Elektrit peab jätkuma ka külmal ja tuulevaiksel ajal ning kriisi korral ja selle tagamise kogukulu peab jääma inimestele ja ettevõtetele jõukohaseks. Need on Eesti energiaplaani praktilised mõõdupuud.

Energeetikaaruteludes on taas kerkinud küsimus, kes valib Eestisse rajatavad energiaprojektid ja kes vastutab nende käivitamise eest. Toimiv energiasüsteem sünnib mitme pädeva otsustaja sammudest.

Käesoleva aasta alguses kinnitatud energiamajanduse arengukava aastani 2035 (ENMAK 2035) seab paika energiasüsteemi arendamise põhimõtted, suunad ja mõõdikud. Elering hindab elektrisüsteemi vajadusi tervikuna ning arendab põhivõrku, jaotusvõrguettevõtted arendavad kohalikku võrku, omavalitsused teevad planeeringuotsuseid ning ettevõtted arendavad projekte ja teevad investeerimisotsuseid. Riigi meetmed täidavad lünga seal, kus turult üksi vajalikku lahendust ei teki.  

Igal otsusel on oma aeg ja vastutaja. Riigi osalust nõudva lahenduse mahu, ajastuse ja rahastamisviisi kohta saab teha siduva otsuse siis, kui vajadus, maksumus ning rahastamise ja riigiabi võimalused on piisavalt selged. 

Eesti lähtekoht on tugev, maailma majandusfoorum paigutas Eesti energiaülemineku indeksis maailmas neljandale kohale. Maailma energeetikanõukogu hindab meie energiasüsteemi varustuskindluse, taskukohasuse ja keskkonnahoidlikkuse tasakaalu maailmas seitsmendale kohale. Koduses energiadebatis jääb see tugev lähtekoht sageli päevaprobleemide varju. 

Energiasüsteemi pikaajalist arengut kavandades peame arvestama, et julgeolekuolukord on muutunud, vajame suuremaid varusid, rohkem dubleerimist ja mahukamaid investeeringuid. Tootmine peab olema hajutatum, taristu paremini kaitstud ning Eestis peab säilima piisav võimekus ka välisühenduste häire korral. Samuti on suur osa põlevkiviplokkidest jõudnud oma eluea lõppfaasi. 

Vähempakkumine näitab, kuidas plaan liigub teostuseni 

Kuuendale taastuvelektri vähempakkumisele laekus üheksa pakkumust seitsmelt ettevõttelt. Konkursil võistlesid tuuleparkide arendajad küsitud toetuse suuruse alusel. Pakkumuste kogumaht oli 990 gigavatt-tundi aastas, see vastab ligikaudu 12 protsendile Eesti praegusest aastasest elektritarbimisest.

See on tugev vahetulemus Eesti ajaloo suurimal taastuvelektri vähempakkumisel. Elering kontrollib pakkumuste vastavust ning lõplikud tulemused kinnitab valitsus. Kuues vähempakkumine viib lõpule arengukavas kavandatud toetusega taastuvelektri vähempakkumiste etapi, edasine areng peab tuginema turupõhistele investeeringutele, mis ei vaja tegevustoetust. 

Pakkumuste laekumine ei tähenda veel, et uus tootmine on valmis. Selleni jõudmiseks tuleb arendajatel viia lõpule loamenetlused ja võrguga liitumine ning teha investeerimisotsused. 

Uute tootmisvõimsuste kiire valmimine eeldab põhjalikku eeltööd. Leedu maismaatuuleparkide kiire ehitustempo aastatel 2023–2025 tugines aastaid varem alanud planeeringu-, loa- ja rahastustööle. 

Vältimatud vajadused tuleb tagada 

Juhitava võimsuse tagamine on eraldiseisev varustuskindluse ülesanne. Ajalooliselt on suure osa sellest võimekusest andnud põlevkiviplokid, kuid paljud neist on jõudnud eluea lõppfaasi ja nende turupõhine konkurentsivõime on madal. Vananeva võimsuse asemele tuleb leida lahendus, mis tagab vajaliku võimekuse väikseima kogukuluga. 

