Eesti 200 enam järgmistel riigikogu valimistel künnist ei ületa, sest see on neil teine kord kandideerida, aga Parempoolsed saavad sellega tõenäoliselt hakkama, sest siis on nende esimene ja paraku ka viimane kord. Statistika on sel sajandil poliitikasse astunud uute erakondade suhtes erakordselt õel: üks kord ja aitab!

Res Publica sai võimsa tulemusega riigikokku 2003. aastal ja moodustas valitsuse, kuid peagi oli seis nii niru, et ühineti Isamaaga. Eestimaa Rohelised ületasid künnise 2007. aastal ning piirdusid sellega. Vabaerakond pääses riigikokku 2015. aastal ja ehkki neil oli minu arvates hea programm ning hulk toredaid inimesi, jäi sellest väheks. Sama juhtub ka 2023. aastal tubli tulemuse teinud Eesti 200-ga.

Tinglikult võiks võtta erandina üksnes praegust EKRE-t, kuid tegelikult on see kunagise Rahvaliidu õigusjärglane, nii et päris uue erakonnaga tegu polnud.

Olen seda kõike näinud

Nüüd on meil siis Parempoolsed ja mul on tunne, et olen seda kõike juba näinud. Tõtt-öelda pean nende võimalusi riigikokku püsima jääda viletsamaks, kui need oli Vabaerakonnal või on Eesti 200-l, sest programmis leiduvate lubaduste ja tegeliku elluviimise võimaluste vahel haigutab veel suurem lõhe.

Majanduspoliitikas pooldavad Parempoolsed õhukest riiki ja mistahes sekkumise vähendamist miinimumini, nende regionaalpoliitika on peaaegu olematu, kui mitte arvestada sõnumit, et saage ise hakkama. Ääremaa elanikuna ei kujuta ise hästi ette, kes neid väljaspool suuremaid linnu valima peaks. Selleks, et teha sama, mida võib endale lubada Javier Milei praegu Argentinas, peaks Eesti minema enne mitu korda pankrotti.

Vaidlete vastu? Hea küll, oletame, et nad pääsevad järgmistel valimistel näiteks 15 mandaadiga riigikokku. Kui nad satuvad opositsiooni, nagu juhtus Vabaerakonnaga, siis tabab parteid omalaadne halvatus, nad on nagu kalad jää all – olemas, aga häält ei kuule, liikumist ei näe. Millegipärast ei oska uued parteid teha end opositsioonis ei kuuldavaks ega nähtavaks. Millalgi enne ülejärgmisi valimisi avastatakse, et reiting on ülimadal ning hakatakse tülitsema ja vahetama juhte, ent siis on hilja.

Kui paljud üldse märkasid, et seekordsetel valimistel osalesid ka kunagised "uued" ehk Vabaerakond (nüüdse nimega Eesti Vabaerakond Aru pähe, 0,1 protsenti häältest) ja Eestimaa Rohelised (0,2 protsenti)?

Isegi peaministriportfell ei aita

Võib-olla aitaks see, kui n-ö uus erakond saab nii palju mandaate, et nad võivad moodustada valitsuse ja asuda ka tõepoolest valimislubadusi täitma? Res Publicaga nõnda juhtuski, nad said 28 mandaati ja peaministrikoha, aga vajusid ikkagi väga kiiresti mutta ning pooleteise aastaga oli 25-protsendilisest toetusest alles napp viis protsenti.

Kui aga Parempoolsed pääsevad väiksema partnerina koalitsiooni, nuditakse nende radikaalsemad lubadused kiiresti ära ja riik läheb endiselt üha paksemaks ning mitte sentimeetritki õhemaks. Isegi kui neil õnnestub üht-teist programmist ellu viia, tajuvad valijad seda pigem valulikult, olgu nad siis maapiirkondade elanikud või avaliku sektori ametnikud. Ühel hetkel hakkab Parempoolsete poliitikutele pärale jõudma, et ehkki ka valijatele meeldib rääkida õhemast riigist, ei sooviks nad, et see puudutaks kuidagi neid endid.

Mullu karmi kärperetoorikaga pihta hakanud Reformierakond sai nüüd äkki aru, et tegelikult valija ei taha ega talu kärpeid. Võtame parem laenu juurde! Miks? Sest nende reiting vajus maapõhja ja nad mõistsid, et paraku pole Eestis enam kuigi palju inimesi, kes oleksid päriselt valmis tagasi pöörduma 1990. aastate kargesse ja reguleerimata ühiskonda.

Võitlus bürokraatia ja üle reguleerimisega on Parempoolsete üks lipukirjadest, ent samamoodi ka Isamaal ja teistel opositsioonierakondadel. Jutt õhemast riigist on nagu tainas, mida sa muudkui rullid ja rullid õhemaks, aga küpsetamisel läheb ikkagi üha paksemaks.

Rahvaliidu koomast äratanud EKRE puhul sai kokku paljude valijate iha lihtsate ja populistlike loosungite järele ning Helmete karismaatilisus. Parempoolsete puhul on raske pidada Lavly Perlingut karismaatiliseks, nii julmalt kui see ka ei kõla. Pigem hakatakse erakonna riigikokku pääsemise järel õige pea juhti vahetama, et kukkuvat reitingut päästa. Ajalugu on näidanud, et seegi ei toimi.

Külm dušš tõmbab vere käima

Nõnda siis võib sul olla ükskõik kui palju raha, hulk tuntud nimesid ja vinge programm, aga ikkagi jääb esimene riigikokku saamine viimaseks. Sa võid kõndida kasvõi kulmude peal, kuid mitte miski ei aita.

Miks ikkagi on uute erakondade valijad nii kohutavalt ebalojaalsed? Sest selline on nende loomus. Nemad otsivad poliitikast dünaamikat ja valivadki võimalusel põhimõtteliselt uusi erakondi, et vanadele koht kätte näidata. Suur osa neist teab väga hästi, et järgmisel korral valivad nad jälle uut, kui võimalus tekib. Eelmisest uuest on saanud selleks ajaks samasugune vana kui kõik teised. Paratamatud sisetülid ja võimalikud skandaalid aitavad hävingule üksnes kaasa.

Kas lühikese lennu teinud uuserakondadest oli meie riigile ka mingi pikaajalisem kasu?

Võib-olla on need üksikud värsked ideed, mis ellu viidi, nad on andnud ka mõned hiljem teistesse erakondadesse sulandunud tuntud poliitikud nagu Urmas Reinsalu (Isamaa), Marko Mihkelson (Reformierakond) või Züleyxa Izmailova (SDE). Aga mis kõige tähtsam, nad hoiavad heas mõttes pinge all vanu, kes seda riiki tegelikkuses juba aastakümneid valitsevad. Tuletavad meelde, et valija toetus ei ole automaatne, sest ikka ja jälle tuleb lauda keegi, kes kaarte segab.

Uuserakonnad on võimalus hääletamiseks kõigile neile, kes on vanades pettunud. Nad on nagu hommikune külm dušš, mis on küll ebamugav, aga tõmbab vere käima.