Millist otsust peate oma presidendiaja kõige olulisemaks ja mõjukamaks Eesti ühiskonna jaoks?

Ma usun, et kui otsuseid teha, peaksid nad ju kõik olema olulised. President väikeste otsustega ei tegelegi, kuigi mõni otsus võib tunduda tunduda väike ja ebaoluline.

Aga otsused, mis alati poleemikat tekitavad, on ikkagi seaduste vetostamised. Need ongi tähtsad otsused, et saata mingi seadus tagasi, et see ümber vaadataks.

Millise otsuse või tegevuse puhul te täna tunnete, et oleksite presidendina võinud tegutseda teisiti?

Neid võib olla mitu, aga siin hakkab jälle mängima aeg. Praegu on raske öelda, et mida oleks pidanud teisiti tegema. Pigem ma olen alati arvanud, et kahetseda tasub mitte seda, mida oleks pidanud teisiti tegema, vaid mis on jäänud jäänud tegemata. Need nagu kriibivad rohkem hinge. Kui nüüd küsite, mis see on, siis ma ei oska öelda.

Mida te peate oma presidendiaja kõige suuremaks saavutuseks?

Jälle jõuame samasse punkti tagasi. Siin on vaja natukene aega. Me näeme ju ka eelnevate presidentide puhul, et alles praegu hakatakse enam-vähem objektiivselt hindama Lennart Meri presidendiaega.

Ja eks see aeg tuleb ilmselt ka minu jaoks, ma usun ajalukku, ajaloo väärtusesse. Ma loodan, et siis on olemas ka allikakriitilised ajakirjanikud ja ajaloolased, kes siis ei hinda presidenti ainult päevakaaliste pealkirjade järgi, vaid suudavad tungida ka selle töö sisusse.

Nüüd tahaksin süveneda mõnda olulisemasse või rohkem kõneainet rohkem pakkunud teemadesse. Alustuseks te olete ise ka öelnud, et olete jätnud seadusi välja kuulutamata rohkem kui teie eelkäijad. Kuidas te ise selles vallas ennast hindate? Kas oletegi siis olnud järelikult põhiseaduse eest kõnelejana väga häälekas?

Ma arvan, et kõik presidendid on seisavad põhiseaduse eest. Küsimus on alati selles, millised seadused tulevad. Igas ajas on seadused erinevad ja kõik see taandub lõpuks ikkagi põhiseadusele või siis tegelikult see taandub riigikogule ja tema töö kvaliteedile.

Teinekord tehakse seadusi väga rutakalt ja mõned asjad jäävad lihtsalt tähelepanuta. Mõni kord on poliitiline soov nii suur, et unustatakse ära põhiseadus. Ja sealt on tulenenud kõik need otsused, mis ma olen pidanud tegema.

Aga ma ei pea sellega kelkima, et vaadake mina olen nii palju tagasi lükanud, pigem on see mure. Ja ma olen alati rõhutanud, et parlament või riigikogu võiks oma tööd paremini teha, süveneda rohkem. Ja kui ka seadus läheb tagasi riigikokku, et siis mitte ei vaadata ainult seda pügalat, millele ma presidendina olen tähelepanu juhtinud, vaid seadust tervikuna, et kas ta ikka sai kõige parem. See on teine võimalus seadusele otsa vaadata. Aga väga tihti seda pole tehtud, parandatakse viga ära ja seadus osutub ikka mitte kõige paremaks. Sest president ei saa tagasi lükata seadust, mis talle ei meeldi või mis on väga halvasti tehtud. Siin on raamid ees ja see raam ongi põhiseadus.

Sellest lähtuvalt vaataks automaksu, kuidas te seda tagantjärele hindate? Te saatsite selle tagasi, rõhutasite väga haavatava ühiskonnagrupi puudutatust automaksust. Lõpuks võeti seadus ikkagi vastu. Kuidas te täna vaatate seda seadust? On ta siis lõpuks nüüd valmis ja hea või jäi ikkagi mingi osa ühiskonnagrupi eest kõnelemata?

Täpselt nii ongi, nagu te ise ütlete, et see seadus ega seadused, mis piiravad inimest kas rahaliselt või muud moodi, inimestele ju ei meeldi. Aga on vaja selgitada, miks see seadus on vajalik ja see selgitamine ilmselt ei olnud kõige parem, kuigi ka mulle ütles toonane rahandusminister, et las see president tuleb siis minu juurde, ma selgitan talle.

Aga mina edastan ikkagi seda, mida rahvas ütleb ja [kui] rahvas ei saa aru, siis ma seda ka välja ütlen. Ja selle seaduse puhul oli eriti huvitav ju see, et ma lõpuks ju ta allkirjastasin, aga pärast selgus, et need rakendusaktid osutusid põhiseaduse vastaseks, nii et õiguskantsler oli sunnitud sellele tähelepanu juhtima.

Nii, et siin ongi kaks nüanssi: seadus ise ja kuidas seda rakendatakse. See tulebki läbi mõelda.

