Esmaspäeval saab Ülle Madisest Eesti Vabariigi president ja tema meeskonda asub juhtima endine Tallinki juht ja pikaaegne ametnik, kultuurivaldkonna tippjuht Paavo Nõgene.
Te nõustusite minema Ülle Madise ametiajal presidendi kantselei direktoriks olukorras, kus ta kustutab ühe teie suure unistuse ja soovi?

Millise?

Olete avalikkuses rääkinud, et pidite aja maha võtma ja minema maailmameredele seilama, elu nautima.

Sellega on tõesti nii, et ma pean vabandama – läks jälle teisiti. Kui sulle tehakse pakkumine, mida ilmselt tehakse kord elus – nagu on varem juhtunud, kui mind kutsuti kantsleriametist Tallinkit juhtima ja nüüd kutsus Ülle Madise mind juhtima Kadrioru tiimi –, siis sellele on väga raske ei öelda. Mehed on nõrgad, võtsin suure heameelega selle ettepaneku vastu.

Lükkasite oma unistuse lihtsalt edasi?

See lükkub jah mõned aastad edasi.

Kümme aastat.

Jõuab ka siis veel merekruiisile minna.

Ülle Madise on kahe ametiaja potentsiaaliga isiksus?

Ma arvan, et kahe ametiaja potentsiaaliga oli kindlasti ka Alar Karis ja mul on tegelikult väga kahju, et väga hea president otsustas mitte uuesti kandideerida. Aga jah, Ülle Madisel on kindlasti potentsiaali olla kaks ametiaega.

Otsusega võtta vastu presidendi kantselei direktori koht välistasite te veel ühe asja – nüüd ei saa teist rahvusringhäälingu juhatuse esimeest.

Ma ei olnud sada protsenti veendunud, et kandideerin rahvusringhäälingu juhatuse esimeheks. Ühes varasemas intervjuus samale saatejuhile sai öeldud, et olen hea meelega rahvusringhäälingu nõukogu liige ja aitan selle kaudu kaasa rahvusringhäälingu arengule. Aga tõesti, olles vastu võtnud presidendi kantselei direktori koha, ma loomulikult samal ajal rahvusringhäälingu juhiks ei kandideeri.

Te ei kandideeri, aga kas ka ei tahtnud kandideerida – lihtsalt mängisite selle mõttega?

Ma ei saa öelda, et ma ei tahtnud. Ongi õige öelda, et mängisin selle mõttega, aga otsuseni oleksin pidanud jõudma uue aasta alguses. Nagu ikka, teeb aeg omad korrektuurid ja ka seekord oli ajal minu jaoks mingi teine väljakutse mõeldud.

Kas Merit Koplil oleks suur potentsiaal ja ta oleks väärikas kandidaat järgmiseks rahvusringhäälingu juhatuse esimeheks?

Ma arvan, et neid väärikaid ja potentsiaalikaid kandidaate on rohkem. Olen üsna veendunud, et kui avalik konkurss välja kuulutatakse – mida kindlasti tehakse –, siis tuleb väga palju kandidaate, nagu varasematel aastatel. Nii et nõukogu liikmena saab olema põnev selles otsustusprotsessis kaasas olla. Merit Kopli on tänaseks samuti rahvusringhäälingu nõukogu liige, nii et minu teada teeb ka tema pühendunult tööd ennekõike nõukogu liikmena.

Rahvusringhäälingust räägime ehk tulevikus mõnes teises intervjuus, täna kõneleme sellest, mis teid ees ootab. Nagu öeldud, on esmaspäeva pärastlõunast Ülle Madise Eesti Vabariigi president. Kas teid ootab ees personaalne majanduskriis, kus tuleb rahaliselt hakata kokku hoidma?

Ma ei ole veel presidendi kantselei eelarvele ligi saanud. Usun, et seal on piisavalt eelarvevahendeid, et kõik planeeritu saab kenasti tehtud, nii et ei tahaks uskuda, et ees ootab kriis.

Pean silmas seda, et kui te olite Tallinki juhatuse esimees – kuna tegemist on börsiettevõttega, saab iga huviline ise avalikest andmetest vaadata, mis oli teie aastane töötasu – , kuid arvestades seda, mida praegu presidendi kantseleis direktorile makstakse, on see oluliselt väiksem summa.

See on oluliselt väiksem summa küll, aga olles töötanud Tallinkis, töötan nüüd hea meelega taas Eesti riigi heaks.

Kui te seda tööd raha pärast ei tee, siis miks te selle pakkumise vastu võtsite?

Olen ka varem öelnud, et kõikides oma senistes ametites – on see Vanemuise teatri juht, kultuuriministeeriumi kantsler või Tallinki juht – olen püüdnud ühiskonnaelus laiemalt kaasa lüüa, see on mul kuidagi veres.

Mulle meeldib avalik teenistus, mulle meeldib aidata Eestit edasi arendada ja presidendi kantseleis on need võimalused väga suured. Toetada presidenti, aidata tal oma presidentuuri võimalikult hästi ja sujuvalt läbi viia, minu arvates väga hea meeskonnaga. See on auasi ning kõike ei saa ega peagi rahasse ümber arvutama.

Kui palju te saite kaasa rääkida meeskonna komplekteerimisel, presidendi nõunike värbamisel?

Tulevasel presidendil olid mitmed konkreetsed ettepanekud, mida ta läbi arutas. Ühiselt tegime inimestele ettepanekud ja kõik nad võtsid need õnneks vastu. Niipalju kui ma olen Ülle Madisega kokku puutunud, on ta alati väga arutlev, ta on kuulanud inimeste arvamusi ja küsinud nõu. Lõpuks on ta kujundanud oma otsused loomulikult ise, aga sellele on alati eelnenud arutelud.

Ehk nii teie kui ka nõunikud olid Ülle Madise, mitte teie valik – ei olnud niimoodi, et Ülle Madise valis teid välja ja ülejäänu oli teie mure?

Need on Ülle Madise valikud ja otsused, milles on mul olnud võimalik kaasa rääkida. Kui küsida, keda mina nõunikest konkreetselt välja pakkusin, siis kultuurinõuniku osas küsis Ülle Madise minu ettepanekut ja see oli Jaak Prints, kes pärast mõningast järelemõtlemist ja kohtumist Ülle Madisega selle ka vastu võttis.

Kui te meeskonnale otsa vaatate, siis avalikkuse reaktsioon on olnud suures osas selline, et kantseleis hakkavad tööle teravad pliiatsid, aga ka kõvad kivid.

