Lisaks alandusele, mida näitab kogu maailma ees ilmsiks tulnud tõsiasi, et Putin pole kriitilisel hetkel usaldusväärne liitlane – seda nähti juba Mägi-Karabahhis, Süürias ja Iraanis –, lisandub veel solvang, et Trump suudab erinevalt Kremlist suurriiklikke sekkumisi korraldada palju tõhusamalt ja julgemalt.

Väljaande sõnul on Trump Putinile koha kätte näidanud mängus, kus reeglid ei maksa. Kui Venemaa liider soovis kõrvaldada Ukraina president Volodõmõr Zelenski ühe välkrünnakuga, on ta selle asemel takerdunud neli aastat kestnud sõtta, mis on nõudnud üle miljoni Vene kaotuse (surnud ja haavatud).

"Putin on ilmselt Trumpi peale väljakannatamatult kade," ütles poliitikaanalüütik ja endine Kremli kõnekirjutaja Abbas Galljamov Politicole. "Seda, mida Putin lubas teha Ukrainas, tegi Trump [Venezuelas] poole tunniga."

Sõltumatud analüütikud ja Venemaa ultranatsionalistide ringkonnad näivad nõustuvat, et Moskva on kaotanud oma näo.

Endine luuraja, sõdur ja sõjablogija Igor Girkin, kes istub praegu karistuskoloonias, kommenteeris sotsiaalmeedias Caracase operetsiooni."Meie mainele anti järjekordne hoop. Veel üks riik, mis lootis Venemaa abile, jäi sellest ilma," sõnas ta.

Ebausaldusväärne liitlane

Aastaid on Venemaa püüdnud end näidata peamise jõuna, mis seisab vastu USA juhitud lääne hegemooniale, luues liitu, mida ühendab kaudselt ühine vaenlane Washingtonis. Putini juhtimisel esitles Venemaa end selle "multipolaarse" maailma eestkõnelejana, kes kaitseb oma leeri kuulujaid.

Kui Moskva 2022. aastal Ukrainasse tungis, kutsus ta liitlasi enda selja taha koonduma.

Suures osas seda ka tehti. Iraan müüs Venemaale droone. Hiina ja India ostsid naftat. Ladina-Ameerika ja Aafrika riigijuhid, kel oli majanduslikult ja sõjaliselt vähem pakkuda, avaldasid sümboolset toetust. See andis kaalu Moskva väitele, et Venemaa pole rahvusvaheline paaria, vaid omab hulgaliselt sõpru.

Viimased sündmused on aga näidanud, et see sõprus toimib vaid ühes suunas – Moskva kasuks. Selgus, et Venemaa ei tõtta kellelegi appi.

Esimestena mõistsid Venemaale pugemise mõttetust armeenlased. Kuna Moskva oli hõivatud Ukraina sõjaga, ei liigutanud ta lillegi, et takistada Aserbaidžaanil 2023. aasta välksõjas Mägi-Karabahhi hõivamist. Vene rahuvalvajad vaatasid tegevust lihtsalt pealt.

Aasta hiljem jälgis Kreml sama abitult Süürias Bashar al-Assadi režiimi kokkuvarisemist. Venemaa pidi maha jätma isegi oma elutähtsa sadama Vahemere ääres Tartusis.

Venemaa staatust Lähis-Idas õõnestas veelgi võimetus aidata Iraani, kui Iisrael ja USA eelmisel aastal islamivabariiki takistamatult pommitasid. Venemaa on olnud Iraanile tuumatehnoloogia vallas pikaajaline strateegiline partner, kuid tal polnud midagi vastu panna sõjalisele ülekaalule, millega Iraani tuumarajatisi rünnati.

Nüüd on alandatud Venemaa pikaajalist liitlast Venezuelat, mis tõi Moskva poolt kaasa vaid hukkamõistu, kuid mitte mingisuguseid tegusid.

