PPA tellitud ekspertanalüüsis ütles Tartu ülikooli juures tegutseva semiootika rakenduskeskuse semiootik Martin Oja, et Lihula ausamba hindamisel vaenõhutamise nurga alt, tuleb ennekõike arvesse võtta, et kujutise looja on teadlikult vältinud tugevaid vägivallale kutsuvaid sümboleid – kiivril puudub SS märk ja raudristi südamikus puudub haakrist – need teadlikult eemaldades.

"Seega on Lihula monumendil kujutatavate sümbolite seostamine agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteoga võimalik ainult väljastpoolt – inimeste poolt, kes ei tunne Eesti ajalugu," sõnas Oja.

"SS-i märgi ja haakristi teadlik kasutamata jätmine viitab samba loojate kavatsusele hoopis vältida agressiooniga seostamist ja vägivalla õhutamist," rõhutas Oja.

Lihula ausammast saaks Oja hinnangul avalikus ruumis eksponeerida vägivaldseid tõlgendusi vältivalt, kui teosega oleks liidetud kirjalik tekst.

Tekst peaks nii eesti, inglise kui ka vene keeles selgitama lühidalt, et Waffen-SS-i mundris võidelnud eestlased ei teinud seda natsionaalsotsialistliku Saksamaa ideoloogiast lähtudes, vaid lootuses taastada Eesti vabariigi iseseisvus ja kaitsta Eestit kommunistliku terrori eest.

"Selline tekst peab olema mõistetav ausambaga kokkukuuluvana, paiknema ruumiliselt lähedal ning omama ausambaga ka stiiliühtsust, mis viitab sõnumite ühisele allikale," kirjutas Oja.

"Et vältida tõlgendusi, mis on vastuolus Eesti rahvusliku ajalookäsitlusega, tuleks ümber muuta kiri ausambal: "Kõigile Eesti sõjameestele, kes II vabadussõjas langesid kodumaa ja vaba Euroopa eest 1940-1945". Viide II vabadussõjale on eksitav, sest Eesti ajalookäsitluses puudub vastav mõiste," kirjutas Oja.

"Antud juhul on "II vabadussõda" poeetiline kujund ja sellisena on ta ebamäärane, muutes teda kandva monumendi kui terviku kaitsetumaks vaenulike tõlgenduste vastu," kirjutas semiootik.

Samuti on Oja hinnangul ebamäärane "vaba Euroopa eest", sest Eesti leegionis võidelnute motiivina see selgelt välja ei tule, sest võideldi siiski vaba Eesti eest.

"Seega ei ole nimetatud fraasi soovitatav samadel põhjustel kasutada," sõnas Oja.

Ajaloolane: kui tahetakse seostada natsismiga, siis seostatakse ka

Semiootilise analüüsiga sarnastele järeldustele jõudis ka Eesti mälu instituudi nimel eksperthinnangu koostanud Meelis Maripuu. Maripuu märgib siiski ka, et kombinatsiooni tekstist, mis mainib vabadussõda, ja kujutist Relva SS-i mundris sõdurist, on lihtne kasutada propagandarünnakuteks Eesti vastu seostades riiki natsismiga.

PPA pärimisele, kas mälestusmärgil olev tekst: "Kõigile Eesti sõjameestele, kes II vabadussõjas langesid kodumaa ja vaba Euroopa eest 1940-1945" on kooskõlas Eestis üldlevinud ajalookäsitlusega, vastas Maripuu, et Eestil puudub ametlik ajalookäsitlus, sealhulgas vabadussõjast.

"Sellegipoolest on vabadussõja termini seostamine Saksa Relva-SS-i mundris sõduri stiliseeritud kujutisega küsitava tähendusega ettevõtmine. Kerkib küsimus, mida selle sõnumiga saavutada tahetakse. Osa sündmustes osalenud mehi võisidki selles mundris niiviisi mõelda, nagu kiri ütleb, osa jälle kindlasti ka mitte. Kõnealust kombinatsiooni tekstist ja pildist on lihtne kasutada propagandarünnakuteks Eesti kui n-ö natsiriigi vastu," sõnas Maripuu.

