Sel aastal toimus Tallinn Music Week (TMW) juba 16. korda. Olles ise ka esimestel käinud, siis see tuletas meelde kahte asja. Esiteks seda, et aeg lendab. Ja teiseks see ebameeldiv mõte, et issand, kui vana ma olen! Aga TMW elab omasoodu.

Kui üdini aus olla, siis ma olin algusaegadel TMW suhtes parasjagu skeptiline. Ma polnud ainukene, kes ei uskunud, et kuskil Euroopa serval saab teha edukat muusikatööstuse kogunemist.

Aga jah, kõik oli algusest peale läbimõeldult organiseeritud ja huvitav, kuid ma mäletan ka briti muusikaajakirjanike reportaaže sellest üritusest. Nendes reportaažides oli tuntav üleolev toon, laadis, et saabusime sellesse tundmatusse perifeersesse riiki, kus tehakse vananenud muusikat, aga õlu on selle eest odav.

Sel aastal tutvusin promootoriga, kes oli ekstra Indiast kohale reisinud, et otsida Indiasse kutsumiseks metal- ja punkbände. Ning ma ei usu, et India on riik, kus eriti palju inimesi üldse teaksid, et kusagil eksisteerib Eesti Vabariik.

Tänavune TMW näitas, et muusikatööstus Tallinna üles leidnud ja et Eesti inimesed on TMW üles leidnud. Mingid kontserdid olid pungil rahvast täis ja näiteks Duo Ruut esinemise ajal pandi Erinevate Tubade Klubi lihtsalt lisapublikule kinni. Ma ei tea, kas see on esimest korda TMW ajaloos, minu jaoks oli see esimest korda sellist asja kogeda.

Etnoloogi pilgule oli huvitav vaadata, kuidas igale muusikastiilile on tekkinud oma publik. Rännates kontserdilt kontserdile oli silmaga näha, et igas esinemiskohas oli oma publik, mis varieerus sõltuvalt muusikastiilile.

Funk Embassy esitluskontserdil Von Krahli klubis oli tunne, et olen sattunud konservatiivsesse ja siivsasse ööklubisse. Kohale oli tuldud perekonniti, meestel tihti lipsud ees ja ülikonnad seljas, daamid mukitud ning paljudel lapsedki kaasas. Ma isegi ei oodanud, et soul ja funk nii populaarne on. Aga ega ma neis "päris" ööklubides ka kunagi ei käi, kuulu järgi seal sellist muusikat esitavad koosseisud ikkagi esinevad.

Kivi Paber Käärid pakkus kogu TMW ajal pisikese alternatiivklubi atmosfääri. Väike ja madala laega, rahvas tantsimas hullumiseni, klubi pungil täis. Ma ei tea, kes seal toimuvate esitlussessioonide taga seisid, aga kogu see piiripealne muusika tõmbas regulaarselt maja täis.

Ei no muidugi, minu jaoks parim oli lätlaste skapunk Oranzas Brivdienas. Juba üldse see, et Eestis esineb skapungi bänd, on omaette epohhiloov juhtun. Ja nad on kuradi head!

Konkurentsitult kõige haigem esineja TMW-l oli Portugali Sereias. Oh jah, kujutage ette nii pensioniealist habetunud tuima pilguga ja halvasti riietuvat pässi, kelletaolised tavaliselt pargis pudeleid korjavad, seosetult mikrofoni ulgumas ja taustaks bänd sama seosetut kitarrimüra kammimas. Head bändi iseloomustab n-ö WTF-elamus, ehk kui sa näed bändi, siis sa lihtsalt küsid endalt, et mis pagana muusika see nüüd on. Sereias oli selline ja Kivi Paber Käärid pakkus taolist muusikat veel.

Hollandlaste Tramhausi puhul üritasin ma terve kontserdi ajal nende stiili määratleda, aga ei saanud sellega hakkama. Stoner garaaži rocki elementidega? Mingi punk mürarocki mõjutustega? Ning mind tegelikult üllatas, et nooremapoolsem rahvas massiliselt sellist muusikat ka kaifis. Ei, ma tean, et kitarrimuusika pole päris välja surnud, aga ikkagi... Just see, et kitarrimuusika lärmakam, mürarikkam ja eklektilisem pool tõmbab kokku sadu inimesi, oli kuidagi ootamatu.

Tuleb märkida, et radikaalselt erinev oli atmosfäär ja ka publik Erinevate Tubade Klubis, kus Viljandi Folgi, Kanada ja Taiwani-Lõuna Korea sessioonidel pakuti palju maailmamuusikat või sellega piirnevaid artiste. Diplomaatiliselt väljendudes oli seal palju ökokampsuneid, India helmekeesid, põrandal istudes mediteerimist.

Mu tark telefon ütles TMW lõpus, et kontsertide vahel sõeludes jooksin ma ühe päeva jooksul maha kümme kilomeetrit. Pannes sellele juurde veel tundide kaupa kontserditel seismist, siis kõik kokku teeb TMW-st lisaks kõigele muule väga sportliku ürituse.

Ja nagu alati, tekitab selline suur festival ka hulgaliselt küsimusi. Ma seisin Kivi Paber Käärides pidevalt kõrvuti mainitud India promootoriga. Kas mõni punk, metal, mürarocki bänd jõuab Indiasse? Kuidas näeb välja punkkontsert Indias? Miks ei võiks olla mingi süsteem, et saaks kaardimaksega osta bändide plaate, särke või mida iganes nad müügiks toovad? Halloo, mul jäi vähemalt kolm LP-d ostmata. Miks nimetab TMW ennast suurejooneliselt muusikanädalaks, kui muusikat pakutakse vaid kolmel päeval? Nagu ikka, küsimusi on, aga vastuseid pole.