Viimased neli aastat Eesti suurimat joogitööstust A. Le Coq juhtinud tippjuht Jaanus Vihand lahkub oktoobri lõpus ametist. Pressiteade ütleb, et Vihand lahkub ametist omal soovil, et võtta vastu uued professionaalsed väljakutsed. Ettevõte on alustanud uue juhi otsinguid. Te olete õige inimene, kellelt küsida: kas parem on limonaad nimega Limonaad või Kelluke?

Asi on maitses, see sõltub inimesest. Kellele meeldib üks, kellele teine – ühes situatsioonis üks, teises teine. Müüginumbrite järgi eelistavad inimesed kindlalt Limpa limonaadi või traditsioonilist Limonaadi. See on Eestis müüginumbrite järgi number üks karastusjook, mis ei ole koola.

Kumba teie eelistate?

Mina ise suur limonaadijooja ei ole. A. Le Coqi portfell on õnneks niivõrd lai, et ma leian kõik oma joogid sealt, aga limonaad on mu valikute seas suhteliselt harva. Pigem joon iga päev meie magneesiumivett, Vitamineral PRo-d ja Värska vett, nii et mul on natuke teistsugused joogid.

Miks on nii, et kui Limonaad on parem ja seda müüakse rohkem, küsite te väljamüügi hinnakirja vaadates selle eest täpselt sama palju kui Kellukese eest? Kas ei peaks olema nii, et kui toode on parem ja seda ostetakse rohkem, siis see maksab ka rohkem?

Te küsite sellise tänapäevase moodsa küsimuse, miks on näiteks paljudel kontsertidel piletihinnad väga kalliks läinud või miks lähevad lennukipiletid teatud tingimustel väga kalliks – see on dünaamiline hinnastamine. Oleme lähtunud sellest, et samas kategoorias ja formaadis joogid võiksid tarbijate jaoks olla üsna sarnase hinnaga.

Hiljuti sai see kuulus limonaad Limonaad 90 aastat vanaks, see on üsna võimas saavutus. Kui palju Eestis ja laiemalt Euroopas on karastusjooke, mida 90 aastat hiljem endiselt toodetakse?

Coca-Cola.

See on Ameerika oma.

Seda tehakse ka Euroopas ja kui ma õigesti mäletan, toodi see Euroopasse juba Teise maailmasõja aegu. Limonaad ei ole tõepoolest mitte ainult Eesti kõige tublim ja enimmüüdav limonaad, vaid hiljuti kuulutas üks sotsiaalmeedia mõjuisik selle maailma parimaks limonaadiks. Meil on suur au toota ja müüa maailma kõige paremat limonaadi.

Kui suur on traditsioonilise Limonaadi ekspordi potentsiaal? Müüte seda Euroopasse ja kaugemale? On ka Aasias inimesi, kes joovad Limonaadi?

Eksportinud me seda väga palju ei ole, meie ekspordiartiklid on teised, aga miks mitte mõelda ekspordiks mingisugune uus formaat. Hetkel see meie kõige suurem ekspordiartikkel ei ole.

Turunduses on alati koht lugudel. Limonaadi sünnilugu on eestlastele teada, kuigi mõni raadiokuulaja on selle ehk unustanud, aga Limonaadi retsept pole vist kunagi avalik olnud – saan aru, et see on osa turundusest.

See ei ole ainult osa turundusest, vaid osa äritegevusest nagu igas ettevõttes – ärisaladus. Samamoodi hoiavad Coca-Cola ja Pepsi-Cola oma retsepte saladuses. Seda tehakse ka selleks, et mitte anda konkurentidele eelis – et nemad ei peaks avastama, leiutama ja katsetama, vaid korjavad valmis asja lihtsalt maast üles.

Usun, et endine õlletehase direktor Tarmo Noop teab, kuidas Limonaadi tehakse ja mis sinna sisse käib. Kas teie saite ka retseptile ligi, nüüd teate, põnevus on kadunud ja sellepärast lahkutegi?

Jah, täpselt sellepärast ma lahkungi, et sain Limonaadi retsepti teada. Ei, see ei ole lahkumise põhjus. Limonaadi retsepti sain ma teada seetõttu, et kui neli aastat tagasi sõjaks läks, tulid paljud Limonaadi komponendid endise Nõukogude Liidu või tänapäeva Venemaa territooriumilt ning loomulikult ei saanud me nende ostmist jätkata. Pidime retsepti üksipulgi lahti lahkama ja otsima komponente tsiviliseeritud maailmast, et neid asendada.

Tootmise eest vastutavad inimesed tulid koosolekule ja ütlesid, et jama on majas, rahvas tahab Limonaadi, aga me ei saa seda enam teha, sest Venemaalt või kust iganes ei saa koostisaineid?

Päris sellisel kujul see ei käinud, et tulid tootmisinimesed ja tehti üks koosolek. Inimesi, koosolekuid ja tööd oli oluliselt rohkem kui lihtsalt üks otsustamine – see on pikem protsess.

Kui palju on sõda A. Le Coqi mõjutanud? Kas või mõeldes sellele, et kindlasti oli see ka üks ettevõtte turgudest – kui mitte teie ajal, siis vanasti.

See mõjutas meid väga palju. Juba siis, kui ma majja tulin, oli see tugev teema, sest Venemaal avastati meie tooteid, pidime lõpetama koostöölepingu ühe edasimüüjaga, kes meie tingimusi eiras ja kaupa Venemaale edasi müüs. Seega see puudutas meid kõvasti ning Venemaa oli meie jaoks väga suur eksporditurg, mis põhimõtteliselt üleöö ära kukkus.

Kas kõik Limonaadi komponendid olid asendatavad ja neid toodetakse kusagil mujal maailmas ka? Või tuli mõelda sellele, et Nõukogude Liit oli vanasti suur ja lai ning mõnes endises liiduvabariigis neid ikkagi toodetakse?

Ei, endiseid liiduvabariike me ei kaasanud.

Kui võtta appi tänapäeva tippsaavutus tehisaru ja küsida, milline on Tartu traditsioonilise limonaadi Limonaad retsept, vastab ta nii:
"Kui sa soovid kodus valmistada midagi võimalikult sarnast, siis võiks katsetada ligikaudu järgmise retseptiga: 1 liiter vett, 90–100 grammi suhkrut, 2–3 grammi sidrunihapet või natuke sidrunimahla, näpuotsaga karamellisiirupit värvi ja maitsesügavuse jaoks, väga väikeses koguses ürditõmmiseid, näiteks sidrunimelissi, piparmünti ja veidi aniisi; gaseeri ja lisa mullivett."
Kas niimoodi saabki limonaadi?

