Möödunud on aasta sellest, kui Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits, kes on ühtlasi Postimehes 22. märtsil ilmunud loo "Eesti laskesuusatamise treenerikriis annab valusa hoobi rahvusringhäälingu sporditoimetuse pihta" autor, sildistas Eesti Rahvusringhäälingu laskesuusatamise kommentaatoreid Eesti esipropagandistideks ja võrdles head kolleegi Tarmo Tiislerit kurjuseriigi propagandapasuna Vladimir Solovjoviga. Ja siin me jälle oleme. Ikka Priit Pullerits, laskesuusatamine, ERR-i sporditoimetus ja "vennad Tiislerid".

Paar päeva tagasi lõppes tänavune laskesuusahooaeg, mille ülekanded mõjutavad Eestis igal nädalalõpul umbes veerand miljoni eestimaalase tegemisi. Tänavune hooaeg oli viies järjestikune, kui vaatamiste koguarv ületas talispordi üheteistkümnel nädalalõpul viie miljoni inimese piiri. Atraktiivne sportlik meelelahutus halli ja argisesse talveaega, nagu öeldakse.

On arusaadav, et suure auditooriumiga laskesuusatamise ülekanded kütavad ka kirgi ja mitte ainult sportlikel põhjustel. Kui on palju vaatajaid, on rohkem ka arvamusi. Ja kus on arvamusi, seal kajab ka valju häälega emotsioone. See on hind, kui ühe spordiülekande vaadatavus ületab Eestis enam kui 100 000 inimese piiri. Ent sellest hiljem.

Kõigepealt asjast. Tõuke selleks kommentaariks andis Priit Pulleritsu Postimehes ilmunud lugu, milles ta ei tea mitmendat korda seadis kahtluse alla ERR-i usaldusväärsuse laskesuusatamise ülekannete vahendamisel, võttes hambusse taas "vennad Tiislerid", need biatloni esipropagandistid Eesti ühiskonnas.

Viimasel viiel päeval on Eesti meedias luubi all olnud Eesti laskesuusatamise koondise peatreeneri Stefan Lindingeri personaalküsimus, mille laeka avas Postimees laupäeval ilmunud loos. Teemaks koondise peatreeneri keerulised suhted koondislastega ja mitmed puudumised MK-etappidelt. Probleem on olemas, see on ilmne. Avalikkus ootab vastuseid, ka selge. Mida ei ole, on konkreetsed faktid ja selgitused. Ka Postimehe vanemtoimetaja ning ajakirjandusõppejõu Priit Pulleritsu loos.

Stefan Lindingeri personaalküsimus

Kuna Postimehes ilmunud arvamuslugu tembeldas mu eelpool nimetatud teema tõttu küündimatuks, varjajaks ning suhtekorraldajaks (kõik need sildid olid mõistagi küsimärgiga), on oluline põhjendada valikuid, miks see teema ei jõudnud Eestis avalikkuse ette enne kui laupäeval.

Lõppenud hooajal viibisin ala kulisside taga isiklikult reporterina kohal 12 päeva: kolm hooajaeelses lumelaagris Rootsis, kuus päeva hooaja kulminatsioonil MM-il Lenzerheides ja kolm päeva äsja lõppenud Oslo MK-etapil. Nagu olen juba varem öelnud, jõudsid koondise peatreeneri käitumismustrid esmakordselt minuni novembri alguses, kui viibisin mõned päevad koondise viimases lumelaagris enne hooaega. Koondis oli kohal, taustajõud olid kohal, ent minu saabudes polnud peatreenerit.

Päringute peale vastati koondisest, et kuigi peatreener ei ole veel Rootsis laagris, pole see probleem. Puudumine on saanud kooskõlastuse alaliidu juhtidelt ja tegemist on sügavalt isiklike probleemidega, mis ei kuulu avalikus ruumis lahkamiseks. Liiatigi töö käis, peatreener saatis ka mulle isiklikult tema enda koostatud treeningplaanid ja lubas kohale lennata esimesel võimalusel. Seniks viis koondise treeninguid läbi abitreener, kelle sõnul oli olukord tema jaoks vastuvõetav ja põhjendatud.