Eks need käivad ilmselt käsikäes. Kui teravate pliiatsite ja kõvade kivide vahele võib mingisuguse mõttelise võrdusmärgi tõmmata, siis kõik need inimesed on ääretult toredad professionaalid. Minul on au mitmeid neist tunda, osadega olen ka koostööd teinud, nii et usun, et see meeskond on potentsiaalikas.

Kuidas see Eesti rahva ütelus nüüd oligi – kaks kõva kivi head jahu ei tee.

Nojah, aga meie kõikide ühine eesmärk on see, et me läheme toetama presidenti, keegi ei lähe sinna oma asja ajama. Meid on sinna kutsutud, et president saaks oma presidentuuri võimalikult kvaliteetselt Eestit edasi viies ja arendades ellu viia. Meie ülesanne on teda igakülgselt toetada, see on meie igapäevane töö.

Kui nimedest rääkida, siis Rainer Saks on endine presidendi kantselei direktor ja välisministeeriumi kantsler, Taimar Peterkop endine riigisekretär, teie olete suure kogemusega juht ning olen kuulnud, et kõik on korralikud tööhobused. Ja nüüd ongi lihtne küsimus: kas sealt tõesti tuleb head jahu?

Eks seda saab hiljem hinnata. Me väga loodame, et meil õnnestub ühiselt ellu viia Ülle Madise suur missioon, mille prioriteete ta oma ametiajal täpsemalt tutvustab.

Kas meeskond on komplekteeritud?

Lõpuni ei ole, tegeleme majandusnõuniku otsimisega ning usume ja loodame, et novembri alguseks on see positsioon täidetud. Siis jääb lahtiseks veel üks nõunikukoht – kas selle fookus saab olema haridus, teadus või innovatsioon ja tehisaru, oleme kokku leppinud, et otsustame käesoleva aasta lõpuks ja hakkame seda kohta täitma uuel aastal.

Milline võiks olla majandusnõuniku taust? Mulle meenub, et kui Kersti Kaljulaid kutsus Heido Vitsuri majandusnõunikuks, kehitasid paljud õlgu, et tal on täpselt risti vastupidine majandustunnetus kui Kersti Kaljulaidil. Kersti Kaljulaid ütles aga mõnes intervjuus, et parempoolset majandust teab ta ise.

Kindlasti otsime majandusnõunikku, kes oskab presidendile kainelt ja emotsioonitult kirjeldada, mida üks või teine tegevus maailmas on kaasa toonud ning kuidas see Eestit mõjutab. See, kas ta on parem- või vasakpoolne või kuskil keskel, ei mängi üldse rolli. Rolli mängib sõltumatu, kaine ja ratsionaalne vaade sellele, millised on mingite tegevuste järelmid ja kuidas need Eestit mõjutavad.

Lahkuv president Alar Karis arvas, et sisenõunikku pole vaja, aga teie ja Ülle Madise arvates on vaja. Miks?

Sisenõunik Vladimir Svetil on väga palju ülesandeid. Üks on kindlasti sideme hoidmine Kadrioru ja riigikogu, ministeeriumite ning riigikogu komisjonide vahel. Tema suur ülesanne on kindlasti ka tegelemine noortega, Eesti järelkasvuga, ja Eestis elava muukeelse elanikkonnaga. Nii et tegevusi on palju. See on Ülle Madise arvates üks väga oluline nõunikukoht. Nii et oli tõsine arutelu, et saada nõusse inimene, keda Ülle Madise väga soovis, ja meil on hea meel, et ta on meeskonnas.

Kui riskantne on see, et Sveti seostatakse Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga? Kas ei ole riski, et Mihhail Kõlvart, Martin Helme või Urmas Reinsalu ei võta tema toru vastu?

Usume, et kõik, kes Kadriorgu tulevad, teevad oma tööd professionaalselt ja üle erakondliku kuuluvuse piiride – see on selle asja eeldus. Usun, et ka Vladimir Sveti kohta saan öelda, et ta on tõesti terav pliiats ja saab professionaalses mõttes kenasti hakkama.

Kui Alar Karis rääkis sisemisest ja välimisest rahust, siis kas Ülle Madise võtab selle üle?

Ülle Madise tutvustab oma nägemust Eestist esmaspäeval riigikogu ees peetavas kõnes.

Taimar Peterkopi jutust võib aru saada, et riigikaitse nõukogu hakkab koos käima regulaarselt, kui ma õigesti aru saan, siis korra kuus. Mida see annab?

Geopoliitiline olukord on üsna keeruline – me müttame selles juba viiendat aastat, sest Euroopas, tuhande kilomeetri kaugusel Ukrainas käib sõda. Nii et jah, riigikaitsenõukogu hakkab koos käima regulaarselt. Me ei ole otsustanud, et käiakse igakuiselt, aga regulaarsus on kindel.

Eks see aitab kaasa sellele, et kõik olulised inimesed on ühe laua taga, vahetavad informatsiooni ning president on kõigest hästi informeeritud. Arutatakse Eesti valmisoleku teemasid ja muud, mis riigikaitsenõukogu ülesandeks saab. Taimar Peterkop, olles pikalt olnud seotud riigikaitse ja üleüldse Eesti kaitseplaanidega, on kindlasti väga õige inimene seda nõukogu juhtima. Tema asub sarnaselt õigusnõunikega tööle osakoormusega.

Kas Ülle Madise soovib võtta riigikaitses presidendile suurema rolli, kui seni on olnud?

Ülle Madise võtab rolli, mis on põhiseaduses presidendile pandud.

Kas see ei hakka olema valitsuskabineti dubleerimine?

Ei hakka. Põhiseaduses on ju paika pandud täitevvõimu ja põhiseadusliku võimu erinevused. Ülle Madise tänase õiguskantslerina teab seda kindlasti suurepäraselt, ilmselt kõige suurepärasemalt Eestis. Nii et ootame ära, kui esimene riigikaitse nõukogu koguneb – sealt kujunevad järgmised sammud ja traditsioonid ning kindlasti saab ka üldsus sellest rohkem teada.

Valitsuse julgeolekukabinet koguneb iga kahe nädala tagant, vajadusel sagedamini – võimalus kätt pulsil hoida on olemas. Muuseas, riigikantselei inimesed meenutavad, et see on Peterkopi enda ellu viidud tava.

