Eesti Maaülikool on suuruselt teine tehnikaalase ülikoolihariduse pakkuja Eestis: siin õpib viiendik kõigist tehnikavaldkonna üliõpilastest. Oma õppeprotsessis püüame olla näoga alati üliõpilaste poole. Nii on näiteks kõik laborid ja töökojad vabalt kasutatavad tudengiprojektide elluviimiseks. See loob keskkonna, kus head ideed ei jää sahtlisse, vaid neid saab kohe ka praktikas rakendada. Meie tudengid ei õpi ainult teooriat, vaid ehitavad, katsetavad ja võistlevad – nii kodus kui ka rahvusvahelisel areenil. 

Näiteks on maaülikool olnud seotud kõigi kolme seni valminud Solaride'i päikeseauto ehitusega. Solaride`i projekt on silmapaistev just selle tõttu, et sinna panustavad üheaegselt nii paljude Eesti koolide õppurid. Esimene auto pandi proovile päikeseautode võistlusel Marokos, teine võitis Austraalias toimunud maailmameistrivõitlustel kolmanda koha ning kolmas valminud mudel suundub samuti peagi Austraaliasse teiste omasugustega võistlema. 

Sama tugev on meie tudengite jalajälg Euroopas toimunud pneumobiilide ehk suruõhusõidukite võistlustel, kus nad on pälvinud kõrgeid kohti ning Ahhaa Robolahingul, kus maaülikooli tehnikaüliõpilaste seltsi loodud võistlusrobotist sai 2023. aasta Robolahingu raskekaalu robotite tiitlivõitja. 

Sellised saavutused on võimalikud tänu õppe ja teaduse tugevale lõimitusele, kus tudengid ja teadlased töötavad tihedas koostöös. Ning mitte ainult tudengiprojektid pole need, mida tunnustatakse. 2024. aastal oli tehnikateaduse doktorant Sharib Khan, kelle uurimisvaldkonnaks on biorafineerimine, üks teaduse populariseerimise konkursi "Teadus 3 minutiga" võitjatest. Eelmisel aastal registreeriti Eesti Maaülikoolis ka viis uut patenti, mis on oluline märk aktiivsest teadus- ja arendustegevusest. Need saavutused tõestavad, et inseneeria pole meie jaoks pelgalt eriala, vaid viis mõelda ja tegutseda: lahendada probleeme, teha meeskonnatööd ja pingutada heade tulemuste nimel.

Koostöö pole aga oluline mitte ainult tudengiprojektides, vaid ka ülikoolide vahel. Meie riik on väike, meie ressursid – nii inimeste, aja kui ka rahaliste vahendite mõttes – on piiratud. Seetõttu pole mõistlik, et iga kõrgkool üritab iseseisvalt insenerihariduse säilitamise eest võidelda ja tudengeid ainult enda juurde meelitada. Nii jääb meie hääl vaikseks ja mõju nõrgaks.

Just sellist koostööd on kutsutud edendama ka inseneriakadeemia projekt, milles osalevad nii suuremad ülikoolid ja kutsekoolid kui ka üld- ja huvihariduse pakkujad. Selline koostöö toetab inimressursi ja materiaalsete vahendite jagamist ning loob keskkonna, kus saame rohkem noori tehnikaerialadele õppima meelitada. 

Inseneriharidus pole pelgalt hariduspoliitika küsimus – see on otseselt seotud Eesti majandusarengu (sh eesmärgiga luua kohapeal kõrgemat lisandväärtust), tehnoloogilise iseseisvuse ja rahvusliku julgeolekuga. Ülikoolidevaheline koostöö ei tähenda oma identiteedist loobumist, vaid ühist sihti. Me kõik tahame, et Eestis oleks ka tulevikus insenere, kes oskavad disainida ja ehitada funktsionaalseid üksusi (nt hooneid, masinaid, veepuhastusseadmeid, jne), arendada rohetehnoloogiaid, juhtida tootmisprotsesse, panustada innovatsiooni ja luua nutikaid lahendusi. Aga et see laevastik püsiks, peab seda toetama ja tunnustama ka riiklikult. Vaja on tervikpilti, mis väärtustab kõiki panustajaid – ülikoole ja kutsekoole, teadlasi ja praktikuid, tudengeid ja juhendajaid.

Insenerihariduse tulevik ei sõltu ainult üksikutest algatustest või haridusasutustest, vaid sellest, kas suudame seda valdkonda käsitleda terviklikult ja järjepidevalt. Vaja on süsteemset koostööd, teadlikku koordineerimist ja riiklikku tunnustust kõigile neile, kes inseneriharidusse panustavad. Ainult nii tagame, et Eestis jätkub teadmisi, oskusi ja inimesi, kelle najal ehitada kestlikku ja konkurentsivõimelist ühiskonda.