Samal õhtul, kui lumelaagrist lahkusin, saabus koondise juurde ka peatreener. Sõnumi teel ta vabandas, lubas anda intervjuu telefoni vahendusel ja selgitas ka oma puudumise põhjust – perekondlikud probleemid. Asi selge, intervjuu koondise peatreeneriga sai interneti vahendusel hiljem tehtud ja läksime vastu algavale hooajale. Etteruttavalt olgu öeldud, et Stefan Lindingeriga oleme sel hooajal teinud ja avaldanud kokku üheksa intervjuud.

Järgmine kord puutusin koondisega kokku kolm kuud hiljem. Kuus päeva hooaja kulminatsioonil, maailmameistrivõistlustel Lenzerheides. On teada, et vahepealsel perioodil puudus koondise peatreener MK-etapilt Prantsusmaal, ent jälle teavitas alaliit, et puudumine on kooskõlastatud ja see info sai edastatud ka kommentaatoritele.

Lenzerheide MM-il veebruaris antud küsimus teemaks ei tõusnud. Koondise peatreener oli maailmameistrivõistlustel kohal, suhtles treeningutel sportlaste ja meediaga (ka teiste eesti väljaannetega) ja rahulolematuse noote ei väljendanud ükski osapool.

Minu viimasel MM-il oldud päeval saatis küll Lindinger mulle krüptilise sisuga sõnumi, soovides järgmisel nädalal näost näkku kohtuda, ent kuna pidin järgmisel päeval lahkuma, jäi asi sinnapaika. Selleks hetkeks oli teada, et koondise peatreener on ühelt etapilt täielikult puudunud ja mõnel etapil viibinud hektiliselt, kuid põhjuseks on isiklikud perekondlikud probleemid.

Rahulolematust selle olukorra suhtes ei väljendanud (või ei soovinud väljendada) ka siis ükski sportlane ega koondise taustajõud. Samuti kinnitas alaliit, et Lindingeri puudumised on kooskõlastatud ja endiselt koostab ta sportlastele treeningplaane ehk igapäevane tööprotsess koondises jätkus.

Siis saabus üle-eelmisel nädalal peetud MK-etapp Pokljukas, kus ERR-i reporter kohapeal ei viibinud. Olen seni Lindingeri kaasust kommenteerides vältinud delikaatsete isikuandmete avaldamist, ent tol nädalal mattis koondise peatreener lühikese aja jooksul oma teise vanema.

Pokljuka MK-etapi järel ja vahetult Oslo MK-etapi eel ehk eelmise nädala alguses hakkas Lindingeri kaasus eskaleeruma. Üks põhjus oli Tuuli Tomingase ja Susan Külma valik osaleda MK-etappide asemel hoopis Otepää IBU karikasarjaetappidel, mis peatreenerile kuidagi hinge ei mahtunud. Seejuures mainisime antud infot ka Nove Mesto MK-etappide ülekandes (reporterit taas kord kohapeal ei olnud), ent Eesti meedia seda üles ei korjanud.

Oslo nädalal laekus info rahulolematusest ja segadusest koondise sees, mis on hakanud häirima sportlaste igapäevatööd. Suhtlesin Lindingeriga ja tegin ettepaneku Oslo MK-etapil küsimusest rääkida. Paraku peatreener Oslo MK-etapile ei ilmunud ja oli selleks hetkeks juba terviseprobleemide tõttu haiglas. Ent taas lubas ta – ja lubab senini – esimesel võimalusel teemat kommenteerida, kui ta on raske terviseprobleemi järel haiglast välja kirjutatud. Inimene on haiglavoodis, mõistate?

Seega sai laupäevaste ülekannete eel tehtud intervjuu alaliidu presidendi Tarmo Kärsnaga ja antud edasi ka Lindingeri sõnum, tema kooskõlastusel. Seejuures tasub märkida, et Lindingeriga ei ole saanud pikemalt vestelda ka alaliit ise ja suur osa dialoogist toimub juba läbi Austria advokaadi, mis loob olukorra, kus alaliit saab meediale kommunikeerida suuresti vaid korporatiivseid vastuseid.