Jah, põhiseadus on ette näinud ka selle, et president juhib riigikaitse nõukogu. Selleks, et ta seda teeks, on soov, et see käiks koos, seal oleks sisuline tegevus ja regulaarsus. Viimasel ajal on see olnud natuke vähem koos käiv, aga edaspidi hakkab kindlasti tihemini koos käima.

Ametit üle andev president Alar Karis on avaldanud arvamust, et president võiks käia ka NATO tippkohtumistel ja peaminister võiks enda kanda jätta Euroopa Liidu tippkohtumised. Kas olete sellega nõus?

Eestis on see olnud teistmoodi. Kui hakata presidendi rolli ümber mõtestama ja talle rohkem ülesandeid panema, siis tõstatab see ilmselt järgmisi küsimusi. Ma arvan, et Ülle Madise ajal jääb see kindlasti nii, nagu seni on olnud – siin ei ole muutusi oodata. Ülle Madise täidab rolli, mis on talle põhiseaduses pandud, ja peaminister täidab rolli, mis on talle antud täitevvõimu juhina.

Lätis ja Soomes on see muuseas nii, et president käib ühtedel formaatidel ja peaminister Euroopa formaatidel, kusjuures Läti on sarnaselt meile parlamentaarne riik.

Jah, Eestis on see teisiti kokku lepitud ja las see kokkulepe hetkel olla seni, kuni seda ümber ei lepita. Pole olnud teemaks, et seda peaks hakkama ümber mõtestama.

On teil mõtteid, kuidas sisustada presidendi rolli riigikaitse kõrgeima juhina – see on ju vaikselt Stenbocki majja liikunud?

Jah, aga veel kord – ma usun, et Ülle Madise tutvustab üsna oma ametiaja alguses, kuidas tema seda kõike näeb. See õigus ja roll rääkida jääb kindlasti presidendile – mina heale saatejuhile tema tegevuskava täna avaldama ei hakka.

Milline võiks olla riigipea roll siis, kui jutuks on põhiseaduses esimesena presidendi tööülesannete loetelus seisev punkt: vabariigi president esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises?

See peab olema selline, et rahvusvahelistel visiitidel on mõistlik käia siis, kui seal sünnib ka mingisugune sisu. Ülle Madise on öelnud, et ta soovib välisvisiitidel saavutada konkreetse eesmärgi. Lihtsalt ringisõitmist kindlasti olema ei hakka.

Välissuhtluses on presidendil ja kantseleil võimalik Eesti arengule laiemalt kaasa aisata – kuni selleni välja, et aidatakse Eesti ettevõtetel jõuda välismaale ja paremini kontakte saada.

Eesti peab kõiki võimalusi, mis tal oma ettevõtete arenguks on, ka kasutama – on need siis saatkonnad, head suursaadikud, välisministeerium oma igapäevase tööga või president oma visiitide raames. Loomulikult tuleb häid kontakte kasvatada ja luua ning seda nii poliitilistel, diplomaatilistel kui ka majanduslikel eesmärkidel.

Kui te Karise aadressil tehtud välispoliitika kriitikale mõtlete, kuidas teile need lood tunduvad?

Mulle isiklikult meeldis, kuidas president Karis võttis väga tõhusalt ja sisuliselt suuna läheneda haridusteemadele – väga paljudel tema visiitidel käisid kaasas Eesti ülikoolide rektorid. Tal oli visiit, kus oli eraldi kultuuridelegatsioon, ning olid visiidid, kus olid kaasas ettevõtted ja majandusdelegatsioon. Ma arvan, et ta otsis Eesti huvide eest seismisel head balanssi. Olen jätkuvalt veendunud, et Alar Karis oli Eestile väga hea president omal ajal ja omas kohas.

Räägimegi välisvisiidist, kus olid kaasas rektorite nõukogu, kultuuri- ja majandusdelegatsioon. Eestis kõneldi sellest, tõsi küll, peamiselt ühe persooni – tänaseks lahkunud suursaadiku Jaap Ora – kaudu. See oli Kasahstani visiit. Mõnda aega hiljem läks Alar Karis Soome, kohtus Alexander Stubbiga, nad andsid ühise pressikonverentsi ja Eestis hakkas välisministeeriumist kostma kriitilist juttu, et võib-olla president ei peaks kõike niimoodi ütlema. Kas Alar Karisele tehti liiga?

Ma ei ole nendes situatsioonides kõrval olnud ega oska siinkohal seisukohta võtta. Selge on see, et Eestil on üks välispoliitika ning seda peab president ajama koostöös valitsuse, välisministeeriumi ja riigikogu väliskomisjoniga. Ülle Madise teeb seda kindlasti. Kas Alar Karis tegi seda kuidagi teisiti – veel kord, ma ei ole kõrval olnud ja oleks ebaviisakas hakata sel teemal hinnanguid andma.

Kui me seda intervjuud teeme, ei ole te veel riigiametnik ega presidendi kantseleis tööl. Seega on meil täna siin vaba mõtleja ja ütleja Paavo Nõgene. Kui te mõtlete tagasi kirglikule presidendivalimiste ajale, siis mis võisid olla Margus Tsahkna ja Jonatan Vseviovi motiivid? Kas nende eesmärk oli Alar Karis presidendina põhja lasta?

Ei oska öelda. Mõlemad härrad on lugupeetud, välisminister ja välisministeeriumi kantsler. Mis nende motiivid olid või kas neil üldse olid sellised motiivid – mina ei ole hindaja.

Jonatan Vseviov tegi isegi Instagrami konto – oli tema eesmärk presidendiks saada?

Jonatan Vseviov oleks kindlasti olnud väga tõsiseltvõetav presidendikandidaat, kui ta oleks üles seatud. Aga üles seati Ülle Madise, kes valiti ka presidendiks, ja Jonatan Vseviovil tekivad kindlasti võimalused tulevikus.

Milline on kantselei direktori roll presidendi kaitsmisel – kui president on rünnaku all, mida kantseleidirektor saab ja peab tegema?

Presidendi kantselei direktor peab presidendile tagama faktipõhise info olemasolu, et mis iganes olukorras ta ka ennast kaitsma ei peaks, on tal heade nõunike ja kantselei poolt olemas piisav argumentatsioon ja faktipõhine info konkreetse teema kohta, mis võib rünnaku alla sattuda.

Kantselei peab oma täiskoosseisus hea seisma, et president saaks teha tööd informeeritult ja kvaliteetselt, kasutades selleks kõiki inimesi, kes seal majas või väljaspool Eestit erinevates ametkondades töötavad.

