Tartu rahulepingu aastapäev algas traditsioonilise Tartu gümnaasiumide kõnekoosolekuga. Koosolek peeti kirjandusmuuseumis laua juures, kus 106 aastat tagasi leping allkirjastati.

"Vaatasime kirjanduse tunnis küüditamisest rääkivat Martti Helde filmi "Risttuules". Raske oli mitte nutma hakata. Sellised meenutused võivad tihti tekitada magusvalusaid tundeid isegi noortel, kes seda kõike pole küll ise läbielanud, kuid mõistavad või vähemalt üritavad aru saada esivanematest," lausus Tartu Tamme gümnaasiumi abiturient Elo Rahman.

Esmaspäeval kohal olnud gümnasistide sõnul on rahuleping neil hinges eriti praegu, kui maailmas on mitmeid konflikte ja valitseb ebakindlus.

"Noore inimese jaoks tähendab Tartu rahu väga palju. Eriti just praeguses maailmas, arvestades, mis kõik toimub. Seda on väga oluline meeles hoida ja väga rõõmus on vahepeal meenutada, et selline asi olemas on," sõnas Miina Härma gümnaasiumi õpilane Liisbet.

"Minule jäi täna kõige rohkem meelde, kuidas Urmas Klaas mainis numbreid, et üle 5000 inimese kaotas oma elu vabadussõjas ja 14 000 inimest oma tervise. Ma ei suudaks olla tänulikum või rohkem seda väärtustada, et tänu neile on minul vaba Eesti, kus elada. Veel jäi ka Urmas Klaasi kõnest meelde selline lause, et Tartu rahu leping on kui Eesti riigi alus ja peame oma südames hoidma, et seda rahu säilitada," ütlesid Jaan Poska gümnaasiumi õpilased Hettel ja Kata.

Lisaks koguneti ka Kalevipoja monumendi juurde, kuhu asetati pärjad ja küünlad.

"Meil on riigis rahu, kuid maailm, kus elame, muutub järjest ettearvamatumaks. See, mis on täna, võib homme juba muutuda. Teame seda oma ajaloost liigagi hästi, seega peame Tartu rahust kui iseseisva riigi sünnitunnistusest praegusel ajal eriti rääkima ja kandma selle väärtust ka noorematele põlvkondadele ja seeläbi tagama oma vabariigi püsimise, võimaluse emakeelsele haridusele ja oma kultuuriloo edasikirjutamisele. Tsiteerides klassikuid: "Meie reliikvia on vabadus", kuid selle nimel tuleb tööd teha," laususid korp! Amicitia tegevliikmed Anna Elisabeth Benno ja Lilli Marie Adson.