Viimaste aastate energiakriiside, energiamajanduse arengukava koostamise ja kliimakindla majanduse seaduse ettevalmistamiste käigus on saanud käibetõeks teadmine, et energeetikas tehakse otsused pikaks ajaks.

Energiainvesteeringute pikaajalisust ilmestab ehk kõige ilmekamalt igatalvine mure selle pärast, kas "Narva jaamad" töötavad. "Narva jaamad" ehk põlevkivist elektrit tootvad Balti ja Eesti elektrijaam töötavad vastavalt 1959. ja 1969. aastast, kuid on meie varustuskindluse tagamiseks uuemate võimsuste puudumisel endiselt kriitiliselt olulised.

Pikaajaline selgus loob investeerimiskindluse

Põhjuseid, miks Eestis pole piisavas koguses uusi ja puhtamaid tootmisvõimsusi, on erinevaid, kuid ehk kaalukaim neist pikaajaliste ja selgelt sõnastatud kliimaeesmärkide ning kliimapoliitika raamistiku puudumine.

Pikaajalisi plaane tehes on energiaettevõtete küsimused võrdlemisi maised ja praktilised: kui palju investeerida taastuvenergiasse, kui palju vajab elektrisüsteem salvestust ja juhitavat võimsust, millised lahendused tagavad soojusvarustuse, millal saavad uued tehnoloogiad valmis tööstuslikus mahus kasutamiseks.

Neile küsimustele vastata püüdes arvestab nii Eesti Energia kui ka ilmselt iga teine energiaettevõte kliimamuutustega oma strateegiates, äriplaanides, investeeringuotsustes, tootmisportfelli kujundamisel ning riskide hindamisel. Kliimakindla majanduse seaduse väärtus seisneb selles, et need küsimused saavad senisest selgema raami seaduse tasandil.

Seadus seab Eesti kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid aastateks 2030, 2035 ja 2040 ning kliimaneutraalsuse sihi aastaks 2050. Samal ajal jääb ettevõtetele võimalus valida, milliste tehnoloogiate ja investeeringutega nende eesmärkide saavutamisse panustada. 

Energeetikas on selline paindlikkus hädavajalik. Veel kümme aastat tagasi oli akuparkidel elektrisüsteemis marginaalne roll, praegu aitavad nad tagada süsteemi paindlikkust ja varustuskindlust laiemalt. Tehnoloogia areneb kiiresti ning lahenduste konkurentsivõime võib kümne aastaga oluliselt muutuda. Seepärast on mõistlik hinnata pikaajaliste eesmärkide kõrval regulaarselt ka tehnoloogiate valmisolekut ja majanduslikku konkurentsivõimet.

Kliimapoliitikat tuleb hinnata koos konkurentsivõimega

Kavandatav kliimakindla majanduse seadus loob selleks regulaarse hindamisraami. Iga-aastane kliimaaruanne näitab, kuidas Eesti heitkogused muutuvad ja kas liigume seatud eesmärkide poole. Vähemalt iga viie aasta järel lisandub hinnang majanduse konkurentsivõimele ja tehnoloogilisele valmisolekule.

Nii saab poliitikat ajakohastada vastavalt tehnoloogia, energiahindade, majanduskeskkonna ja julgeolekuolukorra arengule ning vajaduse korral korrigeerida teekaarte, programme ja eesmärke.

Konkurentsivõime sidumine kliimaeesmärkidega on ettevõtete jaoks keskse tähtsusega. Eelnõu seob puhtale majandusele ülemineku taskukohase ja stabiilse energia, majandusarengu, töökohtade ning varustuskindlusega.

Tööstusettevõte vaatab investeerimisotsust tehes aastakümneid ette ning hindab muu hulgas energia hinda ja kättesaadavust, elektrisüsteemi töökindlust ja regulatiivse keskkonna ennustatavust. Mida tugevam on ettevõtte konkurentsivõime, seda suurem on ka tema võime investeerida puhtamasse (tuleviku)tehnoloogiasse.

Eesti Energia on puhtamasse energiatootmisse viimastel aastatel investeerinud enam kui miljard eurot, kuid olulised investeeringud taastuvenergia, salvestuse, paindliku energiajuhtimise, elektrifitseerimise, soojusmajanduse ja puhtamate kütustega seotud ärivõimalustesse on veel ees.