Ja kui vaja, tuleb piltlikult öeldes minna sõtta või tulle oma nime ja näoga?

Tahaks loota, et suudame asju ajada nii, et selliseid hetki ei tule, aga loomulikult peab kantselei direktor presidendi institutsiooni kaitsma võimalustega, mis talle on antud.

Ehk kui selline olukord peaks tekkima, ei kavatse te pealt vaadata, vaid sekkute?

Kavatsen sekkuda siis, kui mul on selleks õigus. Ma arvan, et väga paljudes olukordades hoiab kantselei direktor tagaplaanile ja töötab selle nimel, et president oleks esiplaanil.

Presidendi kantselei ei ole teile võõras. Te pole seal küll päevagi töötanud, aga Tallinki juhina ja näiteks Vanemuise direktorina olete kantseleiga kokku puutunud.

Jah, on isegi olnud au korraldada Tartus kolm vabariigi presidendi vastuvõttu, kui president Ilves otsustas, et vastuvõtud rändavad mööda Eestit ringi. Olles toona Vanemuise teatri juht, on hea meel, et kokkupuude presidendikantseleiga on olemas.

Kuidas te praegust kantseleid iseloomustate? Milline kokkupuude teil nendega on ja kui hästi te teate, mida see maja mõtleb ning kuidas hingab?

Ei tea väga. Eks uuel nädalal saan nendega tuttavaks. Olen veendunud, et seal töötavad professionaalsed inimesed. Presidentuur ja presidendi institutsioon on Eestis väga hinnatud ja usaldatud, usun, et kantseleis on suurepärased kolleegid.

Praegu on seal rasked ajad, koondamisuudised, ja seda enne presidendivahetust. Kas need koondamised on õiged?

Paar kuud enne presidendivahetust oleks võinud sellistest sammudest hoiduda, aga kantselei direktoril on loomulikult õigus koondamisi oma äranägemisse järgi läbi viia. Eks me vaatame, mis seal tehtud on ja kuidas kantselei on mehitatud. Loomulikult teeme vajalikud otsused lähtudes Ülle Madise presidentuuri vajadustest ka koosseisudes, kui seda on vaja.

Kuulsin, et protokolliosakonnast koondati äsja kaks inimest. Kas kutsute nad tagasi?

Ma ei ole selliseid otsuseid teinud. Kindlasti püüame aru saada, miks nad koondati, mis on edasine plaan, kuidas tagada, et töö saaks kvaliteetselt tehtud. Ütlen veel, et kõik need toimingud on ju ses mõttes tehtud korrektselt, et kantselei direktoril ongi õigus selliseid otsuseid teha. Iseasi, kas neid pidi tegema paar kuud enne uue presidendi majja saabumist. Mina kindlasti selliseid otsuseid kaks kuud enne uue presidendi saabumist ei tee.

Sel aastal on Alar Karise suhtlus olnud väga aktiivne ja delegatsioonid pole lähetustes väga väikesed olnud. Kas raha jagub või saame varsti lugeda uudiseid nagu viie aasta eest, kui lehes kirjutati, et presidendi kantseleil on raha otsas.

Loodame, et jagub, täpsemalt saame teada uuel nädalal.

Veel mõnda aega tagasi sai lugeda, et praegune kantselei direktor sai tähtajatu töölepingu. Meie teame, et teie olete direktor. Kas nüüd tuleb kaks direktorit?

Ei. Minu tänane info on see, et ametis olev direktor lahkub ja kantseleile jääb ikka üks direktor. Mu nõusolek kantselei direktori ametikohale asuda on omakorda sõnaselgelt seotud Ülle Madise presidentuuri perioodiga, nii et samasugust olukorda järgmisel korral tekkida ei saa.

Mis selle lahkumise hind on?

Ei tea.

Mida te kantselei töötajatele lubate, kas tuleb ka väike palgatõus?

See sõltub sellest, milles valitsus ja riigikogu omavahel kokku lepivad. Ma tean, et presidendi kantselei eelarvet on käidud riigikogu rahanduskomisjonis kaitsmas. Mingid otsused on tehtud ja mingid vahendid eelarvesse järgmiseks aastaks ette nähtud. Las riigikogu menetleb eelarvet edasi ja vaatame, kuhu sellega jõutakse.

Te saabute ajal, kui te ei saa presidendi kantselei eelarve koostamisel väga sõna sekka öelda, sest nagu ütlesite, on riigikogus suuremad vaidlused juba peetud. Kole lugu?

Ei ole kole lugu. Eelarve anti ju alles riigikogule üle ning seal on kolm lugemist. Kui ilmnevad mingid väga pakilised vajadused ja on vaja teha muutusi, siis ma usun, et saame rahanduskomisjoniga need küsimused professionaalselt lahendatud. Läheme majja, vaatame, mis olukord on, ja siis saame täpsemalt edasi mõelda.

Palgatõusu teema on praegu väga popp, räägitakse kultuuritöötajatest ja päästjatest. Paljud isegi ei tea, kui pikad ja keerulised on kantseleis tööpäevad ning kui napp see palk tegelikult on.

Jah, ma olen neid palganumbreid, mis seal töötajatele tasutakse, näinud ja pean ütlema, et need ei ole ülemäära kõrged. Seega loomulikult puudutab see küsimus ka presidendi kantseleid. Tean, et põhiseaduslikes institutsioonides on tehtud palgavõrdlus, kus presidendi kantselei on jäänud mõnele teisele institutsioonile alla. Taaskord, viime end paremini kurssi ja püüame olukorda tasakaalustada nii, nagu see võimalik on.

See ei ole ka selline töö, mille kõrvalt saaks veel teist või kolmandat ametikohta pidada.

Jah, see ei ole selline töö. President on president 24 tundi ööpäevas ja tema meeskond peab professionaalselt valmis olema kogu selle aja.

Mainisite, et õige pea tutvustab Ülle Madise ise oma fookuseid ja sihiseadmisi. Kas fookus saab üldiselt olema Eestis sees või pigem välis- ja julgeolekupoliitikal?

See saab väga suuresti olema Eestis sees, aga kindlasti on oma osa ka välis- ja julgeolekupoliitikal, sest ma arvan, et Eesti sisest arengut ei saa täna kahjuks ilma julgeolekupoliitikata ette kujutada. Meil on naaber, kes on astunud Euroopas sõtta. Need asjad käivad käsikäes. Mu tunnetus on, et Ülle Madise suurem fookus saab olema sissepoole.