Jah, see on hea näide, et tehisaru ei maksa lõpuni usaldada.

Mina ei ole seda kodus proovinud, aga tõenäoliselt tuleb sellest mingisugune gaseeritud jook.

Kõige lihtsam on võtta meie Limpa siirup ja teha sellest limonaad. See on koduseks tegemiseks kõige kindlam ja parem meetod.

Kas käsitööõllebuum on Eestis läbi?

Ma ei tea, mida buumiks nimetada. Kas see on buum, kui kogu õlleturust moodustasid käsitööõlled ühel hetkel mõne protsendi ja tänapäeval suurusjärgus ühe protsendi? See tundus buumina, kuna tegijaid ja eri sorte tuli palju juurde, aga mahuliselt müüdi suhteliselt vähe. Eesti õlleturg on selgelt laagerõlleturg, ennekõike heleda laagerõlleturg, enamik joodavatest õlledest on Eesti turul heledad laagerõlled.

Mõned aastad tagasi oli tavaline, et inimesed ostsid endale vajalikud riistad ja komplektid ning asusid ise IPA-t või isegi porterit looma. Koguste mõttes ei olnud midagi märkimisväärset võrreldes sellega, kui palju eestlased aastas õlut ära joovad, aga teil oli kindlasti tükk tegemist – sattusite külla ja tuldi ligi, et proovi, teie teate õlledest kõike.

Eks me ju käime ja proovime erinevaid õllesid nii maailmas kui ka kohapeal, vaatame, katsetame ja toome ise uusi välja. Elu ei jää seisma, arendustegevus käib, kogu aeg otsitakse ja katsetatakse. Viimastel aastatel oleme kolm korda aastas toonud välja hooajalised õlled, mis on kõik väikse krutskiga ja natuke erilisemad. Suurem osa neist on leidnud väga positiivse vastukaja ja paljud on saanud auhindu võistlustel ja pimetestides.

Tahame pakkuda häid õllesid. Kuigi me teame, et Eesti on laagerõlleturg ja ale`id müüvad oluliselt vähem kui laagerõlu, tahame sellegipoolest inimestele valikut pakkuda. Toome uusi õllesid välja, et inimesed saaksid eri maitseid nautida.

Kui vaadata A. Le Coqi eelmise aasta majandusaruannet, siis tundub, et müüte aasta-aastalt õlut vähem. Kui 2023. ja 2024. aastal müüsite 41 miljoni eest, siis eelmisel aastal 38 miljoni euro eest. Kas siin on mingi loogiline seletus – kas toodategi vähem ja juuaksegi vähem?

Põhjalik eeltöö on tehtud, ma vaatan. Õlleturg on läänemaailmas juba aastaid languses. Globaalselt kõiki numbreid kokku lüües tundub, et on isegi väike kasv, aga see tuleb peamiselt mõningate suurte Aasia riikide arvelt, kes on hakanud rohkem õlut jooma.

Käsitööõlletööstus üle läänemaailma on väga suures kitsikuses. USA-s ja Suurbritannias pannakse neid järjest kinni. Üks kuulsamaid Suurbritannia käsitööõlletööstusi BrewDog on läbinud keerulisi omanikevahetusi, saneerimisi ja müügiprotsesse.

Muuseas, käsitööõlle mõistet on BrewDogi näitel päris huvitav lahata: see "väike" käsitööõlletööstus tootis aastas sama palju õlut kui kogu Eesti õlleturg kokku.

Kui kiiresti kasvab alkoholivabade õllede müük? Kui käia külas, siis tundub, et see on tänapäeval juba norm.

Jah, see on norm. Mõned aastad tagasi kasvas see väga kiiresti ja juurde tuli väga palju alkoholivabu tooteid – nii puhtaid alkoholivabu õllesid, õllekokteile kui ka maitsestatud alkoholivabu õllesid. Kasv oli päris suur, aga viimastel aastatel on saavutatud teatud platoo ja enam suurt kasvu pole.

Kahtlemata on meil terve tugev kontingent, kes eelistab alkoholivabasid õllesid. Üks põhjus kunagisele kasvule, praegusele püsimisele ja ma eeldan, et ka tulevasele kasvule, on tehnoloogia areng. Alkoholivabad õlled maitsevad oluliselt paremini, kui näiteks viis aastat tagasi. Ja kahtlemata – kiites A. Le Coqi –, Eesti alkoholivabad õlled on tippklass.

Kui Liblelt küsiti, miks ta joob, vastas ta, et kui purju ei teeks, ei jooks. Kas te olete aru saanud, miks joovad inimesed alkoholimaitselisi alkoholivabu tooteid?

Kui me räägime näiteks õllest, siis ma ei tõmbaks alkoholivaba õlle ja alkoholivaba viina vahele paralleeli. See aeg, mil toodetakse alkoholivaba džinni või viina, läheb varsti mööda. Väga vähesed inimesed joovad viina maitsenaudingu pärast, aga õlut juuakse maitsenaudingu pärast. Lisaks on õlu janukustutaja ja sisaldab mingil määral vitamiine, nii et õllel on rohkem lisaväärtust kui viinal.

Tervislikum oleks ju juua vett?

Meie eesmärk on pakkuda valikut, teha ülimalt kvaliteetseid, väga maitsvaid ja eri sihtrühmadele sobivaid tooteid, laiendada portfelli, asendada tooteid ja tuua uusi maitseid, et inimesed saaksid katsetada, proovida ning leida endale sobivaimad. Et nad saaksid tunda elust mõnu, nautida elu ning mitte piirata end liigselt niigi karmis kliimas ja nii-öelda sõjatingimustes.

Hea uudis on muidugi see, et ka vett teil jagub. Kui tõusev on trend, et inimesed ostavad pudelivett ega tarbi kraanivett?

Vee tarbimine kasvab. Tuleb muidugi täpsustada, et vesi ei ole lihtsalt tavaline lauavesi, turg kasvab ennekõike seetõttu, et veekategooria on tugevalt arenenud, siia on pandud kõvasti innovatsiooni, töötatud välja erinevad funktsionaalsed veed ja ja maitseveed, on mahlaga mineraalveed, mineraalveega mahlad, vitamiiniveed ja muud lahendused. Neid nii-öelda near-water-jooke ja igasuguseid muid tooteid on päris palju.

Ka meil endal on näiteks infusioonijookide sari. Meil on mineraalveed, lauaveed, maitsestatud veed, vitamiiniveed – nii et see veekategooria on väga lai ja kasvab pidevalt.