Eleringi hinnangul vajab Eesti 2035. aastaks ligikaudu 2100 megavatti juhitavat võimekust. Selle vajaduse katavad koos olemasolevad ja uued elektrijaamad ning salvestus. Uusi juhitavaid elektrijaamu on vaja nii kasvava nõudluse katmiseks kui ka amortiseeruvate jaamade asendamiseks. Elering uuendab hinnangut igal aastal, sest tulemust mõjutavad tarbimine, salvestus, paindlikkus, välisühendused ja olemasolevate jaamade käekäik. 

Need arvud on järgmiste otsuste sisend, mitte kümneks aastaks ette määratud tellimus. Elering valmistab ette võimalikke meetmeid ja hankeid. Ettevalmistuse käigus määratakse tehnilised nõuded, vajalik maht, ajastus ja kulude kandmise põhimõtted. Need valikud tehakse etapiti, lähtudes süsteemivajadusest, turu pakutavatest lahendustest, kogukulust ja mõjust tarbijale. Eeltöö peab algama piisavalt vara, et pärast otsust jääks aega ka vajalike jaamade ja võrguühenduste rajamiseks. 

Kriisikindlus nõuab vältimatuid investeeringuid 

Varustuskindlus sõltub nii tootmisest kui ka elektrit kohale viivast taristust. Kriisikindlus hõlmab põhivõrgu ja jaotusvõrgu füüsilist kaitset, küberturvalisust, varuosi ja kriisivarusid, alternatiivseid toitevõimalusi ning võimet ulatusliku häire järel süsteem kiiresti taastada.  

Kriisikindlus ei piirdu elektrivõrguga, sama tähelepanu vajavad gaasitaristu, vedelkütuste varud ja tarneahelad ja soojusvarustus. Elektrivõrkudes kavandab Elering aastatel 2026–2030 investeerida võrgu otsese kriisivalmiduse suurendamisse üle 200 miljoni euro lisaks tavapärastele investeeringutele.

Elektrilevi on järgmiseks kümnendiks hinnanud jaotusvõrgu kriisikindluse investeerimisvajaduseks ligi 350 miljonit eurot. Ühiskonna toimimiseks peab energiavarustus olema kaitstud ja häire järel taastatav kogu ahela ulatuses.  

Kasvuprojekt vajab laiemat põhjendust 

Vältimatute süsteemivajaduste kõrval tuleb eraldi hinnata majanduse kasvuprojekte. Sellisteks võivad sõltuvalt mahust ja eesmärgist olla näiteks meretuulepark, tuumajaam või vesisalvesti. Need on Eesti mõõtkavas erakordselt suured investeeringud, mille toodang või võimsus ületab praeguse siseturu vajaduse või mille kapitalivajadus on meie majanduse suhtes väga suur. Igaüks neist võib panustada energiasüsteemi, kuid kogu projekti mahtu ei saa automaatselt põhjendada Eesti praeguse elektritarbimisega. 

Ühendkuningriigi näide aitab proportsiooni mõista. Ühendkuningriigi elektrinõudlus oli 2025. aastal ligikaudu 323 teravatt-tundi, Eestis tarbiti 8,3 teravatt-tundi. Vahe on ligi 39-kordne. Kui ühe gigavati võimsusega meretuulepark toodab aastas ligikaudu neli teravatt-tundi, vastaks see peaaegu poolele Eesti praegusest aastatarbimisest, Ühendkuningriigis aga umbes 1,2 protsendile. Seetõttu ei saa Ühendkuningriigi mitme gigavati mahuga oksjonite ajakava Eesti oludesse üksühele üle kanda. 

Kasvuprojekt võib olla põhjendatud ka siis, kui selle toodang ületab Eesti siseturu vajaduse. Riigi osalemise põhjendamiseks tuleb näidata, kuidas projekt kasvataks Eesti majandust, kas see võimaldaks rajada uut tööstust, suurendaks eksporti või looks töökohti ja maksutulu. Seda kasu tuleb hinnata koos riigile jäävate kulude ja riskidega. Riigi siduvale osalemisotsusele peab eelnema projekti sõltumatu tehniline ja rahaline eelhinnang.

Arendaja peab esitama projekti kohta piisavad andmed, sõltumatu hindaja kontrollima selle teostatavust ning riik hindama avalikku huvi. Neid ettevalmistusi saab teha paralleelselt, kuid lõppotsus saab sündida alles siis, kui nende põhjal on projekti vajadus, teostatavus, kulud, tulud ja riskid piisavalt selged.