Puu kujutis on inimese teadvuses üks elementaarsemaid ja varasemaid turvatunde tähistajaid. Muutused metsade struktuuris avalduvad tehnoloogilise arengu tulemusena üha kiiremini. Me oleme nende muutuste suhtes iseäranis tundlikud, kuna meie teadvus annab meile selgeid signaale, et looduselt saadud kohanemisvõime pole sellisele tempole vastav. Kas tee tulevikku on aeglasem tempo või parem kohanemisvõime?

Inimest eristab ülejäänud loomariigist meie võime tajuda enda ja oma liigikaaslaste tegude laiemaid tagajärgi. Sedamööda, kuidas kiire infovahetus võimaldab meil maailmas toimuvaga üha enam kursis olla, suudame sellest maalida üha detailsemat pilti. Igaühe pilt maailmast on omamoodi, mistõttu ei tohi unustada, et tegemist on pildi, mitte objektiivse reaalsusega oma detailide rohkuses.

Globaalse keskmise temperatuuri ühekraadisest tõusust 200 aasta jooksul kuni inimtekkelise kliimakriisini on taolises maalitud maailmas vaid paar pintslitõmmet. Tegelikkuses on põhjuse ja tagajärje seosed palju keerulisemad ning pehmelt öeldes tülikad menetleda. Meie keskendumine inimtekkelistele muutustele süsihappegaasi bilansis pole õigustuseta. Süsinik on elu alustala ning selle ringluse põhjal on võimalik saada süsteemi käekäigust mingisugune arusaam.

Meil tuleks kindlasti püüelda parema mõistmise poole sellest, kuidas me süsteemi käekäiku mõjutame. Samal ajal tasub meeles pidada, et peamiseks globaalse kliima kujundajaks on veeaur, mille suurte kõikumiste ühtlustamiseks pole tõhusamat meetodit kui mullasüsiniku kasvatamine. Atmosfäärisüsiniku vähendamise püüdlus on küll mõistetav, kuid see ei tegele juurpõhjusega.

Selleks, et probleemile praktilisi lahendusi otsida, peame alati vaatama kodu suunas. Kuidas me saame oma ressursse oskuslikumalt ja säästlikumalt majandada, võtmata samal ajal omaks vaikse hääbumise ideoloogiat? Kas elu saab paremaks minna või oleme jõudnud paratamatu allakäigu lävele?

Üks on selge: me peame õppima loodusega koos töötama ning vältima ühte rada käimist. Seda võib mõista nii praktilises kui ka vaimses mõttes. Mis meid siia tõi, ei vii enam edasi. Lõppkokkuvõttes pole meil pääsu sellest, mis teeb eestlasest eestlase: kliimast tingitud kaalutlev temperament ning pragmaatiline mõtlemine, mis ületab ideoloogilised eelistused ja hoiakud. Asi võib olla meeldiv või mitte, kuid palju olulisem on teada, kas ta ka töötab.

Öeldakse, et veepiisas peegeldub kogu maailm. Kui vaadata Eestit selle veepiisana, siis pole imestada, et meie sotsiaalne ja majanduslik käekäik näitab langemise märke. Kuidas aga oleks, kui näeksime selle veepiisa sisse? Mis on see, mis annab veepiisale võime kogu maailma peegeldada?

Kõige lihtsamalt öeldes on see sidusus. Veepiisk tahab koos püsida tänu molekulide omavahelistele seosele. Mida vähemaks jääb seoseid, seda kiiremini veepiisk laiali valgub ja kuivab. See põhimõte kehtib nii looduses kui ka inimühiskonnas, kuigi seoses linnastumise ja elatustaseme tõusuga oleme õppinud mõlemal puhul tõest mööda vaatama.

Tõde on karm. Ääremaade tühjenemise trendi üheks tasakaalustavaks jõuks on metsatööstus, mille majandamisvõtted on paraku peegeldus maailmast. Eesti saemees võib olla nii kange ja tubli kui tahes, kuid töömahus ta harvesteriga ei konkureeri. Et talumetsandus on nüüdseks pigem elustiilivalik kui ratsionaalne majanduslik otsus, väheneb ka väikemetsaomanike arv.

Majandamise kvaliteet peegeldub selgelt struktuuris ja skaalas. Eelmiste põlvede metsatöötajad vastutasid palju väiksemate alade eest, kui nüüdsed metsamajandajad. Metsa kasvatamisega oli otseselt seotud palju rohkem inimesi. On möödapääsmatu, et töömahu suurenemine toob kaasa järeleandmisi kvaliteedis. Alati on kergem teha etteheiteid soojas kabiinis istuvale harvesterimehele, kui võtta saag ja teha sama töö ära käsitsi.

Raieküpsed puistud on rajatud põlvest põlve edasi antud kogemuste ja oskuste abil. Need on ajaproovile vastu pidanud. Uuendusraiete järel rajatavad noorendikud toetuvad võtetele, mille kohta oleks ennatlik sama öelda. Eesti loodus on mitmekesine ja suutmata kohalikku konteksti piisavalt arvesse võtta, osutub laiema plaaniga majandamine sageli vähem tõhusaks, kui loodetud.

Puistu juurdekasvu kiirus on oluline näitaja, kui metsa käsitletakse investeeringuna, millelt oodatakse kiiret tasuvust. Tegelikkuses oleneb raieküpsuseni elava puistu väärtus suuresti mullaelustikust oma mitmekesisuses. Mida vähem seda häiritakse, seda vähem tuleb energiat kulutada noorendiku hooldamiseks ja kaitsmiseks ulukite ning kahjurite eest. Mida mahukam on maa-alune süsinikukäsn, seda kindlama vundamendi ta moodustab ning seda enam süsinikku süüdab ta kanda puutüvede ja -võrade näol.

