Kui te nüüd vaatate oma patsiente, te olete pika praktiseerimise ajaga arst, siis kas patsiendid on muutunud selle aja jooksul? Kas on lootust, et tervena elatud aastate arv kasvab?

Patsientide terviseteadlikkus on viimase 10 kuni 15 aasta jooksul väga hüppeliselt tõusnud. Mida ma pean meie meditsiinisüsteemi kõige suuremaks probleemiks, on sellise ennetava tervisekultuuri puudumine, eriti meestel. Naistel on see olnud normaalne, õpetatakse koolist peale, aga meestel seda ei ole olnud. See on järk-järgult kujunemas. Ma oma vastuvõtus näen, et inimesed tahavad ja on motiveeritud oma tervisega märgatavalt rohkem tegelema, kui nad seda olid võib-olla 10, 15 või 20 aastat tagasi.

Aga tulles nüüd tagasi nende tervena elatud aastate juurde, siis hästi oluline on seal vaadata, mida see mõõdik tegelikult näitab. See näitab, kas inimene tõenäoliselt elab ilma igapäevaste piiranguteta, tervisest tingitud piiranguteta. Hästi oluline on aru saada, et tervis ei ole mitte ainult füüsiline tervis, vaid tegelikult ülemaailmne tervishoiuorganisatsioon defineerib kui füüsilise vaimse ja sotsiaalse heaolu seisundit.

Aga kui me räägime Eesti rahva tervisest, siis me peaksime vaatama tervist kui sotsiaalse, vaimse ja füüsilise heaolu seisundit. Selle peaks ümber vaatama. Needsamad kõikumised, mida me näeme tervena elatud aastates, on väga suures osas sellise sotsiaalse kriisi või sotsiaalse tervise ja sealt tuleneva vaimse ja füüsilise tervise kõikumine.

Me oleme väga suures osas täna vaimses kriisis ja selle taga on meie sotsiaalsed mured, inimeste elu ei ole väga stabiilne ja need ohud, mis meil üleval on, ikkagi mõjutavad kõike ja meie tervist ka väga olulisel määral.

Te rääkisite ennetavast tegevusest, mis on ülioluline. Siin oleks vaja ikkagi ulatuslikku pööret ka riigilt, kes seda soodustab, et inimesed läheksid sporti tegema, ei tapaks ennast tööga jne. Kõik need meetmed tuleks hästi tähelepanelikult ümber vaadata. See, et inimene on jõudnud juba arsti juurde, on mingi tegevuse lõppjärk.

Mina arvan, et arsti juurde saab tulla ka siis, kui veel probleeme ei ole. Ma väga soovitan meestel vanuses 40 kuni 49, kus nad veel on terved, teha üks põhjalikum terviseuuring, terviseaudit lausa, et analüüsida riskitegureid, analüüsida hetkeseisu ja leida üles need asjad, mida on võimalik muuta. Kõige halvem ongi, et meil on olnud, eriti just meestel, väga legaalne meditsiinisüsteemi siseneda läbi erakorralise haiguse, läbi erakorralise meditsiiniosakonna, aga meil ei ole olnud kultuuri, et testime end tervise riskitegurite suhtes.

Kui me nüüd istume sellise füüsilise ja meditsiinisüsteemi mätta otsas, siis mis meid veel eristab, on see, et meie meeste oodatav eluiga on kaheksa aastat lühem kui Rootsi meestel. Mis eristab meid Rootsist, on see, et need terviseriskid leitakse varakult üles ja nendega reaalselt ka tegeletakse. Kui me vaatame Eesti situatsiooni, siis me tegime 40–49-aastaste meeste terviseuuringu, peaaegu 3500 meest, ja mis me siis leidsime? Kolesterooli tase oli soovituslikust kõrgem 70 protsendil juhtudel.

Aga võib-olla veel huvitavam oli see, et 50 protsendil oli vererõhk kõrgenenud, see on üks olulisemaid terviseriski tegureid. Aga nendest 40 protsenti, kellel oli kõrgem, teadsid, et see oli kõrge ja nad ei olnud mitte midagi või väga vähe teinud selle nimel, et oma vererõhku normaliseerida. Seesama teadlikkus, et meil on terviseriskid, need terviseriskid mõjutavad meid läbi aja. Haigus teki mitte kunagi sellel hetkel, kui ta nii-öelda meil välja tuleb. Infarkt ei teki meil täna, vaid infarkti põhjused realiseeruvad 20 kuni 30 aasta jooksul tegemata tegevuste tagajärjel.