PPA küsimusele, kas ausambal kujutatud sümbolid, nagu Saksa riigitunnus, Eesti embleem, I klassi Raudristi stiliseeritud kujutis, on seostatavad agressiooniakti, genotsiidi, inimsusevastase kuriteo või sõjakuriteo toimepanemisega neid tegusid õigustaval viisil, vastas Maripuu, et seostamine neid tegusid õigustaval viisil ei tulene mitte märgist, vaid ühelt poolt selle võimalikust eksponeerijast ja teiselt poolt võimalikust seostajast.

"Teiselt poolt, kui keegi soovib seda seostada, siis saab seda teha ka siis, kui hüpoteetiline eksponeerija ise pole selle pealegi tulnud," sõnas Maripuu.

Maripuu märkis ka, et rahvusvahelisi kuritegusid võib tagantjärele seostada ükskõik millise sümboolikaga.

"Kuid kuna Eesti leegioni käisemärk võeti kasutusele alles 1944. aasta talvel, siis selle seostamine rahvusvaheliste kuritegudega on parimal võimalusel kaudne," ütles Maripuu.

Semiootik: Eesti ja Euroopa käsitlus hitlerlikust Saksamaast tuleb n-ö lepitada

Kui Eesti mälu instituudi vastus PPA-le oli pigem napp, siis semiootika rakenduskeskuse eksperthinnang on 11 lehekülje pikkune detailne ja rohkete viidetega dokument.

PPA-le laiemalt tausta selgitades ütles Oja, et probleem on kompleksne, sest Eesti ja Euroopa ajalookäsitlus Natsi-Saksamaa vägede teemal ei klapi hästi kokku.

"Eestis on käibel hulk erinevaid mõtteviise ja hoiakuid, mida võib vaadelda erinevate kontekstidena Lihula ausamba koopiale, kuid juhtumi analüüsil on olulised kaks: Euroopa Liidu keskne ajalookäsitlus, mis on üheselt hukka mõistnud hitlerliku Saksamaa agressiooni ja samal ajal vähem teadvustanud kommunismi kuritegude hävitavat mõju Ida-Euroopa riikide rahvastele ja kultuuridele. Teiseks Eesti rahvuslik ajalookäsitlus, mille järgi teises maailmasõjas osalenud eesti sõjamehed polnud agressorid, vaid agressorriikide – stalinlik Nõukogude Liit ja hitlerlik Saksamaa – ohvrid ja ka võimaluse korral iseseisva Eesti taastamise eest võitlejad," kirjutas analüüsis Oja.

Selgitades rahvuslikku ajalootunnetust mõjutanud tegureid ja hoiakuid, toovad semiootikud välja, et peale juuniküüditamist peeti Saksamaad n-ö vähemaks halvaks.

"14. juunil 1941 toimus NSVL algatatud juuniküüditamine, millega hävitati ligi 10 000 eestlase elu. See on mitmete määravate sündmuste hulgas keskne, mille järgselt suur osa eestlasi pidasid vaenlaspooleks Nõukogude Liitu, mitte Saksamaad. Samas ei kajastunud eesti võitlejate meelsuses poolehoidu Saksamaale; selle vägede koosseisus võitlemist peeti "kahest halvast väiksemaks". Oluline on ka märkida, et valdav osa eesti mehi sõdis kummalgi poolel vastu oma tahtmist ehk sunniviisiliselt," kirjutas Oja.

Oja tunnistas, et need käsitlused lähevad osaliselt vastuollu ja see vastuolu ongi põhjustanud Lihula samba koopiat ümbritseva poleemika.

"Vastuoluliste kontekstide tõttu on sellel objektil korraga kaks tähendust, see objekt on topeltkodeeritud. Küsimus pole antud juhul aga selles, et tuleks üks osutatud tähendus tühistada ja teist eelistada, vaid eesmärk on nende tähenduste kooskõlla viimine ehk lepitamine," selgitas Oja.

Ausambal rahvusväeosa sõdur

Lisaks tausta selgitamisele vastas semiootik ka PPA otsestele küsimustele, nagu millise sümboolikaga on sambal kujutatud sõjamehe rõivastuse puhul tegu ja kes või milline organisatsioon seda kasutas.