Eelpool kirjeldatud ajajoon on minu hinnangul vajalik konteksti mõistmiseks. Konkreetse juhtumi puhul jäin lõpuni truuks enda moraalikompassi kalibreerides inimlikkusele. Vanemate surm, lein ja sellest tulenevad isiklikud probleemid on ja jäävad minu jaoks olulisemaks kui kiirelt tehtud "hea lugu".

Teisalt ei tea ei mina ega avalikkus siiani, mis on kõigi laskesuusakoondises valitsevate probleemide tuumpõhjus ja millest need alguse said. Sellest ei ole tahtnud rääkida sportlased ega ole senimaani saanud rääkida ka haiglas viibiv Lindinger. Koondise senise peatreeneri terviseprobleem on tõsine ja sellest on ka minu telefonis materjale, mille avalikustamiseks ei andnud Lindinger mulle luba.

Kõigi osalistega on juba eelmise nädala keskpaigas sõlmitud kokkulepe, et kui ühel hetkel on pooled valmis seni toimunust rääkima, siis seda ka tehakse ja käiakse välja faktid. Lugupidavaid ja ausaid võtteid kasutades. Ilmub põhjalik ülevaade toimunust, koos põhjuste, tagajärgede, kommentaaride ning järeldustega. Seejärel on juba iga spordihuvilise enda otsustada, keda uskuda ja keda mitte.

Kuigi on teada, et Priit Pullerits on aastate jooksul ajakirjandusüliõpilastele alati andnud konkreetse juhise kasutada uudisloos kolme allikat, ei selgunud tema loos ühegi allika nimi. Need olid anonüümsed. Loo peategelane, koondise peatreener, selles loos sõna ei saanud. Televisioonis paraku niimoodi uudislugusid teha ei saa, ei saa teha lugu konkreetse inimeseta kaamera ees ja selgeid tõendeid kasutamata. Selge on aga see, et kõigi nende teemade taustal ei näe ma võimalust, et Stefan Lindinger kuidagi saaks jätkata Eesti koondise peatreeneri ametis.

Lindingeri juhtumiga sellisel kujul menetlemine on sügavalt minu isiklik nägemus ega ei esinda ERR-i teiste spordiajakirjanike seisukohti. Igal spordireporteril on omad tõekspidamised, kuidas delikaatsete teemadega tegeleda. Ehk ei jõudnud ka seepärast see lugu varem meediasse just spordiajakirjanike vahendusel.

Eesti spordi(ajakirjanduse) üheks paratamatuseks on, et halbu päevi on alati rohkem kui häid. Headel päevadel võtame kaelakuti kinni ja sõuame ühes paadis. Ja kui on halvad, on meil kõigil arvamus, kuidas asjad peaks olema ja kuidas mitte.

Aastate jooksul on ka mulle spordiülekannetes ette heidetud liialt pehmet suhtumist Eesti sportlastesse. Et miks sa küll ometi temaga karmim ei ole? Miks sa seda kõike põhja ei lase? Miks sa kajastad sporti helges toonis?

Pean oma spordireporteriks kasvamisel eeskujudeks eelkõige kolme suurt inimest. Noore poisina raadioaegadest Tarmo Tiislerit ja Tiit Karuksit ning televisiooni tulles kadunud Lembitu Kuuset. Kõik kolm on mulle eri aegadel andnud edasi ühe sõnumi: omasid alusetult ei peksta ja selline suhtumine ei käi spordiülekande etiketi juurde. Olen jäänud sellele praeguseni truuks ja küllap, kui päevi antakse, jään ka nende päevade lõpuni.

Mul on tunne, et sageli ei piisa ühiskonnas spordireporteri küsimusest "mis täna juhtus?" või "miks see asi läks nii?" ja sportlase selgitusest. Vaid et oma parimat üritavatele sportlastele tuleb verbaalselt selgeks teha ka rahva manitsus spordireporteri suu läbi.

Ütlen ausalt, et minu väärtusruumi põhjendamatu kriitika oma parimat püüdvale sportlasele ei kuulu. Ja ometi saan ma televaatajate kirju võrdselt nii liigsest optimismist kui ka kriitikast. Kõige enam muidugi laskesuusatamise puhul, mille auditoorium ületab suurelt teiste spordiülekannete reitinguid. Soovitan Jupiterist üle vaadata viimaste aastate laskesuusatamise ülekandeid ja intervjuusid, et paremini mõista, millisel moel on käinud konstruktiivne kriitika laskesuusatamise pihta.