Inimesed, kes uudiseid jälgivad, on kindlasti kuulnud, et A. Le Coq ostis Värska Originaali tootmise. Teil oli ju veekategooria eri toodetega kaetud. Milleks osta veel üks märgiline toode?

Selleks on mitu põhjust. Üks on see, et mineraalvesi on kahtlemata tulevikus kasvav kategooria ja üldse on vesi jätkuvalt kasvav kategooria. Värska kaubamärk on legendaarne ja ikooniline. Meie printsiibid ja strateegia näevad ette kasvu, sest kui sa ei kasva, muutud varsti irrelevantseks ja kaod ühel hetkel turult. Turul püsimise eelduseks on see, et sa otsid pidevalt kasvu- ja arenguvõimalusi.

Kui vaadata A. Le Coqi tooteportfelli, siis on teil Aura vesi, Värska vesi ja kui ma ei eksi, siis veel teine Värska vesi ka. Kaks Värskat ja nüüd ka Värska Originaal. Konkurentsiamet lubas selle koondumise teha. Kas kõikidele tõesti jätkub tarbijaid? Kas lojaalsus on märkimisväärne, et joovadki üht Värska vett?

Ei, päris nii lojaalsed inimesed lõpuni ei ole. Võib-olla on ainult meie enda töötajad nii lojaalsed ja kohati nende pered, aga üldiselt valivad inimesed tooteid, millesse nad usuvad, ja toodetesse usutakse ennekõike maitse pärast. Kui maitse sobib, siis nad joovad seda, kui sobib hind, siis nad joovad seda, kui sobib tootekontseptsioon, pakend ja kaubamärk on usaldusväärne, siis nad joovad seda. Kui üks nendest asjadest on nende jaoks pildilt väljas, siis nad seda toodet ei tarbi. Selleks et inimesed toodet ostaksid, on vaja kõik need komponendid klappima saada.

Kui Limonaadi retsept on saladus, siis Värska Originaali puhul on üks asi kindel, et see tuleb Värskast maa alt, kuid kas see on ka ärisaladus, kui palju on teil vett, mida villite Tartus Tartu veest?

Jah, meil on ka sellist vett, mida villime Tartu veest. Mitte küll kraaniveest, vaid meil on selle jaoks oma puurkaev.

Ometi ostavad ka Tartu inimesed Tartu kandi vett poest. Tõsi, see veehorisont võib olla teine, kui Tartu veevärk neile koju toob. Kas inimesed tõrjuvad kraanivett lootuses, et saavad midagi teistmoodi või paremat?

Ma ei ole kindel, kas nad tõrjuvad kraanivett, kuigi mõnel on kindlasti ka negatiivsed kogemused, arvestades, et mõningates Eesti piirkondades ei saa vahepeal näiteks kraanist veganvett, vaid tuleb välja, et kuskil torustikus on mingisugused tegelased, kes veganlusega kokku ei lähe või on katkestused või reostused. Eks see ole üks põhjustest, kui kraanivee kvaliteedis on kahtlusi või kraanivesi lihtsalt ei maitse.

Vesi, mis Tartus kraanist tuleb, erineb väga sellest veest, mis tuleb Tallinnas või Cēsises. Vesi on väga-väga erinev ja inimeste maitsed on erinevad. Veel kord: inimesed võtavad vett, mis on neile mugav, maitsev, millesse nad usuvad ning mille hinna ja kvaliteedi suhe on paigas.

On hämmastav, et kui Tallinna inimesed satuvad Tartusse, siis nad ütlevad, et veel on imelik maitse või midagi on puudu, ja kui Tartu inimesed satuvad Tallinna kraanivett jooma, siis ütlevad, et see on midagi harjumatut. Teie suudate mõlemas linnas kraanivett juua?

Jah, ma suudan mõlemas linnas juua kraanivett ja suudan kraanivett juua ka teistes linnades, nii et selles mõttes on kõik hästi. Aga kraanidega on selline häda, et kraani ei ole sul alati kaasas. Näiteks kui sa sõidad autoga, lähed metsa matkale või teed muid asju, on kõige mõistlikum ikka pudelivesi. Nagu ma ütlesin, siis kasvus ei ole mitte see tavaline niinimetatud lauavesi, mis oleks kraani alternatiiv, vaid lisaväärtusega veed. Viimaste aastate kõige suurem hüpe on toimunud magneesiumiveega. Magneesiumivesi on kogu veeturust võtnud juba väärtuseliselt suurusjärgus ligi seitse protsenti.

Miks?

Sest see on ülimalt kasulik toode, milles pole ühtegi kahjulikku elementi, ainult kasulikud. Iga inimene peaks päevas tarbima teatud koguse magneesiumi. Vett juues imendub lahustunud magneesium oluliselt paremini, kui näiteks tableti või muul kujul seda sisse süües. Ta on ka mugav: sa ei pea möllama, ei pea mõtlema, pudeli peal on isegi enamasti kirjas, kui suure osa päevasest vajadusest see ära katab. Tema hinnapunkt on järelikult sobilik, pudelid näevad kenad välja ja inimesed tahavad seda vett. Teised aga tahavad vitamiinivett. Nii ta on – küsimus on valikus.

Inimesed võiksid ju põhimõtteliselt mõningate soovituste järgi ainult kraanivett juua ja leiba süüa, et see on kõige kasulikum, sest kõik muud asjad sisaldavad midagi, mis ei ole väga kasulik. Aga kes tahaks niimoodi kogu elu elada? Vanasti elasid vangid vee ja leiva peal.

Vaat kui huvitav on inimeste erinevus, olen isiklikult proovinud magneesiumivett, aga seda järjekindlalt juua ei jaksa, sest maitse on kuidagi harjumatu.

Jah, nagu ma ütlesin, asi on maitses. Tõsi, sellepärast on ka magneesiumiveed väga erineva maitsega. Nii Värska Originaalil kui ka Aural on maitsestatud magneesiumiveed olemas. Neid tekitataksegi just sellepärast, et need erinevatele inimestele sobiksid.

Jätkuvalt eksporditakse A. Le Coqi tooteid umbes kaheksakümnesse riiki. Lisaks Soomele ja Balti riikidele ehk lähiregioonile on suuremad sihtturud Horvaatia, Kreeka, Tšehhi ja Itaalia. Kas tšehhidele õnnestub tõesti üks pudel õlut müüa?

Jah, meie muidugi Tšehhi liiga palju õlut ei müü. A. Le Coqi peamine ekspordiartikkel on hoopis ilusat värvi Le Coq kokteilid klaaspudelis. Lisaks nimetatud turgudele oleme turuliidrid näiteks Portugalis, aga meil on tugevad positsioonid ka Hispaanias ja paljudes teistes riikides.