Just sõjahirmust võiks natuke rääkida. Kui oluline on see, et president aitaks sõjahirmu maha võtta?

See on väga oluline. Presidendil on selleks kindlasti ka omad hoovad, presidendi sõna on kõige mõjusam hoob. Usun, et koostöös eri osapooltega õnnestub presidendil oma rolli mängida ja aidata kaasa sellele, et asjatut hirmu ei külvataks. Rahval peaks olema objektiivne ja selge teadmine, mis toimub.

Ma ei tea, kuidas teile tundub, aga mõned püüavad jätta muljet, et Venemaa võib kohe Euroopat rünnata, ja ma ei pea silmas ainult Eestis rääkijaid. Sõna "kohe" on jäänud suuresti defineerimata – kas see on aasta, viie või kümne pärast.

Minu mulje on see, et me peame tegema kõik selleks, et ennast kaitsta. Peame investeerima kaitsesse ja viima oma kaitsevalmiduse väga heale tasemele. Olen täiesti veendunud, et kaitseminister Martin Herem on täielikult pädev tegema seda ettevalmistust selliselt, et kes iganes tahaks Euroopat või Eestit rünnata, teaks, et Eestist väga kergelt jagu ei saa. Tahaks loota, et seda hetke ei tule. Aga loomulikult peame me valmistuma, valmistumine aitab kindlasti selliseid situatsioone ära hoida.

Ajalehes kirjutati, kuidas kaitsevägi viib väed Venemaale lähemale. Samas poliitikuid kuulates ja nendega intervjuusid tehes kinnitavad nad kõik ühest suust, et ohtu ei ole ja kui peaks tulema, siis antakse teada. Lihtsa raadiokuulaja seisukohast ei käi kaitseväe ja poliitikute pilt praegu kuidagi ühte jalga.

See on ka üks hea võimalus, kus riigikaitse nõukogu saab moel või teisel kaasa aidata, et pilt ühilduks paremini ning rahvas saaks informatsiooni sarnasemalt kui võib-olla täna. Olen ise üsna hiljuti Ida-Virumaal ringi sõitnud ja näinud, et on tehtud tankitõrjeehitisi ning viidud tehnikat. Seda on rahvalgi näha, aga ma arvan, et ettevalmistus ongi vajalik selleks, et hoida ära seda, mida me ei taha.

Olen täiesti veendunud, et Eesti ametkonnad ja kaitsevägi teevad koos meie heade partneritega Eesti kaitsmiseks väga head tööd. Meil on ju NATO liitlased ja ma usun, et sedasi ette valmistades kaitseme ennast kõige paremini.

Kas presidendil – olgu siis Alar Karis või Ülle Madise – on oma ametist tulenevalt nendel kaitseteemadel kuidagi lihtsam rääkida? Institutsiooni usaldusväärsus on oluliselt kõrgem kui valitsusel ning kui peaminister midagi räägib, võetakse seda sageli läbi poliitikaprisma.

Jah, aga president räägib ikka siis, kui tal on midagi sisulist öelda. See on võib-olla ka üks suur erinevus tegevpoliitikutest, kes räägivad kogu aeg – isegi vahetevahel siis, kui midagi öelda ei ole. President peaks rääkima ainult siis, kui tal on rahvale midagi öelda, ja seda joont plaanib Ülle Madise kindlasti hoida.

Ülle Madise hakkab elama Kadriorus. Kas ta saab ka puhata?

Ma väga loodan, sest president on samamoodi inimene. Nii nagu teised inimesed töötavad nädalas mingi hulga töötunde, võiks ja peakski olema samasugune võimalus ka presidendil. President peab kõige muu kõrval palju mõtlema, lugema ja uurima, kohtuma eri inimestega, sealt mõtteid ammutama ja saama professionaalseid ideid, et neid siis edasi aidata lükata. President peab saama puhata ning kantselei hakkab kindlasti koostama tema kalendrit nii, et tal selleks võimalus oleks.

Mida te presidendile soovitate: kas käia kantseleitöötajatega söömas või tellida toit üles oma tööruumidesse?

Loomulikult soovitan käia kantseleitöötajatega söömas, juhul kui ei ole külalist, kellega süüakse lõunat või õhtusööki. Arvan, et läbikäimine oma kantseleirahvaga on hea, soe, inimlik ja vajalik.

Kas Kadriorg võib inimesi rikkuda?

Ei oska öelda, lähen sinna tööle esimest korda. Ma tean mõnda inimest, kes on seal töötanud väga pikalt ja neid see rikkunud ei ole. Kas mõne lühemat aega seal viibiva inimesega võib mingi riknemine toimuda, see jäägu kuulajate-vaatajate hinnata.

Meil oli president, kelle meeskonnas leidus liikmeid, kes hakkasid ennast asepresidentideks nimetama.

Meie nõunike seltskonnas pole kindlasti inimesi, kes hakkaksid end asepresidentideks või kelleks iganes nimetama. Me läheme kõik tööle selleks, et teenida Eesti riiki ja aidata presidenti.

Kõrvaltvaatajad on presidendi meeskonda vahel nimetanud õukonnaks. Kas see on õige hinnang?

Tahaks, et ei oleks.

Miks?

Ei ole vaja selliseid õukondlikke võrdlusi, veel vähem, et see õukondlik oleks. Kadriorus töötavad professionaalsed inimesed, me läheme sinna ühe seltskonnaga neile mõneks ajaks juurde. On see siis aasta või kaks, teisel viis, võib-olla kolmandal kümme. Eesmärk on ju üks: et Eesti areneks, Eestil läheks hästi ja et president saaks teenida riiki ja aidata Eestit edasi.

Palju te ise hakkate visiitidel ja Eesti sisestel ringsõitudel kaasas käima?

Kindlasti hakkan, aga mitte kõikidel. Ka kohe esimesel nädalal on tulemas visiidid, mis järgmisel nädalal ka avalikuks saavad. Kahel olen kaasas, ühel ei ole, kindlasti paneme delegatsioone kokku võimalikult ökonoomselt. Lähevad kaasa need, keda sinna konkreetselt vaja on, püüame asju ajada võimalikult efektiivselt, et ka majas tehtav töö saaks tehtud.

Kas on juba teada, mis järjekorras me selle keerulise ülesande lahendame: kas kõigepealt Läti ja siis Soome või kõigepealt Soome ja siis Läti?

See on teada, aga seekord ei sõltunud see tegelikult isegi niivõrd meist, vaid vastuvõtvate riikide võimalustest, aga hoiame põnevust.

