Terviseteenuseid ning sotsiaalvaldkonna teenuseid, nagu näiteks sotsiaalset rehabilitatsiooni, on Eestis seni pakutud eraldi. Neil on eraldi rahastus ja tööpõhimõtted, ühte korraldab tervisekassa, teist aga sotsiaalkindlustusamet.

Niiviisi eraldi toimetades on kuhjunud ka igasugused murekohad, mida riik nüüd soovib parandada. Küll ei tehta tervise- ja sotsiaalvaldkonnas piisavalt koostööd, küll dubleeritakse teenuseid.

Nii näiteks ei pääse rehabilitatsiooniasutused praegu ligi terviseportaalile ning neil puudub selge ülevaade, milliseid teenuseid nende poole pöörduv inimene on mujalt saanud.

Kui rehabilitatsioonimeeskond küsibki terviseandmeid, siis võib juhtuda, et inimene või tema lähedased peavad enda kohta olemasolevaid andmeid paberil või digifailidena asutusest asutusse liigutama.

Sotsiaalministeerium toob välja, et see info võib aga jääda puudulikuks või ebatäpseks, näiteks kui rehabilitatsioonimeeskonnale ei jõua teave poolelioleva ravi või kasutatavate ravimite kohta.

Eelmisel aastal sai Eestis sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuseid umbes 11 000 inimest. Sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuseid pakuvad näiteks sotsiaaltöötajad, psühholoogid, füsioterapeudid, logopeedid, eripedagoogid ning tegevus-, muusika- ja loovterapeudid.

Selliseid teenuseid saavad näiteks õpiraskuste või käitumisprobleemidega lapsed, vaimse tervise probleemidega täiskasvanud, liikumispuudega inimesed või krooniliste haigustega eakad. 

Probleeme kahe süsteemi vahel liikumisel on veelgi ning valdkonnategelased nendivad, et asjade praegune korraldus ei ole riigile mõistlik ega tõhus.

Sotsiaalministeeriumil valmis juulis lõpuks väljatöötamiskavatsus ehk reformipakett, kus tutvustati mõtteid, kuidas sotsiaal- ja tervisevaldkond ühendada ning need probleemid lahendada.

Ministeeriumi reformiplaani kohaselt oleks tulevikus koostöö tervishoiu ja sotsiaalsüsteemis korraldatud hoopis teistmoodi. Nii näiteks plaanib riik välja koolitada eraldi spetsialistid ehk tervisejuhid, kes töötaksid näiteks perearsti meeskonnas või tervisekeskuses.

Nende roll oleks koordineerida inimeste eest hoolitsemist ning nende ravimist nii tervise- kui ka sotsiaalvaldkonnas.

Kui näiteks perearst on märganud, et inimesel on abivajadus, siis peaks olema tervisejuht see, kes määrab, milliseid teenuseid ta nii sotsiaal- kui ka tervisevaldkonnast saab.

Ministeeriumi mõtete kohaselt võiks tervisejuhil olla juurdepääs inimesele osutatud tervishoiu- ja sotsiaalteenuste andmetele ning õigus algatada ja koordineerida koostööd teenuseosutajate vahel, näiteks tervishoius, sotsiaalhoolekandes või rehabilitatsioonis.

Plaani kohaselt moodustataks maakondadesse eraldi koostööorganisatsioonid ehk TERVIK-ud, mis hakkaks koordineerima nii tervishoiu- ka kui ka sotsiaalteenuste pakkumist.

Huvirühmad muretsevad teenuste katkemise pärast

Nii rehabilitatsiooniasutuste liitu kui ka puuetega inimeste koda paneb kogu reformiplaani juures muretsema näiteks see, et kui minnakse üle uuele sotsiaalse rehabilitatsiooni süsteemile ega siis teenused inimestel ära katke.

"Ministeerium on küll andnud lubaduse, et võetakse tööle sinna TERVIK-usse inimesed, kes hakkavad korraldama sujuvat üleminekut, aga see rahastuse loogika on ebaselge," ütles puuetega inimeste koja toetuste ja teenuste huvikaitse nõunik Kristi Kähär.