Meie tugevust näitab muidugi see, et igal pool, kuhu me oleme läinud, on üsna kiiresti tekkinud kopeerijad, kes on üritanud teha välimuselt võimalikult sarnast toodet. Ennekõike just välimuse poolest, aga maitset ei ole keegi suutnud väga ära tabada, seetõttu olemegi täiesti ametlikult, turu-uuringute andmete järgi, paljudes Lõuna-Euroopa riikides RTD (ready-to-drink) ehk valmisjookide kokteilide kategoorias turuliidrid.

Kas see on kategooria, kus eksport teeb kodumaisele tarbimisele ära või on ka eestlased selle sortimendi omaks võtnud?

Siin ekspordime ikkagi oluliselt rohkem, kui Eestis müüa saame. Lihtsalt meeldetuletuseks väike reaalsuskontroll: Eesti turg on 1,3 miljonit inimest ja ümberringi on meil turud – isegi kui neid mitte kokku liita –, kus on kümneid miljoneid inimesi. Turgude vahe on väga suur ja ma julgustan kõiki Eesti ettevõtjaid mõtlema oluliselt laiemalt kui ainult Eesti piires.

Mis on Eesti joogitööstuse pluss? On need maitsed, retseptid, hea hind, nutikas turundus või midagi muud?

Kõik need, mis sa nimetasid. Esiteks on meil väga suured kogemused, mida on suudetud elus hoida ja mida rakendatakse. Meil käib pidev innovatsioon. Andsin just täna lõunal ühele teisele meediaväljaandele intervjuu, kus ütlesin, et mingi nurga alt vaadates ei ole me mitte jookide tootja, vaid teadus- ja arenduslabor, kus iga päev võetakse sadu proove, hoitakse kvaliteeti, katsetatakse ja nuputatakse uusi lahendusi.

Seega, esimene asi on meie kogemused, kogenud inimesed, kes teevad tööd väga hästi ja südamega, ning meie soov kogu aeg midagi paremat teha.

Kui palju ostab tarbija hinda nii Eestis kui ka nendel ligi kaheksakümnel turul, kus te tegutsete? Kas ongi nii, et hind määrab edu?

Hind määrab palju, aga see ei määra lõpuni edu, sest on ka lugusid, kus oluliselt kallima hinnaga toodet ostetakse rohkem kui odava hinnaga toodet. Nagu ma enne ütlesin, peavad kõik asjad tasakaalus olema: toode, pakend, maine, maitse, sisu ja hind. Aga tõepoolest on teatud tootekategooriad, just kõige suuremad kategooriad, kus me näeme selgelt olulist müügikasvu, kui see toode on kampaaniaga müügis.

Kas Eestis on võimalik toota konkurentsivõimelise hinnaga?

See ongi üks põhjus, miks on meie peamine ekspordiartikkel kokteilid. Selle taga on nutikus, oskusteave ja teadmised, mida teised pole suutnud kopeerida. Kui me oleksime läinud mingi väga lihtsa asjaga, siis oleksid mingid Tšehhi, Poola või Saksa ettevõtted suutnud meid tõenäoliselt välja süüa, sest nende koduturg on palju suurem. Nende tootmismahud on palju suuremad, mis tähendab, et nende liinid on efektiivsemad ja omahinnad madalamad. Meie aga otsimegi just lisaväärtusega ekspordiartikleid ja mõtleme järjest enam lisaväärtusega toodete peale ka Eesti turul.

A. Le Coq ehk rahvakeeli Tartu õlletehas on osa Helsingi börsil noteeritud Olvi grupist, kuhu kuuluvad joogitööstusettevõtted mitmest Euroopa riigist, sealhulgas Lätist. Kui tihe on kontsernisisene konkurents?

Ma tahan kõigepealt nimeasja ära õiendada: me ei ole enam ammu Tartu õlletehas ja õlu moodustab meie portfellist alla neljandiku.

Teised teavad teid Tartu limonaaditehasena.

Jah, võib-olla teatakse ka Tartu limonaaditehasena. Kuid kui ajalukku pöörduda, siis enne, kui ettevõttest sai Nõukogude Liidu viljastavates tingimustes Tartu eksperimentaalõlletehas ja pärast seda Tartu õlletehas, oli juba tegu ettevõttega, mille nimi oli A. Le Coq. Nüüd oleme ajaloolise nime juures tagasi.

Õlu on küll meie portfellist väga oluline osa ja õllel põhinevad meie juured, aga veel kord: kolm neljandikku meie toodetest ei ole õlled. Enamik kolmest neljandikust on mittealkohoolsed joogid: veed, mahlad, smuutid, spordijoogid, energiajoogid, karastusjoogid ja nii edasi.

Pean silmas seda, et kui mõnes riigis saab sama tulemuse väiksemate kuludega ja kasumlikkus kasvab kiiremini, siis kui kaua mõeldakse peakontoris, et viiks selle või tolle toote tootmise sinna? Eesti inimesed on tõenäoliselt avastanud, et võttes mõne A. Le Coqi õlle, selgub, et see on toodetud hoopis Cēsises. Või kui võttes Cēsise õlle, avastad, et see on toodetud Tartus.

Jah, eks Soomes müüakse ka A. Le Coq Premiumi, mis on tegelikult toodetud Soomes. See on maailmas väga levinud trend, kogu Coronat ei toodeta ainult Mehhikos, kogu Birra Morettit ei toodeta ainult Itaalias ja kogu Carlsbergi ei toodeta ainult Taanis. On üsna levinud sellised tootmiskoostööd, kus järgitakse oma retsepti ja tehakse konkreetse piirkonna jaoks oma tooted.

Kahtlemata käivad Olvi grupis pidevalt efektiivsuse otsingud: vaadatakse ringi, kas ja mida saaks efektiivsemalt või mõistlikumalt teha. Olvi grupi strateegia üks põhialuseid on multi-local, mis tähendab, et kohalikkus ning kohalike traditsioonide ja ajaloolise tootmisbaasi väärtustamine on väga olulisel kohal.

Kui paljusid Eesti lemmiktoodetest, olgu see Kelluke, Limonaad või Tartu kaljad tegelikult Tartus toodetakse?

Enamik toodetakse Tartus, nii et selles mõttes võite rahulikult hingata. A. Le Coqi ja Aura tooted on enamjaolt kenasti siin toodetud.

Kalja toodeti vahepeal Leedus?

Jah, osa kalja toodeti ja toodetaksegi Leedus, aga enimmüüdavad kaljad on siin kohapeal.