Mis erakond meil praegu võimul on?

Meil on võimul Reformierakond koos Eesti 200 ja toetajatega riigikogu erinevatest kooslustest.

Kas teie enda otsus uks kinni panna, ja te ei teinud seda vaikides, oli tagantjärele mõeldes liiga bravuurikas? Võib see kuidagi kätte maksta? Pean silmas seda, et te kuulusite mõnda aega Reformierakonda ja ühel ilusal päikselisel päeval ütlesite, et enam ei soovi.

Igal inimesel on õigus teha valikud, kuidas nad oma elu elavad. Mina soovisin tõmmata selge vahe sisse, et ma ei soovi töötada poliitilisel ametikohal ja ei soovi poliitikas aktiivselt kaasa lüüa.

Ma saan väga paljude Reformierakonda kuuluvate inimestega tänaseni väga hästi läbi, on loomulikult neid, kellega võib-olla mitte nii hästi ja kindlasti on erakonnas inimesi, kes suhtuvad minusse paremini või halvemini. Reformierakond on Eestit arendanud suurepäraselt väga pika aja vältel, aga igas elus on tõusud ja mõõnad, nii on see olnud kõikidel erakondadel, nii on see ka Reformierakonnal, seega usun, et näeme ka tulevikus nii tõuse kui mõõnu.

Olen kuulnud, et Reformierakond ei unusta kunagi.

Ma pole tunnetanud, et mul oleks probleem olnud, et ma Reformierakonnast välja astusin või kas ma tegin seda bravuurikalt või mitte. Otsustasin seda kusjuures tagasivaatavalt ju presidentuuriga seotud küsimuse tõttu. Tol hetkel sai tõesti karikas sai täis konkreetse olukorraga, kus ametis olevat presidenti Alar Karist minu arvates ebaõiglaselt koheldi. See on üks osis. Tagantjärele ma kindlasti ei kahetse, et ma erakonnast välja astusin ning ilmselt tänu sellele, et ma erakonda ei kuulu, on mul üldse täna võimalik Kadrioru presidendi kantselei direktoriks tööle minna.

Miks te Mart Võrklaeva peale solvusite? Ta seisis toona ju vaid riigieelarve tasakaalu eest ja püüdis raha lugeda.

Las see jääb ajalukku. Kõik, kes on ajaloohuvilised, leiavad selle internetist üles.

Muuseas, kas Kadriorus on kaks tõde ja õigust – üks vabariigi presidendil ja teine direktoril? Või kui palju on ametnikel mõttevabaduseks ruumi?

Ma usun, et Ülle Madise meeskonnas, milleks on kogu Kadrioru tiim, mitte ainult nõunikud, on mõttevabadusele palju ruumi. Kõiki mõtteid, ideid ja soovitusi võib Ülle Madisele jagada, aga ma olen 101 protsenti veendunud, et Ülle Madise teeb oma otsused ja valikud ise, nii et Kadriorus kehtib presidendi tõde.

Alar Karis ütles sel nädalal Postimehele, tsiteerin: "Ametnikud on muutunud halvas mõttes lojaalseks oma vahetutele ülemustele või siis kaugematele ülemustele, nii ei julgeta kusagil midagi enam rääkida." Kas teie teete sellele lõpu?

Olen president Alar Karisega kindlasti nõus, et Eestis on teatav hillitsev enesetsensuur ja see ei ole ainult ametnike keskkonnas. See on ka igal pool mujal. Ega ka ettevõtjad ei julge teinekord väga reljeefselt väljendada, sest nad ei tea, mida see tagasi toob –  järgmisel hetkel keeratakse võib-olla mingi maksuga mingisugune käkk kokku. Paratamatult on see nii.

Olen kuulnud – mis on väga ohtlik –, et ka rahvusringhäälingus töötavad ajakirjanikud tunnetavad mingil hetkel, kas nad võivad kõike rääkida nii, nagu nad päriselt mõtlevad. See on ettevaatlikuks tegev.

Mul on hea meel, et president Karis on selle teema üles tõstnud. Arvan, et ühiskond peab sellega tegelema, et Eestis peab olema võimalik vaba mõttevahetus, ilma et sellele järgneks mingisuguseid solvumisi, küünilisi vastusamme.

Võib ju ka minu ja Mart Võrklaeva vahelises suhtluses seda küünikat sisse viia, aga jääme professionaalideks, mitte midagi isiklikku, ja arendame Eestit.

Ehk Karisel on õigus, kui ta ütles vabariigi aastapäeval, et me oleme sauna liiga kuumaks kütnud, et sellele järgneb ühel hetkel vaikus. Ma ei ole ka teid ammu ühismeedias tähele pannud reljeefseid sõnumeid või positsioone võtmas. Tõsi, üks asi on kindlasti see, et lähenev ametiaeg ja seisus kohustab. Kas hoiate teadlikult ennast tagasi?

Sauna peab kindlasti aeg-ajalt õhutama, selles mõttes on president Karisega mõistlik nõus olla. Ja teiseks: mis see töötu seal Facebookis praalib?

Nõustun teiega, et tihti ei ole ühismeedias mõistlik sõna võtta, sest varem või hiljem saabub mõni kaikamees, kes räägib, kuidas kõik teised on valesti elanud.

Minu arvates peab sõna võtma, Eesti elus peab kaasa rääkima, kui on, mida öelda. Seda tuleb teha viisakalt, argumenteeritult, soliidselt, isiklikuks minemata.

Aga jah, möönan, sotsiaalmeedias minnakse tihti väga isiklikuks ja see ei ole hea ühiskonna tervisele ega usaldusele teineteise suhtes. Need on kindlasti olulised teemad, millega Eesti peab tulevikus peab.

Et Kersti Kaljulaidil oli poolenisti õigus, et sõna on vaba, aga ta jättis lisamata, et vaba sõnaga kaasneb kohustus.

Sellega kaasneb kohustus, vastutus ja veel kord, ma kutsun kõiki üles arvama. Kutsun kõiki neid inimesi, kelle kohta arvatakse või kes tunnevad ennast kuidagi puudutatuna sellest, mida arvati, jääma professionaalideks, mitte minema isiklikuks ega halvemal juhul küüniliseks.

Millega läheb Alar Karis presidendina ajalukku?

Ta ei ole olnud president kergel ajal. Sõja ajal president olla ja püüda ühiskonda mõistlikult vähegi koos hoida on kindlasti väga suur väljakutse. Ta läheb ajalukku Eesti rahva poole näoga presidendina, kes on väga palju rahvaga suhelnud, ringi sõitnud ja püüdnud Eestit heas mõttes koos hoida.

