Utilitase pealik ja majandusanalüütik Robert Kitt sõnastas oma 31. detsembri Facebooki-postituses praeguse Eesti suurima probleemi ja see on kohutav pessimism. Seda ajal, kui objektiivsete tunnuste alusel pole me kunagi paremini elanud. Seepärast valisin 2026. aasta esimeseks jututeemaks kõige optimistlikuma teema ja see on loomulikult armastus. Järgnev lugu toimus üle 20 aasta tagasi.

Olin sõitmas tagasi tööreisilt Biškekist. See on Kõrgõzstani pealinn, mis Vene ajal kandis nime Frunze. Meil oli siis kiire arengu etapp, seal samm nii jõuline ei olnud. Nõukogude Liit koos oma kommete ja käitumismudelitega oli veel vägagi elus. Nüüd on seal kindlasti palju muutunud, aga millises suunas, seda ma oma kogemustest kirjeldada ei oska. Küll on linnast näha imelised Alatau lumised tipud, võimalik, et tuleviku suur turismiala.

Lennujaam on seal hiigelsuur ja öösel kell 4 töötas see täie lauluga, kuigi kolme tunni jooksul väljus ainult üks lennuk. Check-in oli siis algeline, su pabereid ja pagasit võttis vastu vähemalt viis inimest, kes aktiivselt sehkendasid. Nägin, et seal oli hädas üks umbes 35-aastane lühikestes pükstes lihaseline keskmist kasvu mees, kes oskas ainult inglise keelt. Olin juba appi minemas, aga siis asi lahenes. Lennukis istus ta minuga samas rivis ainult üle vahekäigu.

Kõik lennuki teadustused olid ainult vene keeles ja lendur ütles, et Moskvas on ainult neli kraadi sooja. Mees küsis, kas inglise keelt räägin ja siis, et mida öeldi. Ütlesin, et kui teil pikki pükse ei ole, olete Moskvas suure jama sees. Pidin veel selle neli kraadi Celsiust ümber rehkendama Fahrenheiti. Täpselt ei teadnud, aga läks üsna lähedale. Ütlesin et 35, tegelikult on 39.

Mees hingas kergendunult, ta leidis kellegi, kes keelt oskas ja siis kõneles ta oma loo. Ta on ameeriklane, pärit Põhja-Carolinast. Ta pidas seal väikest hotellide puhastusteenust pakkuvat firmat ja elas rahulikku elu. Ta ei olnud kunagi oma osariigist välja sõitnud, sest ei olnud vaja.

Siis tekkis tal aga internetikontakt ühe Biškekist pärit arstiga. Nad kirjutasid teineteisele mitu aastat ja midagi hakkas nagu susisema. Kirjad olid sellise mulje jätnud. Lõpuks mees otsustas oma uut sõpra vaatama sõita.

Omamata mingeid reisikogemusi oli juba ettevalmistus raske, aga kohapealne ületas kõiki hirme. Juba Moskvas oli teda vaadatud kui liikuvat rahakotti, kellelt üritati iga asja eest ja igal pool raha kätte saada. Ta ütles, et ei olnud kunagi ette kujutanud, et maailmas üldse võib selliseid riike olla.

See ei olnud siiski midagi võrreldes Biškekiga. Seal sattus ta tõelise raha välja pumpamise masina sisse. Iga ametnik leiutas uue formulari, mille eest tuli maksta. Tema sõnade järgi juba ainuüksi oma neljapäevase Biškekis viibimise vormistamine oleks võtnud kaks nädalat koos korraliku rahalise panusega kohalike inimeste eelarvesse.

Mõned hinnad olid seal toona küll uskumatult odavad. Oma kogemustest tean, et väga hea kohalik mitmekäiguline lihatoit koos Heinekeni õlle, magustoidu ja kohviga maksid umbes 7 dollarit ja seda kesklinnas.

Lõpuks küsisin ikkagi tähtsaima küsimuse:" Aga kuidas oli peaeesmärgiga, kas oli mõtet Biškekki sõita?" Mehe nägu muutus, oli täis otsustavust ja ta üles, et seda naist ma sinna ei jäta. Nad olid hetkega aru saanud, et on teineteise jaoks loodud ja kogu muu asjaajamise kõrval hakkas ta kohe organiseerima pabereid, et saaks daami Ameerikasse kutsuda. Ta kõneles, kus nad koos olid käinud, mida näinud ja kui hea klapp neil oli. Ta oli ilmselt õnnelik ja rahul, et sai oma head tunnet kellegagi jagada.

Viimased andmed on mul temast elu koos Biškeki armastuse ja kahe lapsega oma kodulinnas Ameerikas.

Kuigi Bernard Shaw ütles, et armumine tähendab ühe naisterahva omadusi tohutult üle hinnata võrreldes teistega, selliste asjade puhul see ei päde. Õige armastuse nimel maksab ka teisele poole maakera sõita, mida mu ameerika juhtuttav ka tegi ja võitis.

No mis siis on selle loo järeldus 2026. aasta jaanuari alguses? Teen selle e-eestilikult. Elagu internet, mis annab võimaluse inimestel nii ilusasti kokku saada!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.