Ka ministeerium nendib reformiplaanis, et kui uute koostööorganisatsioonide ehk TERVIK-ute loomine maakondades viibib, siis võib rehabilitatsiooniteenuste osutamine katkeda.

"Ebasoovitava mõjuna ei pruugi uus lahendus katta uuele süsteemile üleminekul kõigi sihtrühmade vajadusi, mistõttu on oht, et teatud sihtrühmad jäävad kodulähedastest teenustest ilma, eriti kui teenuseosutajad, eelkõige maapiirkondades, tegevuse lõpetavad," kirjutab ministeerium väljatöötamiskavatsuses.

Rehabilitatsiooniasutuste liidu esimees Marilin Vaksman ütles, et kuigi ministeerium on oma plaanis võimalikud riskid välja toonud, et inimesed ei pruugi ajutiselt teenust saada, siis ei ole need riskid siiski maandatud.

"Ministeerium ei ole näiteks näinud ette üleminekuaega uuele süsteemile minekuks," rääkis Vaksman.

"Praegu tundub, et kogu see reform toimub ülepeakaela, need asjad peavad kõik jube kiiresti toimuma. Natuke tuleks nüüd rahulikult mõelda," ütles ka Tallinna perearstide seltsi juht Liis Rooväli.

Sotsiaalne rehabilitatsioon kaob juba pooleteise aasta pärast

Sotsiaalministeerium plaanib väljatöötamiskavatsuse järgi saata juba septembris tervishoiu ja sotsiaalsüsteemi lõimimise plaani esimesele kooskõlastusringile, jaanuariks loodetakse eelnõu esitada valitsusele ning riigikogu menetleks eelnõu järgmise aasta alguses.

Rehabilitatsiooniasutuste liidu esimees Marilin Vaksman ütles, et ministeerium on praegu sotsiaalset rehabilitatsiooni pakkuvatele asutustele selgelt välja kommunikeerinud, et ülejärgmisest aastast ehk 2027. aastast sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusega senisel kujul ei jätkata.

"See on 100 protsenti kindel. Sotsiaalkindlustusamet soovib nüüd sõlmida meiega veel viimaseks aastaks lepingu," märkis ta.

Kuni juulikuuni, mil ministeerium esitles uut reformiplaani, valitses valdkonnas ka selgusetus, et mis siis senise sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse asemele tuleb. Vaksmani sõnul ei ole see, mis saab alates 2027. aastast edasi, senini lõplikult selge.

"Me teame, et siis peaks algama see uus süsteem. Me oleme ka eelnevalt ministrile maininud, et võib-olla võiks selle süsteemi rakendamise edasi lükata, muidu on liigne kiirustamine. Aga me ei oska öelda, kuidas riik otsustab," rääkis ta.

Sotsiaaltöötajast tervisejuhiks

Vaksman selgitas, et kui uus sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna liitmise plaan lõpuks peaks tõesti 2026. aasta esimeses pooles seaduseks vormuma, oleks riigil võib-olla vaid pool aastat, et näiteks need terviseteekonna juhid välja koolitada.

Terviseteekonna juht on ministeeriumi nägemuses spetsiaalse täiendkoolituse läbinud spetsialist, kes on õenduse või sotsiaaltöö baasharidusega.

Ministeeriumi hinnangul võiks need tervisejuhid ollagi eeskätt need sotsiaaltöötajad, kes juba praegu rehabilitatsioonimeeskondades töötavad, sest nemad tunnevad juba praegu nii juhtumipõhist tööd kui ka rehabilitatsiooniprotsessi.

Need inimesed on aga siiski vaja õigeks ajaks välja koolitada, et neil oleks ka pädevus hinnata inimese tervisevajadusi ja toetada krooniliste haiguste ennetamist ja jälgimist.

"Ei saa ju terviseteekonna juhte koolitada enne, kui ei ole seaduslikku alust," märkis ta.