Vastuseks tsiteeris Oja sama skandaalset kujutist PPA tellimisel 2004. aastal analüüsinud kirjandusteadlast ja semiootikut Peeter Toropit, sest Oja hinnangul kehtivad Toropi analüüsi tulemused ka praegu.

"Ausambal on kujutatud Relva SS-i (Waffen SS-i) rahvusväeosasse kuuluvat sõdurit. Samas on tegemist stiliseeritud kujutisega, mille dominandiks on kuulumine mitte SS-i, vaid rahvusväeossa. Selle tunnistuseks on SS-i sümboolika otsene puudumine kiivrilt /.../ ning rahvusväeosa märkide äratuntavus: kujutise krael on vabadussõja risti südamiku motiiviga Eesti Leegioni (Waffen SS-i 20. eesti diviisi) kraeembleem ning vasakul käisel Eesti väeosade käisevapp /.../. Stiliseeritud on ka Raudrist rinnal, mille südamikust puudub haakrist," kirjutas Torop.

Lisaks tõi Oja täpsustavalt välja, et Eesti SS-diviisi, 20. diviisi, vormi kraenurk oli kasutusel aastatel 1944-45; sümboolika mõõka hoidva soomustatud käe ja tähega "E" pärineb 1919. aastal kunstnik Nikolai Triigi kujundatud Vabaduse Risti I ja II liigi teenetemärgi südamikust.

Oja märkis ka, et raudrist on aumärk, mille algupära ulatub 19. sajandi algusse, kui ei olnud veel olemas natsiliikumist. Raudristi kui autasu sõjaliste teenete eest asutas Preisi kuningas Frederick Wilhelm III 17. märtsil 1813 seoses Napoleoni-vastase sõjaga.

Käiseembleemi kujutis on sambal Oja hinnangul stiliseeritud.

"Erinevalt originaalist puuduvad kolm lõvi, aga graveering kivimi kui monokroomse materjali pinnal viitab stiliseeritult sinimustvalgele värvikombinatsioonile. Viidatud käiseembleem oli kasutusel nii Eesti Leegionis kui Eesti SS-diviisis. Sümbolina viitab see rahvusväeosale," kirjutas Oja.

"Kaudsete sümbolitena võib vaadelda ka kujutatud relva MP-40 ning kiivrit. Ühelt poolt viitavad need avaramalt saksa sõdurile, aga tuleb arvestada, et nimetatud relva kasutas trofeerelvana ka vastaspool. Kiivrit aga kasutasid mitme riigi sõjaväed, kes ei olnud seotud natsidega," kirjutas Oja.

Punaarmees sinimustvalge polnud mõeldav

Semiootik eristas sümbolite kasutamise originaalkontekstis ehk Eesti leegionis ja Lihula sambal.

Esimesel juhul omistab Oja tähtsust rahvusväeosade eristamiseks kasutatud märkidele, öeldes, et kraenurk ja käiseembleem eristavad rahvusväeosa, luues selle võitlejate vahel erilist sidusust.

"Vabaduse Ristilt pärineva sümboolika kasutus ja sinimustvalge viitavad   Vabadussõja eeskujule ning ka sellele, et Eesti leegionis või SS-diviisis            võideldakse ennekõike Eesti vabaduse eest. Tähtis on tuua võrdluseks, et Punaarmees ei olnud sinimustvalge sümboolika kandmine mõeldav. Seda semiootilist fakti arvesse võttes saab järeldada, et võitlemine Eesti leegionis seostus võitlusega iseseisva Eesti vabariigi eest, aga võitlemine laskurkorpuses ei seostunud," kirjutas Oja.

PPA andis eelmisel nädalal tagasi Lihula monumendi koopia seda mullu sügisel transportinud mehele, kelle käest politsei selle ära võttis.

Mullu 31. augustil otsustas PPA konfiskeerida Harjumaal Lihula monumendi koopia, mis plaaniti auto kastis viia Lihulas toimuvale kunagise monumendi mahavõtmise 20. aastapäeva tähistamisüritusele. Politsei ütles, et võttis kivi hoiule korrakaitseseaduse alusel, et hoida ära võimalikke konflikte ja õigusrikkumisi.

Järgnenud uurimise käigus tellis PPA kaks eksperthinnangut, mida seni täies mahus avalikkusele pole tutvustatud.