Majandusmetsa ja looduskaitse protsendiline piiritlemine võib esmapilgul tunduda lihtne ja loogiline, kuid selline lähenemine viitab sügavamale mõtteveale, justkui oleks looduse kaitsmine kuidagi vastuolus inimeste heaoluga. Loodus ei ole eraldiseisev luksus, vaid inimühiskonna elutähtis tugisüsteem. Me ei kaitse metsi pelgalt seepärast, et loodusel peab olema ruumi, vaid seepärast, et ilma selleta, et loodusel ruumi oleks, ei toimi ökosüsteemid ja ei saa eksisteerida ka inimene ise.

Üks laiem arutelu selle üle, milline peaks olema Eesti looduskaitsealade katvus, toimus juba 1970. aastatel. Tollane looduskaitse juht Heino Luik võttis teadlaste seisukohad kokku nii, et 40 protsenti Eestimaa maismaast peaks säilima looduslikuna, et tagada inimtegevuse normaalne areng (Heino Luik "Kaitsealad – kellele ja milleks?" Eesti Loodus 5/1979).

Maailma juhtivad globaalökoloogid on jõudnud järeldusele, et kliima ja elurikkuse kriisile piduri tõmbamiseks on vaja loodust hästi kaitsta ligi poolel maakera pinnast (E. O. Wilson "Half-Earth: Our Planet's Fight for Life" 2016).

ÜRO ja Euroopa Liit on seadnud eesmärgiks vähemalt 30 protsenti maismaast kaitse alla võtmise ja nagu eelnevast näha, on see tegelikult juba kompromiss ökoloogilise toimimise vajaduse ja kitsama majandusvaate vahel.

Eesti keskkonnaühenduste koda on toetanud vaadet, et vähemalt see miinimumeesmärk, mis on seatud Euroopa Liidus – 30 protsenti maismaal ja merel – peaks olema Eestis kaitse all. Hiljuti kiideti aga heaks valitsuslepe, milles seisab kummaline lubadus, et vähemalt 70 protsenti metsadest peaks olema majandusmets.

Eesti asub klimaatiliselt metsavööndis ja mets on meil kõige enam levinud ökosüsteem, seda on pindalaliselt oluliselt rohkem kui niite, soid ja veekogusid. Seega peab koalitsioonilepet lugedes püüdma nuputada, et mida täpsemalt mõeldud on ja kuidas valitsus plaanib protsentarvutusi tegema hakata.

Kuna metsade osakaal maismaast on Eestis ligikaudu pool, siis see tähendab, et kui metsadest oleks kaitse alt väljas 70 protsenti ja kaitse all vaid 30 protsenti, siis kataks kaitse all olevad metsad vaid umbes 15 protsenti kogu maismaast. Seega, et kaitse alla võtta vähemalt 30 protsenti maismaast, peame hakkama kaitsealust protsenti kunstlikult täitma, võttes kaitse alla ökoloogiliselt väheväärtuslikke alasid nagu põllud, karjäärid ja asulad. Sisuliselt ei oleks see siiski ju enam looduskaitse, vaid tühjade protsentide täitmine.

Oluline pole ainult, kui palju me kaitseme, vaid kuidas me majandame. Metsa väärtus ei peitu pelgalt pindalas, vaid selle ökosüsteemi toimimises: liigirikkuses, puude erinevas vanuses, mulla süsinikusisalduses, looduslikus veerežiimis.

Kui metsade majandamine põhineb lageraietel ja intensiivsel kasutusel, tuleb elupaikade säilitamiseks suurendada rangelt kaitstavate alade osakaalu. Kui aga arendame püsimetsandust, kus metsa majandatakse säästvalt ja järjepidevalt, suudavad liigid elada ka väljaspool range kaitsega tsoone.

Kui räägime Eestis 30 protsendi maismaa kaitse alla võtmisest, siis ei räägi me rangest kaitsest, sest suur osa juba kaitse all olevatest aladest on alad, kus on metsa raiumine samuti võimalik. See teeb muidugi valitsusele protsentarvutuse veel keerulisemaks: kas kaitseala piiranguvööndid, kus on seni lubatud ka lageraieid, lähevad sel juhul kaitsealade või majandusmetsade protsendi sisse?

Peame tagasi tulema küsimuse juurde, mis oleks kaitsealade osakaalu määramise eesmärk, et inimühiskonna säilimine koos nende ökosüsteemidega, millest me sõltume. Retsept on tegelikult ju lihtne: vajame kaitsealasid, kus liigid saavad elada ja paljuneda ja vajame kaitsealade vahele alasid, kus liikidel on ka elupaiku ja võimalusi levida kaitsealalt kaitsealale.

Lisaks mahuvad maastikku ka väga intensiivselt inimese poolt kasutatavad alad nagu linnad, karjäärid, tööstusmaastikud ja lageraie alad, kuid kui neid ülimalt intensiivselt majandatud alasid on liiga palju, näiteks 70 protsenti, siis kukuvad meid toetavad ökosüsteemid lihtsalt kokku.

Võimalik, et valitsuskoalitsioon ei pidanud 70 protsendi majandusmetsa fikseerimise all silmas, et seda pindala on plaanis hakata majandama tänase lageraiete poolt domineeritud ülimalt intensiivsel viisil.

Võimalik, et selle osakaalu sees oli plaanis säilitada majandusmetsades raiest välja jäetavad elurikkuse saared ja vääriselupaigad, metsa raadamise kompensatsiooniks raiest välja jäävad alad ning suuremas osas majandada seda ala Eesti kliimatingimustesse sobivate püsimetsanduse praktikatega. Koalitsioonilepet lugedes nendele küsimustele vastust ei saa.

Valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC teadlased on rõhutanud, et süsinikurikaste koosluste säilitamine, nagu parasvöötme metsad Eestis, on majanduslikult üks potensiaalikamaid kliimamuutustega kohanemise meetmeid. Oluline on just säilitamise aspekt ehk metsadesse salvestunud süsiniku hoidmine ehk süsiniku lendumise vältimine.

National Geographic ja Wyss Campaign for Nature analüüs on jõudnud järeldusele, et 30 protsenti maismaa kaitse alla võtmise majanduslik kasumlikkus on vähemalt üks viiele ehk iga kulutatud rahaühik toob vähemalt viis ühikut tagasi.

Ootame valitsuselt majandusmetsa osakaalu fikseerimise asemel pigem sisukat arutelu selle üle, kuidas viia meie maakasutus jätkusuutlikusse rööpasse - säilitada veel olemasolevad ja kaitset vajavad vanad metsad, taastada rikutud sood ja niidud, aidata metsandus ja põllumajandus kestlikke majandusvõtteid kasutama.