Tõnis Saarts: presidendivalimised 2026 – kaose või korrastatuse kuulutaja?
Eelolevate presidendivalimiste omapäraks on, et need toimuvad kõigest pool aastat enne riigikogu valimisi ja erakondadel on seetõttu tavalisest tunduvalt suurem kiusatus püüda avalikkusele näidata, et just nemad "tegid presidendi", märgib Tõnis Saarts Vikerraadio päevakommentaaris.
Sügisestest presidendivalimistest kujuneb ilmselt kõige enam sel aastal Eesti poliitikat mõjutav sündmus. Tegemist on täiesti tundmatu muutujaga – keegi ei tea, kuidas need valimised sel korral lähevad. Tulemuseks võib olla suurem korrastatus – teame paremini, milline partei kellega käib ning milliste väärtuste Eest seisab. Tulla võib ka täielik kaos – protsess läheb samamoodi "lappama" nagu 2016 aastal – solvumisi, pettumusi on kuhjaga ning kõik päädib täiesti ettenägematute arengutega.
Eelolevate presidendivalimiste omapäraks on, et need toimuvad kõigest pool aastat enne riigikogu valimisi. Seetõttu on erakondadel tavalisest tunduvalt suurem kiusatus püüda avalikkusele näidata, et just nemad "tegid presidendi" ja on nüüd presidendipartei. Seetõttu on ka kaose- ja pilli lõhki ajamise stsenaarium palju tõenäolisem kui parteidevahelised kokkulepped ja presidendi kiire äravalimine riigikogus.
Eesti lähiajaloost teame, et kui valimised liiguvad juba valimiskokku, siis hakkab juhtuma… Presidendivalimistega seoses on lagunenud valitsused, kadunud on isegi terved erakonnad, ületatud on seni võimatuna näivaid rajajooni koalitsioonide moodustamisel.
Vaatame üle selle sajandi kõik kolm korda, kui valimised jõudsid valimiskokku. 2001. aastal, kui paljudele üllatuslikult valiti presidendiks Arnold Rüütel, päädis see mõned kuud hiljem sellega, et Reformierakond murdis nn valgete jõudude Edgar Savisaare vastast pakti ning alustas koostööd Keskerakonnaga Tallinnas ja Toompeal, saates sellega hingusele Mart Laari teise valitsuse.
2006. aastal, kui mõõtu võtsid Arnold Rüütel ja Toomas Hendrik Ilves ei jätnud nn valged jõud Rüütlit toetanud Rahvaliitu karistamata. Millegipärast puhkes mõned kuud peale valimisi maadevahetuse skandaal ja ilmnes muidki korruptsioonijuhtumeid, mis Rahvaliidu sisuliselt hävitasid.
2016. aastal olid presidendivalimised tõukeks suisa poliitilisele maavärinale. Keskerakonna Savisaare-leeri reetlikkus oma erakonna kandidaadi Mailis Repsi suhtes sai ajendiks kutsuda kokku uus erakonna kongress, millel Savisaar maha valiti ning uueks esimeheks tõusis Jüri Ratas. Sealt edasi kulus vaid päev ja tollal juba 17 aastat järjest Eestit valitsenud Reformierakond kaotas järgmiseks viieks aastaks võimu, kuna Taavi Rõivase valitsus asendati Ratase omaga.
Ühesõnaga, kui asi jõuab valimiskokku, siis kaasnevad sellega igat laadi poliitilised vapustused. Miks me arvame, et sel korral teistmoodi läheb?
Jah, võimalik, et liberaalne tiib, Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid saavad siiski hääled kokku ja president valitakse ära riigikogus. Katse selle suunas kindlasti tehakse, kuid ma pole tulemuste suhtes üleliia optimistlik.
Kuna sotsid on kaalukeeleks, siis me teame, et SDE ja Kristen Michali Reformierakonna suhted pole viimasel ajal olnud kõige soojemad. Miks peaks Reformierakond toetama presidenditoolil just sotsidele kõige meelepärasemat kandidaati ning ise seejuures varju jääma? Pole just selle erakonna stiil. Ja ka vastupidi. Miks peaks SDE tahtma neid korduvalt reetnud oravatele presidendivalimiste kontekstis suuri järeleandmisi teha?
Lisaks kõigele pole Reformierakond viimastel aastatel oma diplomaatiavõimekust just kõige paremast küljest näidanud.
Niisiis, ootusärevuse asemel, millise presidendikandidaadiga tulevad välja liberaalsed jõud, peame me samavõrd olema valmis uudiseks, et Lauri Läänemets ja Michal on taaskord tülli pööranud.
Kui valimised liiguvad valimiskokku, siis on ettenägematud arengud tõesti ülimalt tõenäolised. Mis täpselt juhtuma hakkab, on praegu muidugi võimatu ette näha, kuid pole välistatud, et näeme ootamatuid lõhesid ja tülisid kas siis kas vastavalt konservatiivse või liberaalse blokki sees. Tekkida võib ka ootamatuid liite ja kokkuleppeid nende blokkide vahel, mis seniseid rajajooni ületavad jne.
Igal juhul hakkab sellel olema tugev järelmõju 2027. aasta riigikogu valimistele. See võib kas vastavalt konservatiivse või siis hoopis liberaalse bloki positsiooni märksa tugevamaks või nõrgemaks muuta või praegu kuju võtvat blokkide loogikat üleüldse lõhkuda.
Kõik arengud on võimalikud. Võimalikud, sest suure tõenäosusega näeme taas, et meie poliitiline eliit ei suuda oma poliitmängurluse halvimatele instinktidele vormis "vaadake, meie tegime Eestile presidendi" lihtsalt vastu panna.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.
Toimetaja: Kaupo Meiel