Mis selle määravaks teeb – kas see, kes paremini teeb või Exceli tabel, kust näeb, kus suudetakse odavam tulemus saavutada?

Ei, pigem on küsimus teatud pakenditüüpides: ühes ettevõttes on konkreetne pakenditüüp olemas, teises mitte. Kui me räägime suurest, 0,75-liitrisest šampusepudelilaadsest pudelist, siis selle villimise võimekust meil ei ole. Või räägime peenikesest alumiiniumpurgist, mille tootmisvõimekus on Cēsises, siin mitte. Ja ei ole mõtet tehagi, kuna mahud pole nii suured, et siia tasuks investeerida. Samas on meil kõige parem klaaspudeliliin, kus saab mahtusid täis lükata.

Ennekõike taandubki see sellele, et väikseid nišitooteid, mille tootmismahud on üsna pisikesed, pole mõtet kohapeal toota, vaid on mõistlikum grupi teisest ettevõttest sisse tuua. Aga kõik suurema mahuga põhitooted on ikkagi kohapeal tehtud.

Kas te tunnete pimetestis ära, millises riigis sama A. Le Coq Premium on tehtud?

Hea küsimus. Ma arvan, et mina ei tunne, aga meie spetsialistid, kes iga päev nende maitsete üle järelevalvet peavad, tunneksid küll. Selle üle on äärmiselt täpne ja põhjalik kontroll.

Millal te viimati Saku õlut jõite?

Oo, hea küsimus, ma mõtlen korra. Ma arvan, et mul on isegi üks pilt, mille saatsin oma konkurendile, Saku õlletehase juhile Jaan Härmsile, kus ma tema õlut joon. See võis olla äkki kaks aastat tagasi.

Vahepeal mitte tilkagi?

Jah. Mul on selline lugu, et kui Tarmo Noop mind omal ajal A. Le Coqi meelitama hakkas, siis – nii üllatav kui see ka ei olnud – olid A. Le Coqi tooted juba aastaid minu lemmikud, mida peamiselt tarbisin. Selles mõttes ei tekkinud mul mingisugust emotsionaalset tõrget.

Olen väga brändilojaalne ja mu pereliikmed teavad väga hästi, kui fanaatiline ma võin kohati nende asjadega olla. Kui ma töötan ühes ettevõttes, siis konkurentide tooted ei ole minu majas teretulnud.

Saku vaatest on need halvad uudised, sest nende toodete tarbimine teie näol ei suurene ja üht lojaalset klienti nad juurde ei saa. Aga miks te A. Le Coqi juhi ameti maha panete?

Ma ei hakka siin kõiki detaile avalikustama, aga õige vastus on võib-olla see, et pidin ühel hetkel kaaluma, kas võtta vastu uus pakkumine väljastpoolt või jätkata Olvi grupis. Seda väga põhjalikult kaaludes ja pikalt oma otsese juhi, nõukogu esimehe Patrik Lundelliga, kes on ühtlasi Olvi tegevjuht, arutades, üritas ta mind igati Olvi grupis hoida ja see tal peaaegu õnnestuski, ent kui ma kõik detailid läbi kaalusin, plussid ja miinused ritta panin, otsustasin ikkagi lahkumise kasuks.

Asi ei olnud rahas?

Raha oli kahtlemata üks osa komplektist, aga asi polnud ainult rahas, sest nagu ma ütlesin, proovis Patrik mind väga Olvis hoida.

Seda, mida te tegema hakkate, me vist teada ei saa.

Saate küll, aga oktoobri keskpaigas.

Kas võib järeldada, et olete endiselt kaubandus- või toiduainetööstuse sektoris?

Ma ühelegi teie vihjele või küsimusele praegu igaks juhuks vastama ei hakka.

Seda tehakse iga päev: pakutakse erinevaid nimesid ning üritatakse vihjete ja küsimuste kaudu teada saada, aga ma olen üritanud provokatsioonidele mitte alluda.

Selge on see, et Eesti Vabariigi järgmiseks presidendiks te ei saanud – õigupoolest ei kandideerinudki – ja kaitseministriks te selle nädala uudiste kohaselt ka ei saa. Vaadates teie CV-d, siis olete juhtinud Farmit ehk Rakvere Piima juhtinud, Bauhof Eestit, Coop Eestit, Apollo grupis ja Euroras olnud. Ja nüüd A. Le Coqis. CV on võimas, aga ma saan aru, et pole mõtet jätkata – ehk ei saa sellestki aimu, kas uus töö ootab teid ees Eestis või peate kolima.

Ma ei hakka ka seda teile praegu ütlema. Küll aga võin öelda, et kõik mu töökohad on olnud sellised, kus on olnud parajalt väljakutseid. Ma olengi võib-olla selline juht, kes otsib väljakutseid ja tahab midagi olulist ära teha. Kahtlemata ei otsi ma kohta, kus pabereid ühest lauanurgast teise tõsta ja lihtsalt soojas tugitoolis istuda. Kui ma kuhugi midagi tegema lähen, siis vaatan pilguga, mida suurt õnnestub seal ära teha.

Millised on üldse ühe Eesti tippjuhi suurimad väljakutsed? Kui te mõtlete oma neljale aastale, siis mille peale tuleb närvirakke ja aega kulutada?

Kõige positiivsem ajakulu on see, kui saad oma inimestega midagi uut välja mõelda ja arendada. Kõige halvem ja ebameeldivam ajakasutus on see, kui pead võitlema järjekordsete poliitikute rumaluste või valede vastu. Sest seda on meil kahjuks päris palju. Uute ideede või otsuste juures ei ole tihti liiga ratsionaalset kainet mõistust.

Siinkohal peaks täpsustama, et olen tänase valitsuse osas olnud väga optimistlik, ja kuigi kõik minu ootused ei ole ehk täitunud, siis neile mul otseselt pretensioone ei ole. Nad on olnud ratsionaalsed ning kuulanud fakte ja analüüse, mitte lihtsalt mingisugust ümmargust udujuttu, mida teinekord kiputakse ajama, kui tahetakse midagi läbi suruda.

Ain Hanschmidt ütles, et hetkele, mida teie kirjeldasite, eelnes maksupalagan.

Eelnes jah, ja eks see tekitas probleeme, aga riik oli raskes seisus. Siin ei ole midagi teha. Fakt on selles – mida ka Ain Hanschmidt on paljudes intervjuudes korduvalt öelnud –, et on selgelt näha, kui maksufestival lõppes, hakkas majanduskasv tulema. See on minu arust õpikunäide selle kohta, et rikkus tuleb sinna, kus inimestel on usk paremasse homsesse, ja rikkus läheb ära sealt, kus see usk inimestelt ära võetakse.

