Praegu on Eestis ootelehel 80 inimest, kes vajavad elundisiirdamist. Aastas tehakse meie väikeses riigis keskmiselt 50–70 siirdamist, kuid arv sõltub sellest, kui palju sobivaid doonoreid parasjagu tekib.

Tartu Ülikooli transplantatsioonikeskuse juht Virge Pall ütles, et puudujääk doonoritest on püsiv probleem.

"Doonoreid ei ole kunagi piisavalt. Alati on elundi ootajaid rohkem kui doonoreid ja seda mitte ainult Eestis, vaid üle maailma. Kuna Eesti rahvaarv on väike ja siirdamisel on suur roll juhuslikkusel, siis need numbrid on aastati üsna erinevad, aga üldiselt jäävad need viiekümne kuni seitsmekümne vahele."

Siirdamist vajavad väga erinevas vanuses inimesed – alates lastest kuni eakateni ning põhjused on Palli sõnul samuti erinevad.

"Neerusiirdamisel on sagedasemad põhjused neerupõletikud, aga ka suhkruhaigus ja kõrge vererõhktõbi. Maksa siirdamise põhilised põhjused on maksatsirroos erinevatel põhjustel ja maksarakuline vähk. Kopsusiirdamisel on sagedaseks põhjuseks krooniline obstruktiivne kopsuhaigus, kõhunäärme siirdamisel suhkruhaigus ja südame siirdamisel dilatatiivne kardiomüopaatia ehk südame raske laienemine."

Doonoriks saab Eestis olla nii pärast surma kui ka mõnel juhul eluajal.

"Põhimõtteliselt me kasutame nii surnud doonoreid kui elusdoonoreid. Elusdoonoreid Eestis kasutame ainult neeru siirdamiseks ja eluajal saab neeru loovutada oma lähedasele inimesele, kellega on geneetiline või emotsionaalne side. Surmajärgne doonorlus on anonüümne ja Eestis kasutame ainult neid doonoreid, kellel on tekkinud ajusurm ehk ajutegevus on lakanud."

Kuigi terviseportaalis saab iga täiskasvanu teha tahteavalduse, on Palli sõnul seda seni teinud vaid väike osa elanikkonnast.

"Eile ööseks oli neid avaldusi terviseportaalis 58 000. Mõeldes Eesti elanike arvule, teeb see suurusjärgus 5,5 protsenti täiskasvanud elanikkonnast. Kindlasti võiks neid rohkem olla."

Palli sõnul levib endiselt ka hirm, et doonoriks registreerimine võib mõjutada arstiabi kvaliteeti.

"Teatud müüt on liikumas, et kui olen ära teinud tahteavalduse ja satun haiglasse, siis äkki mind ei ravitagi. Päris kindlasti arstid tegelevad kõigepealt inimese raviga ja tahteavaldust vaadatakse digiloost alles siis, kui elu enam päästa ei õnnestu, aga õnnestuks päästa kellegi teise elu."

Alates 2017. aastast kuulub Eesti ka rahvusvahelisse koostöövõrgustikku Skandia Transplant, mis võimaldab abi eriti kiiret siirdamist vajavate või keerulise haiguslooga patsientide puhul. Virge Palli sõnul on doonorluse juures kõige olulisem üks mõte.

"Kui inimese enda elu siin on lõppenud, siis pärast surma saab ta veel kellelegi head teha. Tema elundid võivad pakkuda veel palju eluaastaid kellelegi teisele."