2000-ndate lõpus tõusis Eesti poliitfolkloori peamiselt just Reformierakonnaga seoses termin "poliitbroilerid", mis iseloomustas neid noori, kes kasvasid noorukestest linnaosavalitsuste nõunike, ministrite abide ja muude poliitkohtade abil kiiresti otsustajate ringi, omamata selleks eelnevat pikka kogemust mõnes konkreetses valdkonnas, vaid just keskendudes poliitika tegemisele. Õige pea figureerisid need mehed ja naised juba ise valitsuse ovaalse laua ümber.

Poliitbroilerid kasvasid eriti lennukalt just oravate farmis, kus 20-ndates eluaastates jõuti parlamenti, juhiti tagatubades erakonda või peaministribürood ning kõrgelennulisemad, näiteks 34-aastaselt peaministriks tõusnud Taavi Rõivas, 31-aastaselt ministriks saanud Hanno Pevkur, 35-aastaselt valitsusse hüpanud Kristen Michal ja Keit Pentus-Rosimannus.

Lisaks terve hulk, kes jõudsid tagatuppa, aga loobusid enne eeslavale astumist, nagu Rain Rosimannus, Kalle Palling või Martin Kukk.

Poliitbroileri häbimärk

Poliitbroilerlus oli ajastu nähe, mida kritiseeriti, kohati alavääristati ja eriti ironiseeriti, aga hoolimata selle negatiivsest konnotatsioonist oli sel midagi, mida täna Eesti poliitikast on raske leida – ühine teotahe, kambavaim ja julgus.

Need inimesed juhtisid 30-ndates eluaastates Andrus Ansipi tagatuba, kukutasid Siim Kallase püüdluse pürgida uuesti peaministriks ja häbimärgistasid vajadusel kas või omasid, nagu Silver Meikar, kui uskuda linnalegende.

Julgen väita, et selle näilise edu üks alus oli justnimelt, et neid asju tehti koos, et oli omade ring ja nii-öelda vanade poliitikute kõrval ei olnud vaid mõned üksiküritajad.

Teistes erakondades olid omad noortemeeskonnad, nagu Res Publica "äraostmatud" või Keskerakonnas Ratas-Reps-Simson, aga Reformierakonna haare, võime ja koosvaimsus paistis kaugele kõige tugevam.

Broilerifarmi tühjaksjooks

Mingil hetkel toimus aga pööre ja see on täiesti loomulik – nii ju broileritega juhtubki – kui neid aretada liiga vanaks, siis tekivad neil igasugused terviseprobleemid, nende liha läheb sitkemaks, kiulisemaks ning elujõulisus väheneb.

Viimase kümnendi jooksul on toimunud broilerifarmi tühjaksjooks väljapoole poliitikat (Rõivas, Palling, Pentus-Rosimannus), kus otsitakse uusi väljakutseid teistes valdkondades, ja vaid kõige sitkemad on jäänud poliitikas võitlema enda koha eest õrrel.

Erakonna vaates aitab selle loomuliku arengu vastu püsiv ja kvaliteetne uute poliitikute pealevool. Märkimisväärne aga ongi, et viimasel ajal ei ole jõudnud keegi justkui kontrollida, kas broilerifarmi alumistelt korrustelt noort ja väärtuslikku liha ikka peale tuleb.

Kui luubiga otsida, siis kindlasti leiab. Leiab igast erakonnast – olgu reformist Erkki Keldo, isamaalane Karl Sander Kase või eks-ekrelasest keskerakondlane Jaak Madison, aga toodang on silmanähtavalt vähenenud ning jäänud pigem üksiküritajate soolotsemine.

Broilerifarmiefekt hakkab tööle just siis, kui kvaliteetsete noorpoliitikute mass on piisavalt suur, et nad suudavad luua ühise spirituaalsuse ja hea kambavaimu, sest vaid ühises pingutuses on tegelikult vägi ja võim, mis liigutab mägesid või poliitikat.

Farmi kvaliteedilangus

Reformierakonna viimase nädala püüdlused ja sealhulgas linnapeakandidaadi otsimine on näidanud, kuidas oravad on jõudnud arusaamani, et broilerifarmist piisavat toodangut ei tule.

Noori, kellele anda võimalus tõeliselt pingutada, nagu munitsipaalpoliitika ajalooliselt kasvulavaks on olnud, lihtsalt ei ole ja hädalahenduses tuleb proovida teisi meetodeid.

Viise, mida varem harrastas kaheldavate värbamiste kaudu näiteks Edgar Savisaar Keskerakonnas ja mille edu pole nii selgelt võimalik ette prognoosida kui broilerifarmi toodangu oma. Urmas Sõõrumaa on farmitoodangu kvaliteedilanguse tagajärg, iseasi kas hea või halb.