Ka ministeerium märgib reformiplaanis, et see, et uuele süsteemile üleminekul pakutaks tervisejuhi täiendõpet õigel ajal ja piisavas mahus, on kriitilise tähtsusega.

Ühest süsteemist teise vähem kui aastaga?

Süsteemi muutumisega peavad rehabilitatsiooniasutused, kes soovivad jätkata tervishoiuteenuste pakkumist, hakkama taotlema endale ka tervishoiuteenuste osutamise tegevusluba. Terviseteenused on Vaksmani sõnul näiteks füsioterapeut, logopeed ja kliiniline psühholoog.

"Tervishoiuteenuse osutamiseks on väga ranged reeglid. Dokumenteerimine ja kõik see on täiesti teine maailm. See, kuidas tänased teenuseosutajad õigeks ajaks selle loa taotlevad, see on päris suur väljakutse," selgitas Vaksman.

Ka ministeerium nendib väljatöötamiskavatsuses, et selline muutus võib olla keeruline eeskätt väiksematele asutustele, kellel võib tekkida raskusi tegevusloa taotlemisel.

"Sellest tulenevalt võib teenuseosutajate arv ajutiselt väheneda. Regionaalselt on rehabilitatsiooniteenused ebaühtlaselt kättesaadavad juba praegu, samas on TERVIK-ul (ehk uutmoodi sotsiaal- ja tervishoiu koostöövõrgustikul – toim.) õigus oma piirkonna abivajajatele osta rehabilitatsiooniteenuseid ka muudest piirkondadest," on väljatöötamiskavatsuses.

Ministeerium plaanib selle ohu leevendamiseks pakkuda juhendmaterjale, infopäevi ning kogemuste jagamist.

Tervisekassa reformiplaani heaks ei kiida

Ministeeriumi reformiplaani on praeguseks kritiseerinud juba ka tervisekassa juht Rain Laane, kes ütles usutelus Eesti Ekspressile, et tervisekassa ei kavatse ministeeriumi väljatöötamiskavatsust kooskõlastada.

Laane rääkis ajalehele, et riik plaanib suunata sotsiaalkindlustusametist tervisekassale hunniku teenuseid, aga rahastust samal määral kaasa ei anna.

"Tervisekassa ei saa neid väljatöötamiskavatsusi kuidagi kooskõlastada. See on koht, kust tulevad väited, et tervisekassaga ei saa koostööd teha. Nende kahe asja vastu me võitleme täiesti avalikult," ütles Laane, kommenteerides nii sotsiaal- ja tervishoiu süsteemi ühendamise ideed kui ka abivahendite ja meditsiiniseadmete ühtse rahastamise ideed.

ERR kirjutas juulis, kuidas riik loodab, et kolm aastat pärast uuele mudelile üleminekut on säästetud ligikaudu 50 miljonit eurot.

Perearstid: ligipääs terviseteenustele võib hoopis halveneda

Tallinna perearstide seltsi juht Liis Rooväli ütles, et kipub kahtlustama, et inimeste ligipääs tervishoiu- või sotsiaalteenustele pärast reformi tegelikult halveneb. Ta kahtlustab, et väljatöötamiskavatsuses märgitud mõtted tulevad pigem tervishoiuteenuste arvelt.

Rooväli ütles, et ministeerium lubab rehabilitatsiooniteenustele küll mingi eelarve sotsiaalkindlustusametist kaasa anda, aga tervishoiusektoril on sellega varasemast kurvad kogemused, kuidas riigieelarvest on toodud teenuseid tervisekassa eelarvesse üle.

"Näiteks kiirabi, kindlustamata inimeste ravi, residentide koolitamine, HIV-i ja tuberkuloosi ravimid, vaktsiinid. Need kõik toodi riigieelarvest üle ja siis oli samamoodi eesmärk, et toome üle ja siis tervisesüsteemis tekib mingisugune efektiivsus, kõik on õnnelikud ja raha hoitakse kokku. Hetkel me näeme, et tervisekassa süsteem on tugevas defitsiidis," ütles Rooväli.