Teiseks kirikute ja koguduste seadus. Selle jätsite korduvalt välja kuulutamata, see jõudis lõpuks ka riigikohtusse. Kas see oli teie ametiaja kõige põhimõttelisem vastasseis riigikoguga?

Eks selliste väga keeruliste seaduste puhul, mis kütavad emotsioone, ongi presidendil väga raske otsustada. Lihtne oleks ta ju läbi lasta ja mõelda ka poliitiliselt, et mis nad siin toimetavad. Aga meil on täna ju olemas seadused, millega saab kuritegelikud elemendid kinni võtta, saab riigist välja saada, mida on ka tehtud. Põhimõtteliselt ma ei olnud ju vastu sellele, et need inimesed ei tohi siin tegutseda – vastupidi, nad ei tohi siin tegutseda.

Ja teine element, millest tõenäoliselt väga hästi aru ei saada, on see, et üks asi on juriidika ja ilmalik maailm, aga teine on kanooniline maailm ja seal kirikutel polegi piire, pole vahet, kas on tegemist ortodoksse või luteri või katoliiklikuga - kirikumaailm elab nagu teises elemendis. Me võime ju kirikuseadust muuta ja nende põhikirja muuta, aga see side jääb ikka alles. Seda tuleb arvestada, see ei kao mitte kuskile.

Nii et seetõttu ma palusingi korduvalt vaadata ja näete, kui ta läks riigikohtusse, ka seal oli üksjagu kohtunikke ikkagi eriarvamusel ja täna oleme jõudnud [Euroopa] Inimõiguste Kohtusse, mida ma tegelikult ütlesin ka alguses, et mõelge läbi, mis sammud saavad olema, et kuidas seda seadust siis rakendatakse? Ma ei tea, kaua inimõiguste kohtus aega läheb, aga tõenäoliselt ikka läheb.

Nii et need ongi need asjad, mida ma olen kogu aeg püüdnud rõhutada – mõelge paar sammu ette, ärge tormake emotsioonide pealt seadust vastu võtma!

Teie viimase aasta välispoliitika juurde tulles tundub mulle, et see valdkond on ehk kõige rohkem kriitikat saanud. Kuidas te ise hindate tagasi vaadates, kui öeldakse, et mõned sõnumid jäid segaseks nii valitsusele kui ka tavakodanikele – kas teeksite täna midagi teistmoodi?

Ma ei usu. Võib-olla oleks pidanud isegi natukene rohkem sõna võtma sel teemal. Hiljuti lugesin, et president Karist välispoliitika ei huvitanud, mis on ju lausvale – ma olen käinud rohkem kui sajas riigis. Välispoliitikat saab teha väga erinevalt ja täna mõnes mõttes, kui sellist väljendit kasutada, haugutakse nagu vale puu all.

Sellepärast, et kogu roll, eriti Ukraina sõja kontekstis, on peaministril ja välisministril. Nemad kannavad seda rolli, sest nad käivad NATO kohtumistel, nad käivad [Euroopa] Ülemkogul. President käib ainult ÜRO-s ja see on korra aastas, seal on tema riigikõne ja seal antakse intervjuud. Olen andnud ka intervjuusid, mis Eestis jäävad täiesti tähelepanuta. Üks aasta oli kuus intervjuud, alates CNN-ist ja BBC-st ja mitte kuskil seda ei kajastatud.

Selleks, et saada aru, mida president välispoliitikas teeb, tasuks nii poliitikutel kui ka ajakirjanikel [visiidil] kaasas käia. Väga harva on presidendiga kaasas käidud - nii nagu ma ütlesin, olen teinud üle saja visiidi. Need võib ühe käe sõrmedel üles lugeda, kui ajakirjanik või ka riigikogu liige on kaasas käinud. Need, kes on kaasas käinud, saavad aru, et välispoliitikat on võimalik teha väga erineval viisil. Ja siia lisaks on veel ka pehme diplomaatia, mida mina olen pidanud väga oluliseks, mis ei anna pealkirju, aga tema mõju on tunduvalt pikem.

Või võtame selle Kasahstani nii-öelda juhtumi. Kui ma küsin, et mis seal siis juhtus, ega ma vastust ei saa, tegelikult seal ei juhtunud mitte midagi. Vastupidi, sinna sai mindud ühe eesmärgiga, et meil oleks võimalik sanktsioonidest kõrvalehiilimist pidurdada läbi selle, et meie maksu- ja tolliamet saab koostööleppe. Nad tänasid mind selle eest ja mitmeid teisi ettevõtteid.

See, et president valib, kus ta ühe või teise lause ütleb – see ongi presidendi valik. Ja neid juhtumeid on ju väga palju olnud, kus ma ise valin, mis ma ütlen, kellega ma kui pikalt räägin. Aga välispoliitiline raamistik on jäänud samaks. See, kui mõnel on funktsionaalse arusaamisega või kirjaoskamisega probleeme või lugemisega, siis ma aidata ei saa. Ma soovitan ainult ennast natukene harida ja ma loodan, et ka seda tehakse. Kasvõi alates selles lihtsast asjast, et peale koma läheb lause edasi, et siis on mõttest parem aru saada.