Seotud süsiniku juures on ka oluline mainida, et iga maasse lukustatud tonn on võit eelkõige lokaalselt. Suuremad süsinikukäsnad puhverdavad klimaatilisi kõikumisi paremini, kuid iga seotud tonni kohta emiteerub sama palju maailmamerest atmosfääri tagasi. Maailmameri sisaldab umbes 50 korda rohkem süsinikku kui atmosfäär.

Kliimakriisi asemel oleks kasulikum rääkida kohanemisvõimest, kuna kliima muutub kogu aeg. Austraalia kliima- ja mullateadlane Walter Jehne on tabavalt öelnud, et süsinikusidumise defitsiit on märk rakendamata potentsiaaliga maakasutusest. Tõhusaim viis kliimamuutustega kohanemiseks on suurendada kohalikku süsinikupanka ning looduslikku mitmekesisust. Ka need saavad olla inimtegevuse tagajärjed.

Planeeti me jahutada ei suuda, aga oma väikeses Eesti nimelises maailmas saame tingimusi parandada. Olgem teadlikud oma inimliku südametunnistuse suhtes ning tegutsegem talupojamõistuse toel. Soov oma elatist kliimamuutuste eest kaitsta on tõsiseltvõetav ja pragmaatiline, seevastu planeedi päästmine kipub suurushullustuse valda.

Metsa heaperemehelik majandamine peaks eelkõige tuginema sellele, et ka tulevikus oleks võimalikult palju kvaliteetset sortimenti, millele metsatööstus saaks toetuda. Soov hoida loodust on samuti oluline instinkt, kuid see ei peaks olema esmane. Kõige tähtsam on see, et me suudaksime ka tulevikus end looduse toel elatada.

Metsniku pojana kasvades olen näinud erinevaid raievõtteid ja olnud tunnistajaks, kuidas 50-aastase metsanduskogemuse tulemusena majandab mu isa metsa võimalikult väikeste raietena. Lageraie pole ei halb ega hea, sellel on positiivsed ja negatiivsed tagajärjed. Samuti pole halb ega hea jätta täielikult looduse meelevalda matkarajad, mille ümbrustes on harjutud vajadusel ka raieid tegema.

Loodus saab kõigega hakkama ning ka läbipääsmatust võserikust saab kunagi mullasüsinik. Ei maksa südametunnistuse ohvriks langeda, võseriku puhastamine pole iseenesest kuidagi loodusele vastukarva. Selleks ei pea alati kasutama võsagiljotiini ja seda ei pea tegema looduse taastumise perioodil. Kui seda teha kohanemisvõimelise lähenemisega ja eesmärgiga suurendada süsinikupanga väärtust, on tulemuseks pigem suurenev looduslik mitmekesisus. Sobivas mahus ja rütmis on inimtegevus loodusele õnnistuseks ning loodus aitab inimesel paremini hakkama saada.

On selge, et kompromisse peab tegema, kuid suuremate kompromissidega kaasnevad suuremad tagajärjed. Kui raied on hästi planeeritud ja soodustavad looduslikku uuenemist, hoitakse kokku istutamiskuludelt ning saadakse paremini kohastunud geneetikaga, loodusliku valiku läbinud järelkasv.

Mida väiksem on lageraie pindala, seda suurema tõenäosusega uueneb raiesmik peapuuliigiga, vähendades hooldus- ja valgustusraiete mahtu. Mitmekesistades rindelist ja liigilist koosseisu muutub masinraie küll keerulisemaks, kuid käsitsiraiete abil on võimalik hankida kvaliteetsemat ja mitmekesisemat sortimenti. Selliseid kaalutlusi on väga palju ning sageli saab nende vahel valida vaid väikemetsaomanik, kelle jaoks metsandus on eelkõige osa eluviisist.

Mets on vaese mehe kasukas. Maailmaturu nõudlusest moodustab Eesti puit vaid kübeme, millest omakorda kaduvväikse osa eest vastutavad väikemetsaomanikud. Metsa tõeliselt hoidev kultuur tuleneb eeskätt vajaduse piiride mõistmisest. Kui elujärg jõuab nii kaugele, et metsa hoolikat majandamist tuleb selguse mõttes nimetada millekski enamaks kui lihtsalt metsanduseks, siis võib kasukas peagi hõredaks jääda.

Meil on piisavalt väikemetsaomanikke, et hoida ja edasi anda seda metsakultuuri, mis on end läbi sajandite tõestanud ja mida tänapäeval nimetatakse sageli ka püsimetsanduseks. Metsandus tähendabki püsivat hoolt ja tööd, sest puht pragmaatilisel tasandil muutub töö metsaga seda ebatõhusamaks, mida hajusam ja ebaisiklikum on läbikäimine metsniku ja metsa vahel.

"Mets ei lase rikkaks saada, aga nälga jääda ka ei lase." meeldib mu isale aeg-ajalt öelda. Ja tal on tuline õigus. Kes kahju ei kanna, see kasu ei saa.

Kui metsandusettevõtted on optimeeritud tegutsema vastavalt maailma peegeldusele, siis väikemetsaomaniku ülesanne peaks olema veepiisa seesmise sidususe hoidmine. Pragmaatiline, kogemusel põhinev mõistmine, kuidas mets elab ja sureb, uueneb ja vaheldub on põhjapanev sellele, et suudaksime maailma muutuste keskel iseendaks jääda.

Eesti mitmekesine loodus on meie tõeline rikkus ning mida vähem inimene sellega kokku puutub, seda vähem on ta osa veepiisast ning seda enam vaid maailma peegeldus selle pinnal. Mõelgem globaalselt, kuid tegutsegem lokaalselt. Olgem eurooplased, aga jäägem eestlasteks.