Venemaa on kade, et USA-l õnnestub jõupoliitika

Moskva energia- ja sõjalised sidemed Caracasega on sügavad. Alates 1999. aastast on Venemaa tarninud sinna enam kui 20 miljardi dollari väärtuses sõjatehnikat. Seda on finantseeritud laenudega, mille tagatiseks on osaliselt kontroll Venezuela naftatööstuse üle – investeeringud, millest Moskvale pole enam mingit kasu.

Maduro tabamine on venelastele eriti valus, sest varem on neil õnnestunud "omad joped" päästa – võimalus pärast põgenemist Vene datšas elupäevi veeta on olnud diktaatoritele üks peamisi põhjusi Venemaaga kampa lüüa. Kuid kui Ukraina ekspresident Viktor Janukovõtš ja Assad leidsid pelgupaiga Venemaal, siis Maduro pidi esmaspäeval New Yorgi kohtu ette astuma.

Vene ametnikud on USA korraldatud rünnaku ootuspäraselt hukka mõistnud.

Venemaa välisministeerium nimetas seda iseseisva riigi suveräänsuse lubamatuks rikkumiseks, senaator Aleksei Puškov aga teatas, et Trumpi tegevus kuulutab tagasipöördumist "19. sajandi metsiku imperialismi" juurde.

Suveräänsuse rikkumine ja iganenud imperialism on samal ajal täpselt see, milles süüdistatakse Venemaad ennast Ukraina ründamise tõttu.

Vene parlamendi kaitsekomitee aseesimees Aleksei Žuravljov ütles, et Venemaa peaks kaaluma Venezuela varustamist tuumavõimekusega Orešnik-rakettidega.

Enam kui 1,2 miljoni jälgijaga sõjandusteemaline Telegrami kanal "Dva Majora" kirjutas, et "Washingtoni tegevus on andnud Moskvale vabad käed lahendada oma probleeme mis tahes vahenditega". (Justkui Moskva poleks seda juba teinud, märkis Politico)

Vene leeri optimistlikum pool väidab, et Trumpi tegevus Caracases tõestab rahvusvahelise õiguse kehtetust, mis õigustavat Moskva käitumist. Teised viitavad Lähis-Ida kogemust eirates, et Trump järgib 19. sajandi Monroe doktriini ja rahuldub domineerimisega Ameerika maailmajaos, jättes Venemaale tema vanad mõjusfäärid Euroopas ja Kesk-Aasias.

Politico rõhutab, et tegelikult on Putin "tugevama õiguse" mudelit järginud juba aastaid – piinlik on aga see, et ta pole selles sama edukas kui Trump.

Vene natsionalistide seas näib olevat peamine emotsioon kadedus – nii varjatud kui varjamatul kujul.

"Terve Venemaa küsib endalt, miks meie ei käitu oma vaenlastega samamoodi," kirjutas tuntud ultranatsionalist Aleksandr Dugin. Tema sõnul peaks Venemaa Trumpist eeskuju võtma: "Tehke nagu Trump, tehke paremini kui Trump. Ja kiiremini."

Kremli ruupor Margarita Simonjan oli veelgi otsekohesem, öeldes, et on põhjust kade olla.

Mitmed Kremli-meelsed kommentaatorid märkisid mürgiselt, et erinevalt Venemaast ei ähvarda USA-d tõenäoliselt rahvusvahelised sanktsioonid ega tühistamine.

Analüütik Galljamovi sõnul kinnitab Trumpi jultunud samm paljude venelaste jaoks nende maailmapilti, mitte ei lükka seda ümber.

Vene ametnikud ja riigimeedia on ammu kuulutanud, et maailma valitseb jõud, mitte seadused. Iroonia seisneb aga selles, et džungliseaduste järgimisel osutub Trump Putinist osavamaks.

"Putin lõi ise maailma, kus loeb vaid edu," lisas Galljamov. "Nüüd näitasid ameeriklased ette, kuidas see käib, samas kui Putini alandus on kõigile ilmselge."