Sain sel nädalal kokku ühe oma Ukraina tudengiga, kes tuletas meelde ühe vana loo. Nimelt küsis ta minult kunagi, et miks pole eesti keeles omakeelset sõna sõnale "pohmell". See sõna on teatavasti pärit vene keelest. Tema väite järgi olla ma kohmanud, et vaja pole sõna tähistamaks tavalist ja igapäevast seisundit, vaid on vaja sõna ebatavalise seisundi kohta, mida eesti keeles tähistab "kaine".

See lugu resoneerib minu meeles hiljuti lõppenud Tallinn Music Weekiga, kus üks vastuvõtt järgnes teisele. Mina, kes ma ei jõudnud kõikidele sellistele kooskäimistele minna, üritasin siiski mõnevõrra näppu pulsil hoida ja vaadata, kuhu ma rattaga ligi pääsen, et läbi käia kõik puhvetid, mis avasid oma uksed ajakirjaniku maagilise akrediteerimiskaardi omanikule. Ja antropoloogina oli huvitav vaadata, kuidas vastuvõtt peegeldab korraldajate olemust.

Nagu öeldud, igale poole ei jõudnud, aga Viljandi Folgi ning Folktroonika vastuvõtt peegeldas korraldajate profiili suurepäraselt. Esimesel oli laual see, mida võiks oodata Eesti kultuuri maailma viijalt – must leib (väga hea kusjuures), palju juurviljalist ning sellist Eesti olemust peegeldavat liha- ja kalakraami, mida mina veganina küll ei proovinud, aga mis oli Eesti Asi. Folktroonika vastuvõtt oli lihtsalt lahe, nagu kogu nende showcase. Probleemitu ja egalitaarne.

Selle aasta Tallinn Music Weeki konverentsid olid lahedad ja rikastavad. Muusikaäriga on lood nagu nad on ja see peegeldus ka konverentside ning töötubade meeleolus. Ütleme nii, et järjest kasvav tasuta muusika tarbimine peegeldub muusikaäris igal nurgal. Kuidas teha raha, kui inimesed ei taha raha maksta?

Selleaastane indie-label'ite (sõltumatud plaadifirmad) paneel oli selles mõttes kainestav, et ka traditsiooniliselt puhtalt entusiasmil töötavad kooslused on hakanud vaatama, kuidas nad ots otsaga kokku tulevad. Millega me oleme jälle diskussiooni juures, et kas ajal, kui igaüks võib oma loomingut internetti riputada, on meil vaja plaadifirmat. No ikka on, sest tänu plaadifirmale me leiame ka artisti üles.

Huvitav oli ka muusikamaailma ühe kallima žanri, maailmamuusika paneel. Maailmamuusika on selles mõttes kallis, et ebaproportsionaalselt suur protsent artisti honorarist läheb igat masti vahendajate taskusse. Seda pole elektroonilises ega rokkivas kitarrimuusikas.

Ja Tallinn Music Weeki vaieldamatu pärllause tuli Mari Kalkunilt. See oli maailmamuusika paneelis, kus ta ütles, et maailmamuusika annab artistile võimaluse emakeeles laulda. Millega tuleb meelde, et Soomes on rahvamuusika ekspordi taga riigiaparaat ja sellel lähenemisel on ka tulemusi, Soome muusika ja soomekeelne muusika on nähtav-kuuldav üle maailma. Äkki oleks aeg kui Eesti riik paneks õla alla ka eestikeelse muusika globaalsele levikule?

Maailmamuusikas ei ole päris nii, et väikese rahva muusikat keegi ei märka. Väga hea näide on tõva kõrilaul. Suhteliselt väike marginaalne rahvas suutis ennast võidelda maailma muusikakaardile ja pärast tõvalasi avastasid kõrilaulu traditsiooni ka mongolid, sahhad ja burjaadid. Sisuliselt oli see aga ree peale hüppamine, sest kõrilaulu kui mõiste viisid maailma tõvalased. Ehk ütle throat singing ja mõtle Huun-Huur-Tu ja Yat-Kha.

Sellega meenub, et Viljandi Folgi meeskonna liige Kristjan Priks ütles mulle sellesamuse vastuvõtu ajal, et enamik välismaa kontakte, mida eesti etnomuusika kollektiivid on leidnud, leiti just Tallinn Music Weeki ajal.

Ma arvan, et Tallinn Music Week on tähtis. Olles algusest peale jälginud Tallinn Music Weeki arengut, siis professionaliseerumine ning peavoolustumine pole just minu punktausta juures see kõige meeldivam areng. TMW pole enam boheemsete entusiastide kogunemine. We mean serious business!

Tallinn Music Weeki haarde laienemine on muljetavaldav. Sel aastal oli omaette konverentsipaneeliga näiteks esindatud Kesk-Aasia. See on regioon, millel tasub silma peal hoida ja mitte ainult poliitilises, vaid ka muusikalises mõttes. Võib täitsa olla, et Eesti klubikultuuri armastajate järgmine Meka on Issõk-Kuli äärsed vabaõhureivid. Kumõss ja tekno, mis neid saab lahutada!

Lõpetan sellega, et Tallinn Music Weeki koridorides tuli vastu Kaido Kirikmäe ja surus mulle pihku oma viimase kassettüllitise. See on kollektiiv, mille nimi on The Underying Panic. Kaido küll ütles, et selle kassettalbumi ilmumist poleks vaja mainida, aga see on hea. Žanriülene meloodiline morbiidne muusika. Ja lõpuks ometi oli Tallinn Music Weekil võimalus osta artistide vinüülplaate pangakaardiga makstes. Natuke liiga palju ostsin...