Kümnendil, mil on ennustatud lineaarse televisiooni suurt lõppu, on laskesuusatamise telereitingud läinud vaid paremaks. Kuigi iga hooaja järel numbritesse kaevudes tundub, et enam paremaks minna ei saa, siis viimase viie aasta märtsikuu loob ette teistsuguse pildi. Kuigi sel hooajal seisime silmitsi paratamatult avalikku sektorit mõjutavate suurte kärbetega, mis mõjutasid väga tugevalt meie toodetavat sisu, jookseb positiivne telg ka tänavuse hooaja telereitingute andmetabelis.

Enne hooaega poleks uskunud, et keset tööpäeva toob laskesuusatamise MK-sari telerite ette ikkagi 50 000 inimest. Auditooriumi tagasiside annab märku ühest oluliselt komponendist, turvalise meelelahutuse vajalikkusest kõigi Eesti elu varjutavate probleemide taustal. On selleks siis lõpmatud sõjauudised, koroonaviirus, USA president, poliitikute kemplemine, kehv majanduslik seis või miski muu. Ja see kehtib spordiülekannetele üleüldiselt. Mingil põhjusel on Eesti inimesed hääletanud puldiga laskesuusatamise poolt, mis pimedast talvest hoolimata nopib inimesi enda rüppe ka vähestel valgetel tundidel.

Kriitika ja edulugu

Laskesuusatamise MK-etappide kajastuse üle arutlemine meediapildis on pretsedenditu nähtus. Täpselt nii palju, kui Priit Pullerits on aegade jooksul teinud ERR-i laskesuusakommentaatorite kohta kriitikat, oleme sama palju rääkinud ka selle projekti eduloost. Jutt käib teleülekannetest ja isegi mitte spordist.

Ka konkurentkanali juhile Jüri Pihelile ütlen tänusõnad meedia vahendusel jagatud tunnustuse eest ja Priit Pulleritsule aitäh selle eest, et laskesuusatamise üle arutlemine on jõudnud platvormidele, kus ei ole vaid tulihingelised spordisõbrad. Uudishimu on sporti vaatama toonud ka inimesed, kes seda seni ei olnud teinud. See on aidanud kokku hoida maksumaksja raha, sest seda on kulunud vähem turundusele.

Laskesuusatamise MK-sarja ülekanded erinevad oma dünaamika poolest kõigist teistest spordiprojektidest televisioonis, sest laiapõhjalist auditooriumit silmas pidades on lähenemisviis märksa meelelahutuslikum. See on olnud teadlik valik, eeskujuks läänelikud spordiproduktsiooni alused. Ja ükskõik milliste teiste alade või tulemuste puhul me toetame ikka omasid ja oleme hea sõnaga kaasas nii halvas kui ka heas ning laseme sportlastel enestel öelda, mis on ühe või teise ebaõnnestumise taga. Kui läbi kõrgendatud tähelepanu satub kriitika alla just laskesuusatamise ülekannetele, siis olgu nii.

Olgu lõpetuseks öeldud, et laskesuusatamine ei ole elu. Iga aasta märtsikuus ootan minagi viimastel võistlusnädalatel juba üsna kannatamatult hooaja lõppemist, et sellest kõigest lõpuks puhata ja saada võimalus tegeleda järgmised kaheksa kuud millegi muuga.

Ent ma olen tänulik, et mulle ja mu kolleegidele selline võimalus üheksa aastat tagasi usaldati. Oleks võinud olla ka midagi muud ja siis töötaks "propagandamasin" mõnel teisel spordialal ja eks ta lumevaesel ajal töötab ka. Moldovaga jalgpallimängul elasin näiteks Eesti koondisele kaasa. Aga õigus küll, see on ka vale spordiala, millega Pulleritsu arvates ERR ei tohiks tegeleda. Siiski vaatas sedagi ülekannet palju spordisõpru, rohkem kui 50 000 inimest.

Laskesuusatamise talv on lõppenud. Nagu öeldakse, GoodBø!