Kuidas te oma kunagisele tööandjale Coop Eestile praegu otsa vaatate. Kuidas neil läheb? Hiljuti jõustus Prisma Eesti äritegevuse ülevõtutehing – mis tundeid see tekitab?

Esiteks pean ütlema, et kui ma omal ajal sinna tööle läksin, ei olnud tegu Coop Eesti, vaid ETK-ga. Minul oli au muuta see ettevõte Coopiks ja osta ära üks pank, mis on täna nime all Coop Pank. See, et nad Prisma ära ostsid, oli mulle väga suur rõõmusõnum, sest juba omal ajal, kui ma Coopi juhtisin, käisin ma soomlastel selle jutuga kosjas – juba siis, kui neil olid veel Lätis ja Leedus ärid.

Nemad olid kogu aeg optimistlikumad kui mina. Oma majandusotsustes põhinen ma üsna palju faktidel ja analüüsidel, nemad põhinesid ma ei tea millel, ja paraku läksidki asjad nii, nagu ma neile prognoosisin.

Mul on väga hea meel, et Coop Prisma kauplused ära ostis. Hoian väga pöialt, et neil sellega hästi läheks, kuigi ma tean, et see on väga raske. Kaubandus.ee-s ilmus ühe Prisma töötaja kirjutatud artikkel, kus ta kirjeldas raskusi, mis Prismaga on olnud.

Kas tarbija, kes käis Prismas, võidab sellest, et Prisma ära osteti?

Mida tal kaotada on? Coop on Eesti tipptegija ja suurim kaubanduskett. Kui Coop saab nüüdsest tuua Põhjamaade Coopide sisseostuorganisatsiooni kaudu laiemale võrgustikule kaupu, millele tal seni ligipääsu ei olnud, siis on Eesti tarbijatel sellest ainult võita.

Mõeldes sellele, kui suures kahjumis olid Prisma Eesti ärid viimastel aastatel, ütleb lihtne loogika, et Soome Prisma kliendid maksid selle lõbu kinni ja eestlased said midagi kauba peale.

Kui see loogika vaid nii lihtne oleks – sinna vahele jääb muidugi veel ebaefektiivsust ja muid küsimusi. Ma ei usu, et Eesti tarbijad kogu võidu sellisel kujul kätte said. Ma arvan, et Eesti tarbijate jaoks tuleb võit pigem sellest, kui Prismad muutuvad kohalikumaks, nende kaubavalik säilib olulises osas ja hinnatase ei lähe kehvemaks. Samas saavad nad osa kohaliku lojaalsussüsteemi hüvedest. Nii et ma arvan, et tarbijal on sellest ainult võita, kui Coopi inimestel see ülevõtmine ilusti õnnestub.

Jürgen Ligi arvates võiksid hinnad Eesti kauplustes alanema hakata, sest tema loogika, mida ta eelmisel suvel järjekindlalt tutvustas, oli lihtne: mida tihedam on konkurents, mida rohkem on ruutmeetreid ja turuosalisi, seda kulukam see kõik on. Tarbija maksab selle kinni. Kas nõustute, et asjad on nii?

Ma ei saa ühegi inimese puhul nõustuda sellega, et konkurents on kuidagi kahjustav tegevus, mis tarbijat lõpuks kahjustab. Konkurents on ainuvõimalik edasiviiv tegevus. Kuigi ka viimastel aastatel on olnud ühiskondi ja riike, kus arvatakse, et president, minister või ametnik teab täpsemini, kuidas hindu kujundada, mis tooteid müüa ja mismoodi äri teha, näitab maailma elu ikkagi, et elu viivad edasi ettevõtjad.

Ettevõtjad katsetavad, riskivad, kukuvad läbi, katsetavad uuesti ja leiavad mudelid, mis inimestele meeldivad ning selline lähenemine viib elu edasi. Selle käigus ei lõpeta kõik muidugi kõige paremini, osa läheb pankrotti või nende ärid ei õnnestu, aga see on kapitalismi, konkurentsi ja elu osa, milleks peab valmis olema.

Konkurentsi ei saa kunagi süüdistada selles, et midagi on halvasti – halvasti on tavaliselt ikka muud asjad, mitte konkurents.

Halvasti on see, kui ministrid teavad, milliseid poode tuleks Keilas sulgeda?

Jah. Nagu ma ütlesin, ei tahaks ma näha Eesti riigis ühtki ametnikku, kes hakkab otsustama selle üle, mida ja mis hinnaga tohib osta ja müüa, mis kell tohib osta ja müüa ning kõik muud asjad. Olen vägagi vabaduste ja vabaturu pooldaja.

Kas te toetate toidukaupade käibemaksu alandamist?

Teate, see on keeruline küsimus ja natukene libe jää, mille peale astuda. Ühest küljest toetan ma seda tavatarbijana väga. Kui ma vaatan, kuidas me oleme pea ainus riik Euroopas, kus selliseid erisusi ei ole, siis mõtlen, et miks meie peame jälle need ainsad olema. Teisalt on meie maksusüsteemis väga palju muid eeliseid, mida teistes riikides ei ole. Kui me selle käibemaksu alandaksime, siis mida me maksusüsteemiga teisest nurgast tegema peaksime? Kui see kahju on võib-olla suurem, siis see asi pole nii halb.

Aga ma tahaksin, et poliitikud ei ütleks jäärapäiselt "ei" stiilis "mina ei usu, mina arvan niimoodi ja teised teevad kõik valesti". Tahan, et tehtaks põhjalikud analüüsid, need arutataks avalikult läbi ja jõutaks mingi konsensuseni – nii nagu asjad peaksid demokraatias käima.

Kõige suurem kartus on ju see, et see ei jõua lõpphinda. Isegi kui kaupmehed ja turuosalised suudavad esimese hooga näidata, et hinnad justkui alanesid, paneb nõudluse ja pakkumise funktsioon asja pikapeale paika, ehk hinnad tõusevad taas.

Selline situatsioon tekib tavaliselt olukorras, kus konkurentsi ei ole. Olukorras, kus konkurents on olemas, ei saa selliseid asju tekkida, sest kui keegi hakkab seda tegema, võtavad konkurendid turu lihtsalt endale. Sellepärast ongi vaja rohkem ja mitte vähem konkurentsi.

Teiseks, kui vaadata maailma näiteid, kus käibemaksu on alandatud, on vist väga vähe neid, kus see poleks lõpphindadesse jõudnud. Tavaliselt jõuab see ikka lõpphinda välja.

