Iga teine Eesti inimene on kas ülekaalus või rasvunud ning viimase 20 aasta jooksul oleme muutunud järjest raskemaks. Juba iga neljas esimese klassi laps on ülekaaluline ning neljandaks klassiks juba iga kolmas.

Seejuures ei tunnista ega aktsepteeri isegi suur osa arstkonnast, et rasvumise näol on tegemist kroonilise väga kõrge haigusriskiga probleemiga, mis on näiteks võrreldav II tüübi diabeediga. Oleme ümber defineerimas rasvumist ja ülekaalu. Rasvumine ei ole ammu enam esteetiline küsimus, vaid palju laiem teema.

Ajast-aega on kaaluteemaga seotud palju stigmasid. Kes ei oleks kuulnud ütlust "paks laps, ilus laps". Kaaluteemaga on seotud väga palju eelarvamusi, mida on ilmselt kogenud iga inimene, kellel ülekilodega tegemist. On ju rasvumine haigus, mis kõigile välja paistab ning sellest tulenevalt antakse inimesele tihtipeale hinnang tema välimuse järgi veel enne, kui ta suugi lahti teeb. Muidugi ei tohiks seda teha, kuid paraku on teadmatus – hinnangu andja ei tea midagi teise inimese tervisest või taustast – peamine kaalustigma.

Kuidas rääkida ülekilodest?

Sellises olukorras võib inimene (üle)kaaluteemat täielikult eirata või vältida ning arstilt asja visiidil jutuks võtmine eeldab päris häid diplomaadioskusi. Kuid kes siis veel, kui perearst võiks teema siiski üles võtta.

Asjast tuleks rääkida ka siis, kui tervisenäitajad korras. On ju nii, et noore inimese puhul ei pruugi ülekilod veel vererõhu või veresuhkrunäitajaid mõjutada, kuid elukaare edenedes see tõenäoliselt juhtub. Ülekaalulisus on terve rea haiguste suur riskifaktor ning vastupidi, kaalu langetades saab oluliselt vähendada oma terviseriske.

Võtmekoht on see, kuidas kaalust rääkida ja ühtlasi ka, kuidas seda mitte teha. Kindlasti ei ole kasu, kui mokaotsast öelda, et püüdke langetada kaalu. See lihtsalt ei toimi. Sama hästi võiks patsiendile öelda, et püüdke langetada vererõhku. Vaevalt, et kohale jõuab ka ähvardav või üleolev moraalilugemine. Pigem tekitab see tõrksust ja inimene võib edaspidi hoopis perearsti vaatevälja sattumisest hoiduda. Kaaluteemast saab rääkida nii, et see ei ole isiklik ning eelkõige on tähtis kuulata, mida patsient vastab.

Miks mõnel õnnestub kaalu langetada?

Tuleb ka aru saada, et me kõik oleme väga erinevad ja ega meditsiin ei tea endiselt lõpuni, miks üks inimene kogub kaalu, aga teine mitte, või miks ühel inimesel tekib toidust küllastatus, aga teisel seda ei tekigi. Miks mõnel õnnestub kaalu vähendada, aga teine ebaõnnestub järjest ning lööb lõpuks käega.

Kehakaalu mõjutavad mitte ainult söödud kalorid, vaid ka geneetiline taust, väliskeskkondade mõju, ainevahetuse kiirus, erinevad hormoonid ning kindlasti ka toit, mida me sööme. Aastakümneid tagasi oli meie toidulaud hoopis teistsugune, see toit võis olla mitte nii isuäratav, kuid ta oli puhtam ja vähem rafineeritum kui praegu. Kõiki neid asju on vajalik selgitada.

Minu praktikas on tulnud ette, et inimene on aastaid vaateväljast eemal olnud ja kui ta taas vastuvõtule jõuab, on tema kaalumure ja terviseprobleemid süvenenud. Leidub muidugi ka vastupidiseid näiteid, on langetatud kaalu, muudetud eluviise tervislikumaks ja terviseriske vähendatud.

Kui kaaluteema jutuks tuleb, siis kuulen tihtipeale ka vastust, et "ma olen kõike proovinud ja miski ei toimi". Siit saabki edasi minna ja uurida, mida ja kuidas on proovitud. Näiteks on üks väga suur ja visalt püsiv valearvamus, et kaalulangetuseks piisab, kui rohkem liikuda. Tavaliselt ainuüksi see paraku ei aita.

Mitte ravikuur, vaid elustiili püsiv muutus

Inimlik on otsida lihtsaid lahendusi, ka ülekaalu teemal. Sellel põhineb enamik kiiret kaalulangust lubavaid dieete ja programme. Kiire efekti saavutamine ei pruugi olla püsiv ning kiirelt kadunud kilod tulevad vana elustiili juurde tagasi pöördudes tagasi.

Tänapäevase kaaluravivõtete hulka kuulub ka medikamentoosne ravi, mida on maailmas kasutatud viimased neli aastat ja mis on juba aidanud miljoneid inimesi. Tulemused räägivad enda eest ja ka minu praktikas on neid, kes on kuue kuuga kaotanud kümme kilo kehakaalust ja selle juurde jäänud.

Seejuures on kummaline, et sellisel viisil kaalulanguse saavutamist kiputakse pidama kuidagi vähemväärtuslikuks kui n-ö vanade traditsiooniliste meetodite abil eesmärgile jõudmist. Arstina olen veendunud, et siin ei ole vahet, mis võtetega kilodest lahti saadi, vaid peamine on tulemuse saavutamine ja selle hoidmine. Küsimus ei ole ju mitte kitsamatesse riietesse mahtumises, vaid reaalsete terviseriskide vähendamises ja seeläbi parema elukvaliteedi saavutamises.