Rooväli rääkis, et perearstidel on hirm, et kui tervisekassale tuuakse üle veel mingisuguseid teenuseid, siis koormab see tervishoiuvaldkonna teenuseosutajad üle.

"Meil on ka hirm, et see aktiivne või äge haige, tema teenuste kättesaadavus siis veelgi väheneb, sest pikaajalised patsiendid on nendele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenustele siis näiteks juba ära pandud," ütles Rooväli.

Rooväli selgitas, et iseenesest on tervise- ja sotsiaalvaldkonna lõimimine mõistlik. Küsimusi tekitab aga see, kas sinna juurde peab liitma veel ka sotsiaalse rehabilitatsiooni reformi. Tervisejuhtide mõte on tema sõnul iseenesest hea, aga juba praegu on tegelikult haiglate juures olemas ju sotsiaaltöötajad, kes tegelevad patsientide sotsiaalsete probleemidega.

Rooväli selgitas, et tervisekeskustesse tulevatele tervisejuhtidele oleks lisaks sotsiaalprobleemidega tegelemisele veel ka sotsiaalsele rehabilitatsioonile suunamine ning heaoluplaanide koostamine liiga suur ülesanne, sest üks inimene ei saa mitut asja teha.

"Meie näeksime, et see terviseteekonna juht võtaks osaliselt koormust ära perearstilt ja pereõelt, aga ta täidaks ka seda kohta, mida täna üldse ei olegi. Aga see väljatöötamiskavatsus tahab nüüd tuua seda tänast juhtumikorraldajat sotsiaalsüsteemist tervisesüsteemi. See lahendus meile küll iseenesest ei meeldi," rääkis Rooväli.

Riigi mõtteid kritiseeris ka Tallinna abilinnapea

Facebookis kritiseeris sotsiaalministeeriumi reformiplaani ka Tallinna abilinnapea Karl Sander Kase (Isamaa). Ta kirjutas, et kuigi pealkirja tasandil kõlab tervishoiu- ja sotsiaalsüsteemi lõimimine väga hästi, siis pärast väljatöötamiskavatsusega tutvumist tuleb välja, et sisulist integratsiooni siiski ei teki.

"Selle asemele luuakse lihtsalt järjekordne juhtimistasand, mis dubleerib juba olemasolevate asutuste tööd ning muudab kogu teenuse korraldamise veelgi segasemaks," kirjutas Kase.

Kes juhib näiteks tähelepanu, et ministeerium soovib luua maakondlikke heaolupiirkondasid, kuhu luuakse koostöökogud. Seejuures on reformiplaanis kirjas, et heaolupiirkond ei oleks mitte haldustasand, vaid koostöö ja koordinatsioonitasand.

"Küsimusele, et miks ei või sellega tegeleda Tervise Arengu Instituut või sotsiaalministeerium ise, kelle ülesandeks peakski olema strateegilise vaate ja eesmärkide seadmine, vastust ei ole," kirjutas Kase.

Samamoodi kritiseeris Kase ka koostööorganisatsioonide ehk TERVIK-ute loomist. Ta juhtis tähelepanu, et plaani järgi TERVIK ise tervishoiu- ega sotsiaalteenuseid ei osuta, aga hakkab vaid koguma ja eritlema teavet ning esitama riigile, linnadele ja valdadele ettepanekuid.

Sotsiaalministeerium planeerib üleminekuks vajalikke etappe

Sotsiaalministeeriumi terviseala asekantsler Anniki Lai sõnul kaasab ministeerium erinevaid osapooli, et panna paika täpsemaid sammud üleminekuks.

"Muuhulgas, kuidas inimestele tagada võimalikult sujuv tugi ja teenuste saamine ka ülemineku perioodil ning kõik inimese abivajaduse hindamise, toe ja teenuste pakkumisega seotud asutused oleksid muudatuste ja protsessidega kursis. Ja kes millist infot inimesele annab, et ta teaks, mis on tema järgmine samm ja võimalus," lausus Lai.