Mul on väga hea meel presidendiproua Sirje Karise üle, kes on väga aktiivselt Ukraina laste küsimusega tegelenud. Nii et Kariste jälg on kindlasti väga oluline ja nad – nii nagu kõik varasemad presidendid – on olnud omas ajas õiges kohas.

Räägime veel Alar Karisest, ta sai Eesti Rahva Muuseumi direktoriks, kui te jõudsite Indrek Saarega tõdemusele, et muuseum vajab uut käiku ja Karis oleks hea juht. On mul õigus?

On õigus, et olin tollel ajal kantsler ja tõepoolest hakkas riigiasutus otsima uut juhti ning Alar Karis kandideeris ja osutus valituks.

Kui te surusite 2018. aastal Alar Karise kui Eesti Rahva Muuseumi uue direktori kätt, kas te mõtlesite, et temast saab Eesti Vabariigi president?

Ei mõelnud, aga mul on ääretult hea meel, et Eesti Rahva Muuseumi endisest direktorist sai Eesti Vabariigi president.

Kuidas temast president sai? Kas te seda lugu teate?

Ilmselt seda lugu, mida ajakirjanik mõtleb, ei tea.

Arvan, et seda lugu on kõige paremini rääkinud Jüri Ratas: umbes viis aastat tagasi oli tema see, kes pidi leidma presidendikandidaadi, kes sobiks ka Kaja Kallasele. Aga märksa olulisem on ju see, mis juhtus Alar Karisega tänavu. Sest kui te vaatate Eesti sisepoliitilisele pildile otsa, siis mis te arvate, kui Alar Karis oleks öelnud, et ta on valmis uuele ametiajale mõtlema, mis siis oleks juhtunud?

Mina olen veendunud, et kui Alar Karis oleks öelnud – see oli vist 23. juuni –, et ta kandideerib uuesti, siis ta oleks teist korda presidendiks valitud. Minu sisemine veendumus, mis loomulikult ei maksa täna midagi, on see, et president Karis on oma tööd teinud väga hästi ja usun, et poliitilised jõud oleksid talle riigikogus need hääled kokku toonud.

Sest siis ei oleks kandideerinud Ülle Madise.

Loomulikult mitte. Ülle Madisegi soov oli, et Alar Karis jätkaks, ja ta ei näidanud välja mitte mingisugust valmisolekut isegi mõelda presidendiks kandideerimisele enne, kui president Karis oli oma otsuse teinud.

Riigikogus oleks tõenäoliselt üles seatud Alar Karise ja Hannes Hanso kandidatuurid. Välisministeeriumis oleks võidud kätel käia, aga parlamendis või hiljemalt valijameeste kogus oleks Karis Reformierakonna häältega ära valitud?

Ma ei ole üldse veendunud, et Alar Karise kõrval oleks keegi teisena üles seatud. Olen sisemiselt veendunud, et kui president Karis oleks teatanud, et ta soovib teist ametiaega, siis ta oleks selle koha kenasti saanud.

Kuidas sai Ülle Madisest president, kas te seda lugu teate?

No rääkige.

Mina ei tea, ma olen üks suur kõrv koos kuulajatega.

Nagu Ülle Madise on ise rääkinud, pöörduti ühel hetkel tema poole piisava erakondade ülese toetushäälte potentsiaaliga ja pärast seda andis ta nõusoleku kandideerida. Eks see oli pinev kuni viimaste häälte lugemiseni.

Mul on hea meel, et parlament täitis põhiseadusliku ülesande valida president riigikogu esimeses voorus ja ka soliidse ülekattega häälte osas. Need, kes võib-olla ootasid mängurlusest teist ja kolmandat vooru, said seekord ninanipsu, esimeses voorus sai töö tehtud, selle eest kiitus riigikogule.

Kes lõpuks Ülle Madise ära rääkis?

Ma arvan, et neid inimesi oli väga palju, kes püüdsid teda ära rääkida. Tean oma tutvusringkonnast mitut inimest, kes püüdsid teda tiivustada, et ta sellele rohkem mõtleks ja otsuse lõpuks teeks. Lõplik otsus sündis ikkagi sellest, kui palju riigikogus potentsiaalselt hääli olla võib ja mis sealt võivad kaotsi minna. Ülle Madise enda jaoks oli väga oluline, et ta ei oleks koalitsiooni president, vaid et Eestil on vaja, et president kataks kõiki ühiskonnagruppe ja -osi, nii et oleks võimalikult suur erinevate esindajate ülekaal parlamendis teda valida.

See on väga põnev, et te räägite, et mitmed inimesed ütlevad, et nemad olid need, kes arvavad, et nad rääkisid ta ära. Olen kuulnud mitmelt inimeselt, et just tema veenmine, telefonikõne või kohtumine aitas jää murda.

Ei usu. Neid inimesi, kes püüdsid teda veenda, oli Eestis väga palju, kuid mitte kellegi mõju ei saanud otsustavaks, otsustavaks sai ikkagi Ülle Madise enda otsus. Jah, ma näen, et see on talle ka väga keerulises olukorras, olles õiguskantsleri ametis, kus ta ju kõike teha ei võinud, natuke läks vahepeal pinevaks sellega, mis sõltumatuse joont ta siin ajab, kuid lõpuks tundub, et kõik said aru, et tema õiguskantsleri ameti ülesanded nõuavadki seda, et ta ei saagi rohkem midagi teha, ja mul on hea meel, et see sai lõpuks selliselt lahendatud.

Kas te teate, kuidas Isamaa ja Urmas Reinsalu lõpuks Ülle Madise poolt hääletama saadi?

Tahan uskuda, et Ülle Madise oli Isamaa fraktsioonis lihtsalt niivõrd veenev, et kui seal oligi enne kohtumist kõhklejaid, suutis ta nad veenda enda toetajaks.

Kui vaadata ka lihtsamatele teemadele otsa – kuigi, kui need päevad saabuvad, ega need kantseleile väga lihtsad ole –, siis intervjuu alguses jõudsime sujuvalt vabariigi aastapäevani ja selleni, kuidas te olete kolmel korral Tartus vabariigi aastapäeva aidanud korraldada.
Kas olete tulevase presidendiga olete arutanud, kas vabariigi aastapäevad hakkavad taas mööda Eestit käima, et ka teater Vanemuine, Eesti Rahva Muuseum või Jõhvi Kontserdimaja saavad pidu võõrustada või jääb see ikka Estonia reaks?