Kas sellest lähtuvalt on teil ehk tekkinud ettepanekuid ja mõtteid, kuidas just nimelt seda valdkonda peaks muutma, mida teisiti tegema, et tulevikus ei tekiks taolisi vääritimõistmisi?

On ikka ja seda me oleme ka püüdnud teha ja püüdnud rääkida. Meie riigi president ei osale välispoliitika kujundamisel. Kui päris julmalt öelda, siis antakse juhtnöörid ja tehtagu! Erinevalt teistest riikidest, mis meil lähedal on, kus osaletakse selles protsessis. Ja minul, olles endine teadlane, on väga raske teiste sõnumeid kanda, kui ma ise ei ole [protsessis] osaline või ma sellesse ei usu.

No kõige lihtsam näide on Rail Baltic, kus mulle igal pool öeldakse, et ma pean seda rääkima, et see saab 2030 valmis. Ma ütlesin, et ma ei saa seda rääkida, sest ma tean, et see 2030. aastaks valmis ei saa! Ja täna me oleme selles olukorras, et ta ei saa valmis. Aga see surve, et me peame näitama välispoliitiliselt kui oluline see on! No miks me peame valetama! Või ennast uskuma panema, et asjad toimivad?! See on lihtne näide, millest võib-olla inimesed aru saavad, võib-olla välispoliitilistesse nüanssidesse ei ole mõtet minna.

Ja teine asi on see, et president ei osale ju NATO-s ega Ülemkogus, et ta võiks ühes neist osaleda ja võib-olla oleks NATO see õige. Siis tekiks ka diskussioon. Kui president käib NATO kohtumistel, siis on võimalik ka suhelda valitsusega paremini, edastada seda infot, mis ta sealt kuuleb. Nii nagu on Soomes, Lätis, Leedus ja igal pool mujal. Seetõttu [Eesti] presidenti [teistega] võrrelda ongi väga keeruline, sest nende funktsioonid on täiesti erinevad.

Kui Eesti presidenti kellegagi võrrelda, siis see võiks olla Saksa president [Frank-Walter] Steinmeier. Ta on kaks kord olnud välisminister, aga ta välispoliitiliselt väga ju ei sära. Ei saa öelda, et ta välispoliitikat ei jaga, sest tema funktsioon on teine – seal on kantsler. Või Itaalia, Itaalia presidenti, ma usun, et siin tänaval keegi ei teagi. Aga ta on väga oluline ja armastatud president Itaalias. Seal on peaminister [Giorgia] Meloni, kes neid asju ajab.

Nii et tuleks ära õppida, mis roll on presidendil Eesti riigis ja peaministril ja välisministril. Ja kui see on selge, siis ma arvan, et arusaamad selgelt ka muutuvad.

Aga seda tasuks kindlasti arutada, kas NATO-s [tippkohtumisel] käimine võiks olla presidendi [ülesanne]. Siis on mõte ka riigikaitse nõukogu nii-öelda jõulisemaks teha, siis on seal midagi arutada, siis on seal midagi rääkida. Sest praegu me vahetame infot ja tihti on see nii, et me mõlemad seda infot teame, saame lihtsalt kokku, et teha üks pressiteade, et arutati. Noh, muidugi ma liialdan, see on arusaadav.

Lõpetuseks, ma kuulsin ühte toredat statistilist fakti, et te olete selle viie aasta jooksul lennukis viibinud kuu aega...

...ja lennujaamades teise kuu.

Kas on midagi sellist oma ametiajast, midagi toredat veel kuidagi meelde jäänud, midagi statistilist, mida te ise tahate välja tuua, sellest perioodist, mis nüüd selja taha jääb?

No mina kuulsin ka seda statistikat alles eile, ma ei ole andmetega nii kursis, et sealt statistiliselt midagi välja tuua. Aga juba see, et kaks kuud oma elust olen jätnud kuskile lennukisse ja lennujaama... Ma ei ole ka väga osav kunagi olnud neid hetki ära kasutama, et tööd teha, mul on vaja natuke pikemat aega ja keskkonda, kus ma saan süveneda. Ma ei taha öelda, et see kaks kuud on elust nagu maha visatud, aga ta päris kõige paremini ära kasutatud see ei ole.

Aga ilmselt seda statistikat tuleb veel, kui tahta otsida.

Pigem jäävad ikkagi meelde rõõmsad hetked. Alati on olnud liigutavad need hetked, kui anda aurahasid välja, need emotsioonid, mis siis inimestel on. Seda on nii tore vaadata, kõik see üllatus, see ei ole teesklus.

Ma ise sain oma esimese riigi aumärgi vist aastal 2007. Ja see oli ka ikkagi väga tore sündmus, et sind on tähele pandud. Ja ma arvan, et iga president annaks neid veel rohkem ja kunagi andiski pea tuhat mõni president. Aga nii me ei taha ka devalveerida seda ordenit, nii et las ta jääb sinna. Aga jälle iga president otsustab, kui palju ta neid välja annab, need on niisugused positiivsed [hetked]. Sealt võib ka statistika välja lugeda, et palju siis ordeneid on antud.