Prantsuse suursaatkonna esinduse asejuhi Valerie Luebkeni sõnul polnud nende kiri justiitsminister Liisa Pakostale ametlik pöördumine, vaid suursaadiku soov alustada dialoogi. Luebkeni sõnul poleks kiri pidanud minema ka välisministeeriumi avalikku dokumendiregistrisse, kust jõudis selle sisu meediasse.

"Tegemist oli pöördumise mustandiga, seepärast polnud sel ka suursaadik Emmanuel Mignot' allkirja," ütles Luebken. "Tahtsime anda teada oma soovist avada muuseumi teemal arutelu. Me ei suru kindlasti midagi peale Eesti valitsusele. Meie suhted Eestiga on väga head kõigis valdkondades, ka kultuuri ja mälu teemadel," rääkis Luebken.

Luebkeni sõnul oli saatkond väga häiritud, et pöördumise mustand avalikkuse ette jõudis. "Tegemist on väga tundliku teemaga. Me saame aru, mida kommunism Eestis tähendab, aga teame väga hästi ka seda, mida tähendab holokaust Prantsusmaale," sõnas Luebken. 

Hetkel pole teada, kas saadik ametliku kirja Pakostale veel saadab, kuid tõenäoliselt suhtleb saatkond ministeeriumiga Patarei vangla teemal edasi. Kui see aga tehakse, siis on Luebkeni sõnul võimalus, et pöördumisega ühinevad ka saatkonna partnerid.

Pakosta: muuseum tuleb kommunismist, nii ka nimi

Justiitsministeeriumi esindaja sõnul pole ministeerium Prantsuse saatkonnale veel vastanud, ja kui ka vastaks, siis avalikkusele nad kirja sisu enne ei kommenteeriks. Küll aga andis minister Liisa Pakosta meediale selgituse, kus andis mõista, et Eesti soovib Patarei vanglasse rajatavas muuseumi nimes hoida fookust punase terrori kuritegudel.

"2018. aastal tehtud Tallinna Patarei müügiotsusega seadis valitsus tehingu tingimusena rajada hoone ühte tiiba rahvusvaheline kommunismiohvrite mälestusmuuseum. Vajadus selleks muuseumiks on Eesti ühiskonnas ühene ja üldine. Vajadus on ammune. Ka kõikide Eesti erakondade poolt toetatud," ütles Pakosta ERR-ile.

"Seega keskendubki muuseumi väljapaneku põhiosa  ja seal teostatav teadustöö eeskätt just kommunismikuritegude uurimisele ja neist rääkimisele," lisas minister.

Pakosta sõnul on fookuse hoidmine oluline, et täita muuseumile pandud peamist eesmärki, tuues loomulikult paralleele ja võrdlusmomente ka teiste totalitaarsete režiimide kuritegudega. "On oluline, et muuseumi peamine keskendatus kajastuks ka muuseumi nimes," ütles minister.

Pakosta meenutas, et kommunistlike režiimide poolt korda saadetud sõjakuritegude ja inimsusevastaste kuritegude üle pole toimunud rahvusvahelist kohust või tribunali.

"Koletuid massikuritegusid õigustav kommunistlik ideoloogia ja neid roimasid täide viinud isikud on jäänud vastutusele võtmata, karistamata. Karistamatus õhutab uuesti ja uuesti, põlvkonnast põlvkonda, kuritegusid jätkama. Tänase Vene Föderatsiooni moraali ja käitumise järjepidevus Nõukogude Liiduga on selles osas ilmekas tõendus," selgitas Pakosta.

Minister rõhutas, et muuseumi detailsema kontseptsiooni ja väljapaneku ettevalmistamine on usaldatud Eesti Mälu Instituudile ning justiits- ja digiministeerium ega valitsus sellesse tegevusse ei sekku, küll tagab eelarvelise toetuse.

Aprillis saatis Prantsuse saatkond Pakostale pöördumise, kus märkis, et Patarei muuseumi nimi peaks peegeldama selle kogu ajalugu, mitte ainult Nõukogude kommunistliku režiimi kurjust.

"Tulevases muuseumis on eraldi ala, mis on pühendatud holokausti ohvritele. Patarei vangla oli sihtpunktiks 300 juudi deporteeritule konvoist number 73, mis lahkus Prantsusmaalt Drancyst 15. mail 1944 Leetu ja Eestisse. Nad elasid ebainimlikes tingimustes, olid sunnitud tegema orjatööd ning osa neist hukati. Nende seas olid André ja Jean Jacob, Euroopa Parlamendi esimese naispresidendi (1979–1982) ja Prantsuse ministri Simone Veili isa ja vend. Tagasi pöördus vaid 22 inimest," kirjutas saatkond kirjas Pakostale.

Saatkond on seisukohal, et selles küsimuses on hädavajalik viia sõnad ja teod kooskõlla.