Meil on kaks paralleelset süsteemi – töötervishoiuarstid ja perearstid. Me teame, kui ülekoormatud nad on. Kas seda töötervishoiu arstide poolt peaks tugevdama? Praegu on kaks süsteemi, aga nad ei käi omavahel eriti kokku.

Mina ütleks, et meil on kaks süsteemi, mis täna väga hästi ei toimi. Reaalsus on see, et kättesaadavus perearstisüsteemis järjest langeb, motivatsiooni seal tegeleda ei ole mitte kõigil inimestel, sellel on omad põhjused. Tasub lugeda ka Madis Veskimägi sissekandeid, miks need asjad niiviisi on.

Ja teine asi on see, et meil on see töötervishoiusüsteem alles kujunemas. Kui me vaatame Soome poole, siis väga oluline osa ennetavast tervisetegevusest on tõesti töötervishoiu suunal hoopis. Aga meil kipub olema nii... Oma vastuvõtus ma näen küll neid mehi, kes tulevad ja ütlevad, et mul on kõik uuringud tehtud, ja siis vaatad terviseloosse sisse ja tõesti üks või kaks vereanalüüsi on tehtud, aga see on sageli selline kohustus tööandjale linnukene kirja saada, see on nagu natukene raha kulutamine. See süsteem vajaks ümbermõtestamist ja kogu meie ennetav tervisetegevus vajaks ümbermõtestamist.

Mida te muudaksite Eesti tervishoiusüsteemis, kui teil selline võimalus oleks?

Mina arvan, et meie meditsiini praegune lonkamine nendes kriitilistes kohtades tuleneb sellest, et meil ei ole seal konkurentsi. Esimene asi on see, et me peaksime esmatasandile konkurentsi tekitama, looma selleks tingimused.

Teiseks, me peame inimeste teadvusesse viima, et nemad vastutavad ise oma tervise eest. Ilmselt tuleb meil olulisel määral tõsta omavastutust tervishoius. Ka esmatasandi visiitidel peaks olema visiiditasu, kõikidel visiitidel peaks olema visiiditasu. Sinna tuleb muidugi kõrvale, et kõige haavatavam seltskond peab saama toetusmeetmed, et nemad ei langeks täiesti välja. See on terviktegevus.

Aga inimene peab aru saama, et see, et ta midagi iseenda heaks teeb, muudab tema elu lihtsamaks ja ka odavamaks. Niikaua kui me lööme jalaga arstimaja ukse sisse ja nõuame, et tehke mind terveks, siis see kahjuks enam ei tööta.

Väga palju loodetakse praegu kaalulangetusravimite peale, mis nüüd on turul olemas ja mis ka päriselt töötavad. Ja kui me räägime kõrgest vererõhust, liigeste haigustest, siis kui inimene saab ikkagi 30 kilo kergemaks, siis see kõik mõjub hästi. Kas siit võib tulla ka mingisugune hüpe või see on asjatu?

Siit tuleb kindlasti oluline hüpe. Kui me vaatame tagasi, siis traditsiooniliselt on peetud kõige olulisemaks terviseriskiks suitsetamist. Täna enam Eestis haritud inimene praktiliselt ei suitsetagi, alla 10 protsendi. Meie meeste terviseuuringus isegi 40–49-aastaste vanuserühmas ainult 11 protsenti suitsetas. Need põhiriskitegurid on kadunud, aga need on asendunud kõik ülekaaluga, sest 25
protsenti meestest on rasvunud, 50 protsenti ülekaalulised ja 25 on normkaalus.

Mina usun küll, et meil on üle arenenud maailma oodatav eluiga toppama jäänud juba 10 aastat tagasi ja selle toppamise peamine põhjus ilmselt ongi ülekaalu mõju. Ja nüüd, kui meil on tõesti vahendid olemas selle kaaluga võidelda, siis ma arvan, et koos terviseteadlikkuse kasvuga toob see jälle positiivse hüppe.