Tõenäoliselt võib rahahädas riik ühel hetkel ikkagi leida, et alkoholiaktsiisi peaks taas tõstma – ja mitte sel madalal trajektooril, mis on praegu paika pandud. Lisaks võiks ju limonaadimaksu ära teha. Kui palju te järgmisi valimisi kardate?

Valimisi tuleb alati karta. Nii kurb kui see ka ei ole, saavad kahjuks tihti võimu inimesed, kellel ei ole kõige ratsionaalsem mõistus, aga on väga suur tahe olla pildis. Nende isiksuseomadused on teistsugused kui analüütiline ja kaine mõtlemine. Selles mõttes tasub alati karta.

Kuid ma olen loomu poolest suur optimist ja usun, et hoolimata mõningatest tagasilöökidest läheb elu üldiselt paremaks. Meie inimesed on nutikad ja targad, leiavad õigeid lahendusi ning teevad kokkuvõttes õigeid otsuseid. Kui me suudame seda jätkuvalt teha, siis hoolimata mõningatest tagasilöökidest läheb Eesti elu ainult paremaks. Varsti oleme maailmas rohkemates edetabelites esikohal, mitte ainult mõnes, nagu praegu.

Hiljutine uudis ühe edetabeli kohta ütleb, et me ei ole küll jõudnud viie rikkama Euroopa riigi hulka, aga oleme jõudnud viie rasvunuma Euroopa riigi hulka. Kuidas see nii on läinud?

Raske öelda, kuidas see niimoodi on läinud. Ma arvan, et ongi läinud sellepärast nii, et tegeletakse valede asjadega. Omal ajal, kui Ossinovski tegi suure aktsiisitõusu, mis viis inimesed piirile ja tekitas piirikaubanduse, olin mina kaupmeeste liidu esindaja. Käisime sotsiaalministeeriumis jutuga, et see aktsiisi mõte on väga halb, ja ajalugu on seda kinnitanud, aga meil on parem mõte: oleme valmis panema seljad kokku panema ja palkame maailma parimad sõltumatud teadlased, teeme tõeliselt head programmid, mis aitavad inimeste elukvaliteeti päriselt parandada.

Ning kui need programmid ütlevad, et inimeste liikumiseks on vaja investeerida staadionitesse, treeneritesse või kuhu iganes, siis me oleme valmis ka seal õla alla panema. Kuid selle peale öeldi meile, et sihukese jamaga pole aega tegeleda, on vaja kiireid otsuseid...

Siin me nüüd nende kiirete otsuste tagajärjel oleme. Kogu aeg on vaja kiireid otsuseid ja kogu aeg on vaja sirgteed. Keegi ei viitsi mõelda, mis päriselt aitaks, ja siis sa käidki ja võitled erinevate rumaluste vastu.

Kas teid poliitika ei tõmba? Te ei ole mõelnud sellele, et lähete ja aitate riiki ehitada?

Mind on päris palju kutsutud, aga ma kardan, et ma ei ole poliitiku jaoks väga hea materjal. Number üks: ma ei oska valetada; number kaks: ma ei talu väga pikalt lollusi. Poliitik peab tõenäoliselt neid mõlemaid väga hästi valdama, nii et ma arvan, et minust ei tuleks väga head poliitikut.

Kas see pole õpitav?

Ma ei taha kahjuks või õnneks selliseid asju õppida.

Aga ettevõtjana, inimesena, kes vastutab praegu veel 400 töökoha eest ning teeb vahet miljonil ja kümnel miljonil, tõenäoliselt ka sajal miljonil ja miljardil, on teil mõni soovitus, kuidas riigi rahaasjad paremasse korda saada. Praegu me võtame laenu ja väga palju sellest lihtsalt sööme ära.

Jah, mul on väga selge soovitus. Meil oli hiljuti rahandusministeeriumi kokku kutsutud väike töörühm, kus analüüsisime ministeeriumite ja üldse riigi eelarvet. Seda tehes avastasin kahjuks, et kuigi ametlikult on mingisugused mõõdikud, millest ministeeriumid otsuste tegemisel lähtuvad, siis tegelikult neid liiga palju ei jälgita. Otsuste juures käib asi hoopis teistmoodi, käib raha kauplemine ja väljalunimine. Kohati on ainus argument kuhugi investeerimisel see, et me saame selle raha Euroopast – hoolimata sellest, et võib-olla kolmandiku peame ise leidma ja pärast neid asju ka haldama hakkama.

Minu soovitus on esiteks see, et unustame ära, et me saame Euroopast raha. Mõtleme, kas meil on neid asju vaja, isegi kui Euroopast saab kaks kolmandikku või poole rahast.

Teine asi on see, et mõõdikud tuleb paika panna kuni kõige väiksema riigiasutuse töötajani välja ja need peavad olema seotud sellega, kuidas Eesti elu paremaks läheb. Mitte sellega, kuidas teha rohkem kontrolle, toota rohkem määrusi ja pabereid või teha rohkem trahve. Mõõdikud peavad viima selleni, kuidas vähendada ettevõtjate koormust, avada turge ja võimaldada inimestel saada paremat haridust.

Meil võib ju olla maailma kõige parema tahtega valitsus, aga kui kogu riigiaparaadis ei ole õiget mõõdikute süsteemi paika pandud, läheb asi ainult hullemaks.

Kas Soomes on asjad paremini? Kuna te töötate kontsernis, mille emakontor asub Soomes, jälgite kindlasti ka, mida Soomes tehakse. Kas Soome valitsuselt oleks tarvis eeskuju võtta?

Raske öelda. Kui ma loen meediat, siis tundub, et võiks ju eeskuju võtta, aga kui ma kuulan soomlaste juttu, siis nemad on kohati teisel arvamusel.

See on alati niimoodi, et lähedalt vaadates tunduvad asjad koledamad kui kaugemalt vaadates. Samamoodi on ju, et kui vaatad mõnda välismaist poliitikut, tundub ta täitsa mõistlik tegelane, aga kohapeal vihatakse teda ja peetakse täielikuks tainapeaks.

Kui suur vahe on Eestis ja Soomes keskkonnateemadel – kitsamalt ESG (keskkonna-, sotsiaal- ja juhtimistava) teemal? Meil ei ole väga palju ettevõtjaid, kes seda kiidaksid või ütleksid, et see on müügiargument või et erinevad sertifikaadid aitavad turge ja kliente avada. Kas Soomes usutakse sellesse endiselt?

Oojaa, soomlased usuvad sellesse väga. Tänu Soomele ja Põhjamaade üldisele lähedusele on see ka meil väga tugevalt fookuses ja sellega tegeletakse päriselt. Kui vaatame mõningaid eksporditurge Lõuna-Euroopas ja küsime neilt, kuidas teil sellega on, siis öeldakse, et vahepeal ajalehes kirjutatakse, et midagi võiks ju teha, aga ega keegi väga hooli ega tegele.