Rohekirjule tulevikupildile mahub ka ringmajandus, kohaliku ja teisese toorme väärindamine, tööstuse kõrvalsaaduste kasutamine ning jääksoojuse suunamine kaugküttesse vähendavad ressursikulu ja loovad uut väärtust. Sama põhimõtet kannab ka kliimakindla majanduse seadus, mis näeb ette kohaliku, taastuva ja teisese toorme tõhusama väärindamise.

Euroopa tööstus peab suutma ülemineku ajal konkurentsis püsida

Oluline on ka regulatsioonide selge tööjaotus. Kliimakindla majanduse seadus määrab Eesti pikaajalised eesmärgid ning loob nende seire ja aruandluse raami. Euroopa heitkogustega kauplemise süsteem (HKS1 ja HKS2) reguleerib heite vähendamist Euroopa tasandil. Selline tööjaotus aitab hoida Eesti kliimapoliitika terviklikuna ja vältida sama heite paralleelset reguleerimist eri süsteemides.

Eelnõu ettevalmistamine ei ole kulgenud vaidlusteta. Protsessi käigus tekkis muu hulgas terav ja põhjendatud küsimus, kas Eesti kliimaseadusest võib kujuneda Euroopa Liidu kliimapoliitika kõrvale eraldiseisev riigisisene regulatsioonikiht. Eelnõu koostamise lõppfaasis suudeti need rollid siiski asjatundlikult tasakaalu viia ning see risk suuresti kõrvaldada.

Eesti enda eesmärgid ja nende elluviimise raam peavad nii praegu kui tulevikus olema selged, ent töötama koos Euroopa ühise kliimapoliitikaga, mitte looma sellele paralleelset süsteemi. Oluline on, et Eesti ei looks endale rangemaid eesmärke kui teised riigid.

Kliimaeesmärkide täitmine ei tohiks kaasa tuua kõrgemaid energiahindu võrreldes naaberriikidega, kliimaeesmärgid peavad toetama majanduskasvu ja energeetikasse investeerimist ning tagama varustuskindluse. 

Kliimakindla majanduse seaduse pragmaatilist lähenemist vajame ka Euroopa tasandil, kus koos liikmesriikidega kujundame järgmise kümnendi heitekaubanduse reegleid. Ka seal peavad heite vähendamine, tööstuse konkurentsivõime, energiajulgeolek ja tehnoloogiate tegelik valmisolek moodustama terviku.

Euroopa huvides on, et ettevõtete järgmised investeeringud puhtamasse tehnoloogiasse tehtaks siin. Üleminekureeglid peavad andma selleks realistliku võimaluse ka neile tööstusharudele, kus konkurentsivõimeline vähese heitega tehnoloogia alles areneb. Vastasel juhul liiguvad koos tootmise ja varustuskindlusega mujale ka töökohad, oskusteave ja investeeringud, ilma et globaalne heide tingimata väheneks.

Õiglane üleminek tähendab Ida-Virumaale uusi võimalusi

Eestis on sellel põhimõttel kõige konkreetsem tähendus Ida-Virumaal. Seal on enam kui sajandi jooksul kujunenud tööstus, energeetikakompetents ja töökohad. Õiglase ülemineku mõte on anda piirkonnale võimalus ehitada olemasolevate oskuste ja taristu peale uusi investeeringuid ja väärtusahelaid.

Sama põhimõtet tasub Eestil kaitsta ka HKS-i läbirääkimistel. Kliimaeesmärkide poole liikumine peab arvestama ettevõtete ja piirkondade tegeliku kohanemisvõimega.

Tööstuse tehnoloogiline muutus toimub investeerimistsüklite kaupa. Uus lahendus tuleb välja arendada, katsetada, finantseerida ja tööstuslikus mahus kasutusele võtta. Just seepärast vajavad ettevõtted korraga kindlat pikaajalist suunda ja teele asudes võimalust hinnata tehnoloogia, turu ja konkurentsivõime tegelikku arengut.

Nii meie energeetika kui ka tööstus vajavad suuri investeeringuid. Nende investeeringute nimel käib riikide vahel tihe konkurents ning kapital liigub sinna, kus suund on selge, energia kättesaadav ja regulatiivne keskkond ennustatav.

Kliimakindla majanduse seadus loob eeldused olla selles konkurentsis edukas, pannes paika selged ja püsivad mängureeglid, millele tuginevad otsused kujundavad Eesti majandust veel aastakümnete pärast, kui põlevkivielektrijaamade kohta saab lugeda muuseumidest.