Raamatu autori Ahto Raudoja juured kui ka lähedaste hauad on teisel pool piiri, Venemaal, nagu paljudel setodel. Sinna pole aga enam viimased viis aastat pääsenud. Igatsusest sündinud raamatu kaante vahele äratab Raudoja ellu 25 aasta jooksul nii välitööde kui muidu käimiste käigus külastatud külad, kohad ja inimesed, kellest iga on jätnud sügava jälje.

"Siin me kohtume kõige tavalisemate lihtsamate seto inimestega, kuna jäädi Vene alla, siis elades piirialal, siis see askeetlus - see ka muidugi ei olnud inimesi ja seda vana maailmapilti rikkunud," ütles Ahto Raudoja.

Raamatust leiab kirjelduse nii Setomaa saartest kui ka muustki, millest laiem teadmine puudub.

"Sellised asjad, millest paljud inimesed nagu ei tea, et sookilpkonna on võimalik Setomaal leida või näha, et selle tagaajamine, sellega seotud seiklused,
erinevad võimalused avastada kuskilt võsast kiviriste, dateerides jässonaid. Leida, et kõige vanem hoone on seal hävimas täpselt siinsamas kontrolljoone peal, et iga kord võisid väga lihtsas kohas midagi väga ajaloolist enda ja kodumaa ajaloo jaoks leida," rääkis Raudoja.

Tervikuna on raamat jäädvustus kaduvast maailmast.

"See vanem põlvkond, kes veel oli jäänud oma kodudesse enne kontrolljoone kehtestamist, need kadusid ja noori peale ei tulnud. Näha tuhandeaastaste külade hukku kümne aastaga, on päris kole vaatepilt või kurb. Ja mis ta nüüd viie aastaga veel saanud. Siin öeldi isegi, et kõik need avatud vaated, mis olid Mõlas ja et kõik kasvab kinni, kus varem varem oli veel ilusaid vaateid, et selle viie aastaga olevat veel hullemaks läinud," lausus Raudoja.