"Nii nagu tänagi peab olema tagatud inimesele kättesaadav tema rehabilitatsiooniplaan või - tegevuskava ning suunamisotsuse lõppedes kokkuvõte. Muudatuste järgselt ei oleks rehabilitatsiooniteenuste õigustatuse aluseks üksnes puude raskusastme olemasolu, vaid tegelik toe vajadus. Neid küsimusi me regulaarsetel kohtumistel huvikaitse, rehabilitatsiooniteenuse osutajatega ka lahendame," lausus Lai.

"Reformiga tutvustatakse uusi spetsialiste – terviseteekonna juhte, kes aitavad inimesel tervishoiu- ja sotsiaalteenuse osutajate vahel sujuvamalt liikuda selliselt, et inimese terviklikud vajadused oleksid kaetud. Terviseteekonna juhi teenust on plaanis rahastada osaliselt ravikindlustusrahast ja ka praeguse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse riigieelarve vahenditest. Enne reformi jõustumist toetame välisvahendite toel nii infosüsteemide arendusi kui terviseteekonnajuhtide koolitamist ja tööks ning süsteemi ülemineku ettevalmistust," ütles asekantsler. 

Lai kinnitas, et terviseteekonnajuht ei võta ära KOV-i sotsiaaltöötaja rolli, kus inimese primaarne probleem ei ole tema terviseseisundist tingitud.

"Küll on edaspidi võimalik parem andmevahetus ja koostöö terviseteekonnajuhi, perearsti ja KOV sotsiaaltöötajate vahel selleks, et tehtud tööd omakorda ei dubleeritaks. KOV-i sotsiaaltöötajad juhtumikorraldajatena ka edaspidi tegelemas oma tööga nagu seni. Perearstid saavad terviseteekonna juhi näol endale juurde vajaliku spetsialisti, kes aitab tegeleda abivajaduse hindamise ning sotsiaalsete muredega. Seega saavad perearstid rohkem keskenduda oma põhitööle ehk patsientide ravimisele," selgitas Lai.

"Juba praeguste sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutajate hulgas on ettevõtteid, kes on ka tervishoiuteenuste osutajad. Hetkel on küll rohkem neid, kel tervishoiuteenuse osutamise tegevusluba ei ole, kuid neil on seda võimalik taotleda. Seega oleksid ka nemad potentsiaalselt võimalike rehabilitatsiooniteenuste osutajad või mõnel juhul kitsamalt vaid sotsiaalse iseloomuga rehabilitiatsiooniteenuste (kogemusnõustaja, psühholoog, loovterapeut, eripedagoog) osutajad," sõnas asekantsler.

Lai sõnul ei ole sotsiaalse iseloomuga teenuseid kavas rahastada läbi tervisekassa, vaid sotsiaalministeeriumi otseeraldisega. Üheks oluliseks rahastusmudeli muudatuseks on luua rohkem paindlikkust abivajajale teenuste saamisel.

"Praegu sotsiaalkindlustusameti poolt korraldatud sotsiaalse rehabilitatsiooni raames osutatavad tervishoiu sisuga teenused ja Tervisekassa poolt rahastatud teenuste hinnad on erinevad, sest ravikindlustusest makstavate teenuste hinnad ongi kallimad," lausus Lai.

"Täpsem eelarve töötatakse koostöös tervisekassaga välja selliselt, et tervishoiusüsteemile täiendavat rahalist koormust ei tuleks. Lähiaastatel saame eelarvesse suunata ka lisaraha, mis aitab katta tervishoiuteenuste kõrgemast hinnast ning suuremast maksumusest tuleneva vahe," sõnas asekantsler.

"Ka täna on rehabilitatsiooniteenuse saajatel õigus saada tervishoiuteenuseid, sest nad on valdavalt ravikindlustatud isikud ning kuuluvad perearstide nimistutesse (ca 11 000 inimest aastas). Seega ei ole tegemist lisanduva sihtrühmaga," kinnitas Lai.