Me ei ole siin ehk nii fanaatilised kui Soomes ja teistes Põhjamaades ollakse, aga kindlasti oleme oluliselt tublimad kui lõuna poole minnes.

Aga majanduslik mõõde. Kui suurt kokkuhoidu need keskkonnaalased investeeringud toovad? Kui kiiresti selline roheliseks olemine ära tasub või on see kulu?

Seda on jälle raske niimoodi öelda, sest tihti ei taandu asi ratsionaalsele analüüsile, vaid usule – usule sellesse, mis täna veel saabunud ei ole. Paremasse homsesse, niinimetatud paradiisi ootusesse.

Tegelikkus on muidugi see, et kui me vaatame puht pragmaatiliselt, miks me neid asju teeme, siis meil on valik, kas me teeme või lõpetame äri ära, sest kogu seadusandlus käib asjaga kaasas, nii et selles võtmes me lihtsalt peame sellega tegelema.

Kui vaadata, kui palju see äritegevust efektiivsemaks muudab, siis kahtlemata oleme mingites kohtades efektiivsust leidnud, aga enamasti on uued lahendused väga kallid ja toovad meile väga palju probleeme kaasa.

Näiteks pole meil varem olnud nii palju probleeme ja mahakandmisi kui viimastel aastatel, mil hakati kõiki uusi pakkematerjale, etikette ja komponente rohenõuetele vastavaks viima. Kõik uued liimid, lakid, koostised ja taaskasutatud plastid ei ole veel paika saanud ning tekitavad meile hästi palju probleeme. Niimoodi võttes ma ütleks, et efektiivsus on vähenenud, kuigi oleme hakanud asju loodusele sõbralikumalt tegema.

Aga pikas vaates usun ma, et on nagu kõikide asjadega – uued asjad võtavad aega ja ühel hetkel probleemid lahendatakse ning siis on meie koduplaneet kahtlemata natuke parem koht elamiseks, kui just kuskil ida pool või Aasias ei arvata, et tühja sellest, ja rullitakse oma tarbimismustritega meist lihtsalt üle.

Tartu inimesed on näinud ilmselt elektriveokit või õigupoolest on neid võib-olla juba mitu, mis teie kaupa tootmise ja lao vahel veavad. Mitu korda päevas tuleb sellist veoautot laadida? On need teie või mõne logistikafirma omad?

Need autod on tõepoolest meie omad. Meil ei ole ainult üks, vaid tänaseks neli ja me jätkame nende soetamist. See on asi, mis ei teinud elu otseselt kallimaks ega odavamaks, aga võimaldab loodetavasti planeeti natuke rohelisemana hoida.

Kuigi ega tänapäeval pole keegi lõpuni aru saanud, kas elektriauto on kogu jalajälge arvestades planeedisõbralikum kui sisepõlemismootoriga auto või mitte.

Mitmes aasta nendel autodel läheb?

Hea küsimus, äkki esimesel autol läheb nüüd neljas aasta.

Ja kõik töötab, isegi talvel saab sõita?

Jah, talvel saab ka sõita, kuigi on probleeme olnud. Talvel on olnud mõni päev, kus auto ütleb, et ta saab sõita kümme kilomeetrit. On ka sellist asja olnud.

Niimoodi ei saa ju äri ajada.

See oli ühekordne asi, mida on vahepeal hea meelde tuletada, aga see polnud püsiv probleem. See lahendati ära, saadi ilusti korda.

Kas see päev, mil kogu logistika saab tehtud elektriautodega, on ulme?

Ei, see ei ole ulme. See sõltub sellest, kuidas tehnoloogia areneb ja kas on võimalik saada normaalse hinnaga vajalikke materjale, millest elektriakusid koostada. See sõltub ka, kas saab normaalse hinnaga elektrit või võtavad kõik need tehisintellekti serveripargid kogu elektri ära ja elekter läheb palju kallimaks, mistõttu see pole tegelikult efektiivsem.

Siin pildil on nii palju muutujaid, et ega asjata käi nali selle kohta, miks jumal lõi majandusteadlased ning vastus on, et selleks, et ilmaennustajad kõige rumalamad ei tunduks.

A. Le Coqi ajutiseks juhiks nimetatakse alates 21. novembrist Tarmo Noop, kes jätkab ka Olvi nõukogu liikmena, kuid astub seoses ajutise ametikohaga tagasi auditikomiteest. Tartlastele ja Eesti inimestele laiemalt on Tarmo Noop tuttav inimene, sest ta juhtis A. Le Coqi aastatel 1998–2022. Mõni inimene ei pääse kohe üldse sellest tööst.

Tarmo ütles sama asja, et on déjà-vu tunne: mitu korda peab ühte ettevõtet uuele juhile üle andma. Nüüd ta siin on ja loodab, et peab olema vaid mõne kuu, mitte kauem. Me leiame ikka aasta lõpuks või uue aasta alguseks uue juhi. Tarmo on olnud pikalt A. Le Coqi sünonüüm. Kui Tarmo mulle omal ajal helistas ja küsis, mida ma arvan A. Le Coqi tööle tulemisest, siis esimese hooga mõtlesin, et ta teeb nalja, et sina oledki ju A. Le Coq.

Kui raske on sellisele ettevõttele nagu A. Le Coq uut juhti leida?

Hea juhi leidmine on alati küsimus, sest juhte on väga erinevaid ja väga erinevas faasis. Mõned juhid, keda tahaks saada, on kinni mingites muudes projektides, ja neid, kes oleksid hea meelega tulemas, sa võib-olla nii väga ei taha. See on alati natukene õnnemäng ja nõuab rohkelt tööd.

Ma ei tea, kas olete nõus, aga tuttavad ettevõtjad ütlevad, et Eestis on lihtsam leida endale hea naine kui ettevõttesse hea tippjuht.

Ma ei oska seda öelda, sest ma pole naisevaliku peale mõelnud. Olen oma abikaasaga õnnelikult abielus juba üle 20 aasta ja pole tema vahetamise peale mõelnud, nii et ma ei oska seda kommenteerida.

Suur tänu, Jaanus Vihand, ning jõudu ükskõik millega, mida te järgmisena tegema hakkate. Ma loodan, et te ei jää Tartu ja Tartus töötavate inimestega võõraks.

Kindlasti hakkan Tartus käima ja jään kindlasti A. Le Coqi suureks fänniks ja naudin neid tooteid edasi.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.