Me ei ole jõudnud seda arutada, sest valitud president on täna veel õiguskantsler, teeb oma tööd väärikalt ametiaja lõpuni ja asub ilma hoovõtuta sujuvalt presidendi ametisse, nii et need arutelud seisavad ees. Aga usun, et järgmisel aastal toimub presidendi vastuvõtt kindlasti Estonias. Mis on pikem vaade, eks me aruta. Kindlasti on huvitavaid ideid, aga sel teemal pole arutelusid veel olnud.

Sest kui plaanida seda kusagil mujal teha kui Estonias, peaksid ettevalmistused juba käima?

2027. aasta osas küll, nii et 2027. aastal, olen üsna veendunud, toimub presidendi vastuvõtt rahvusooperis Estonia ja Estonia kontserdisaalis.

Kas roosiaia traditsioon jätkub?

Jah, Ülle Madisele see väga meeldib. Nagu iga president on seda ma käe järgi natuke kohandanud, saab ta valida ka inimesi, keda kutsuda. Kindlasti on Madisel omad mõtted ja soovid, aga see sündmus toimub.

Peatselt presidendiks saav Madise on öelnud ka, et ta sooviks, et pidupäevad oleksid rõõmsad ja kindlasti Kadriorg ja kantselei sellest lähtuvad. Kui 24. veebruari ja 20. augusti sündmused toimuvad, siis on need pidulikud, aga rõõmsad ja positiivsed.

On teil olnud juttu ka sellest, kas aastas on riiklike autasude piiriks tulevikus 100, 200 või rohkem?

Ei ole arutanud. Ma arvan, et ennekõike sõltub see sellest, milliseid ettepanekuid presidendile tehakse. Mingit konkreetset arvulist eesmärki ette seada ei ole minu arust vajalik ega mõistlik. Pigem on mõistlik toimida nii, et kõik, kes seda väärivad, saaksid õigel hetkel premeeritud, ja selliselt, et säiliks riiklike teenetemärkide väärtus, mis on neid saanud inimeste seas väga kõrge.

Ka teil on teenetemärk. Milline selle väärtus teie jaoks on?

See on väga oluline. Olen väga tänulik president Karisele, et ma teenetemärgi sain, ja on uhke tunne.

Mida te soovitate presidendil Vanemuises vaadata?

Vanemuises ma soovitan muidugi kõiki etendusi vaadata, aga sellist privileegi ei ole. Loodan, et president Karis ja Sirje Karis jõuavad nüüd rohkem oma kodulinna teatrisse kui ametiajal, mil nad said seda endale vähem lubada. Nüüd on neil ehk natuke rohkem aega.

President Madise on väga suur kultuurihuviline: hiljuti käis kinos ja näituse avamisel, külastab näitusi, käib teatris ja kontsertidel. Usun, et näeme president Madiset kultuurisündmustel sagedasti, ja see on ka väga vajalik, sest vaimu tuleb toita. Kus sa neid häid ideid ikka saad ja oma vaimu lased puhata ja settida, kui head Eesti kultuuri nautides – ükskõik kus ja millises vormis.

Mida olete ise Vanemuise repertuaarist hiljuti näinud ja mille puhul julgete anda Paavo Nõgene garantii?

Vanemuisel läheb praegu erakordselt hästi. Viimati nägin Eesti ooperit "Libahunt", mis mulle väga meeldis. Seal oli muidugi suguluslik side, lavastuse tõi välja ja juhatas minu vennapoeg Kasper Joel Nõgene – lootustandev noor dirigent, kes asus sellest nädalast õppima Salzburgi Mozarteumi ülikooli dirigeerimist.

Vanemuise muusika- ja tantsuteater on väga kõrgel tasemel, draama on Vanemuises alati hea, nii et soovitan kõiki. Soovitan ka kõiki teisi Eesti kultuuriasutusi igal pool Eestis külastada.

Kas Vanemuisele tehakse liiga, kui kõik räägivad kogu aeg kahest Tallinna teatrist, kuhu pileteid ei saa – nii linnateatrist kui ka draamateatrist?

Ei tehta. Ka Vanemuisesse on tihti väga raske pileteid saada. On lavastusi, mis on väga pikalt välja müüdud, aga eks Vanemuise pluss draamateatri ja linnateatri kõrval on see, et saalid on oluliselt suuremad, nad mahutavad rohkem. Defitsiit draamateatris ja linnateatris on suuresti tingitud sellest, et saali mahub vähe inimesi. Just lugesin, et Eesti Draamateater andis vist 300. etenduse – kas oli "Pangalaen"? Kui seda lavastust mängida 700-kohalises saalis, oleks etenduste arv ilmselt alles 80.

Kui te vaba mehe elu nautisite, käisite paljudel kontsertidel üle maailma. Kui Ülle Madise teilt küsib, kas minna Céline Dioni või Take Thati kontserdile, kumba te soovitate?

Ma olen täiesti hämmelduses sellest, et Take That tuleb Eestisse. Inimestele, kes vähegi tahavad retrolaksu saada, on Tartu lauluväljakul seda Briti popansamblit kuulata minu arust suur privileeg, ja ma olen tõesti imestunud, et nad siia jõuavad.

Céline Dioni kontserti oli mul võimalik eelmisel nädalavahetusel Pariisis külastada. Sinna saamine ei olnud kerge, aga järelturult on pileteid võimalik osta. See, kuidas Kanada lauljatar on taastunud ja tagasituleku teinud, on imetlusväärne – see on tahtejõu, meditsiini ja teaduse kombinatsioon, nii et soovitan kõigile, kellel vähegi võimalik.

Kui hästi te Ülle Madiset tunnete? Kumb talle rohkem meeldib, Céline Dion või Take That?

Ei ole seda küsinud, see on huvitav küsimus, aga arvan, et inimesed, kes popmuusika ajaloost midagigi tahavad teada, siis nad leiavad ilmselt võimaluse külastada mõlemat.

Kui te kümne aasta pärast Kadriorust presidendi kantseleist lahkute, siis ma usun, et te ei jää jänni küsimusega, kumb Ülle Madisele rohkem meeldib, Céline Dion või Take That. Vastus võib olla ei kumbki, aga seda me saame kümne aasta pärast teada.

Seda me saame kümne aasta pärast teada.

Jõudu ja jaksu ja uute kohtumisteni!

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.