Hiljuti valiti Tiit Land ka teiseks ametiajaks Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks. Nagu samal ajal nii kogenud kui ka värske rektor ise välja tõi, on tema fookusteks uuel ametiajal toetada Eesti kõrgtehnoloogilist tööstust, iseäranis kaitsetööstust, ning tehisaru kasutamist hariduses ja teaduses.

Nende prioriteetidega ei ole põhjust kuidagi vaielda, kuid veidi jätavad need mulje, et peetakse plaani seinte ja lagede renoveerimiseks samal ajal, kui maja vundament kisub kiiva. Kuidas saab Eesti ainuke tehnoloogiaülikool toetada tarka tööstust, kui praeguste trendide jätkudes ei vasta insenerierialade üliõpilaste ega lõpetajate hulk ligilähedaseltki sellele, mida Eesti majandusel vaja? Juba ammu katastroofiline inseneride põud, mis otseselt takistab Eesti suure lisandväärtusega eksporti, süveneb nii veelgi.

Tänapäevasel ülikoolil on ühiskonnas palju rolle, kuid tasub säilitada fookus: kõige tähtsam on ikkagi piisaval hulgal ja piisava tasemega lõpetajate saatmine tööturule. Kõik muud tegevused on mõeldud seda toetama, kuid ei saa kuidagi asendada.

Samal ajal pole tehnoloogiaüliõpilaste järelkasvu olukorda Eestis palju nimetada kriisiks. See kriis kestab juba aastaid ja pole näha, et see iseenesest leeveneks. Tehnikaülikooli uue mandaadiga rektor on selle kriisi lahendamisel Eestis üks võtmeisikuid.

Kes tahab ülehomme üliõpilast, peab täna motiveerima mürsikut

Inseneride ja teiste tehnoloogiavaldkonna spetsialistide suurt puudust ei saa leevendada kõrghariduse turunduskampaaniatega. Küsimus pole keskkooli lõpetavate noorte tujudes või valikutes, vaid selles, et juba palju varem on suur osa potentsiaalikaid noori tehnoloogiaerialad enda jaoks välistanud.

Suurim murekoht on põhikooli lõpp, 6.–9. klass. Uuringud näitavad, et kui algkoolis panevad robotid lastel silmad särama küll, siis keerulistel varateismelise aastatel lähevad noored targa tööstuse jaoks kaduma. Puudu on innustavatest ja olemuselt keerukat valdkonda põnevaks selgitavatest õpetajatest. Samuti ei tea noored karjäärivõimalusi ega sedagi, mida töö tänapäevases targas tööstuses endast üldse kujutab.

Nii olemegi kriisis, kus pooled põhikoolilõpetajad üleüldse välistavad enda jaoks tehnikavallas edasiõppe. Lahendused nõuavad nappide ressursside valusat ümberjagamist ja prioriteetide seadmisel vähemalt kümme aastat ette vaatamist ehk keerulisi poliitilisi otsuseid.

Võiks küsida, et kuidas on see kõik ülikooli asi. Ilmselgelt on ka Eesti ainsa tehnikaülikooli vastutus, et vedada eest vajalikke muutusi kogu haridussüsteemis ning tuua ja hoida neid küsimusi valitsuse tasandil päevakorras, sest vastasel juhul pole selsamal ülikoolil varsti enam järelkasvu, ei õppijaid ega õppejõude.

Üksnes entusiastidega tegelemisest ei piisa

Tehnikaülikool peab rektori eestvedamisel rakendama kogu oma ühiskondlikku kaalu ja mõjuvõimu, et lüüa klaariks Eesti tehnoloogiahariduse kui terviku kõige umbsemad pudelikaelad.

Esmapilgul võib tunduda, et tegelikult tunneli lõpus valgus juba paistab. Tehnikaülikool ja teisedki asutused viivad ju läbi hulka programme, korraldavad üritusi ja nii edasi, mis kõik on suunatud noorte tehnoloogiahuvi innustamisele. See on väga hea, kuid pole ligilähedaseltki piisav. Olukorra tõsidust arvestades ei saa keegi pead liiva alla peita väidetega, et "tegeleme ju küll".

Tallinna Tehnikaülikool ei saa piirata oma vastutust vaid väheste aktiivsete entusiastidega tegelemisega. Eesti majanduse klaaslage ja targa tööstuse inseneripuudust arvestades on piisav ainult see, kui järjepidevalt ja süstemaatiliselt tekitatakse ja hoitakse tehnoloogiahuvi kõigis Eesti koolilastes.

Muidugi, igaühest ei saa inseneri ega muud tööstusspetsialisti, aga üksnes tehes tööd kõigiga saame olla kindlad, et ükski huviraas või andekübe pole jäänud välja arendamata. Inimesi on meil nii vähe, et teisiti me suhtuda ei tohi.

Muidugi ei saa ega pea ülikool lahendama neid probleeme ise ja otse. Kuid tehnikaülikool ja selle juhtkond peaksid käsitlema tehnoloogiahariduse kui terviku kitsaskohti siiralt enda muredena ja kasutama kõiki ülikooli väga arvestatavaid mõjutushoobasid, et nügida konkreetseid otsustajaid vajalikus suunas. Kasvõi selleks, et ülikool ise saaks talle pandud ülesandeid paremini täita.

On alust optimismiks

Tean, et ma pole kaugeltki ainuke, kes kirjeldatud moel mõtleb. Tean, et selline mõttekäik pole võõras tehnikaülikooli rektorile ega paljudele teistelegi ülikoolipere liikmetele. Soovin selle mõtteavaldusega selgitada sellise käiguvahetuse vajalikkust kõigile, keda tuleb selles alles veenda.

Eesti Masinatööstuse Liidu nõukogu esimehena tahan siiski ka väljendada väga paljude meie liikmesettevõtete juhtide ja veel rohkemate tippspetsialistide alma mater'i suhtes sõbralikku nõudlikkust. Iga uus aeg nõuab uusi lähenemisi. TTÜ on paratamatult kogu Eesti tehnoloogiahariduse lipulaev, ent kas kurss on kõige õigem ja lipp mastis püsti, see on kapteni ja meeskonna teha.

Siiski olen optimistlik. Näen, et tahet sedalaadi laiemat vastutust võtta tehnikaülikoolis leidub. Nagu ütles kindral Johan Laidoner vabadussõjas: "Julgeste edasi!" Soovin rektori uuel ametiajal jõudu ja nõudlikkust kogu ülikooliperele.