Monumendisõjad on Eestis jääv nähtus, need ei kao ega teki, vaid kulgevad ühe kuju juurest teise juurde. Küll tekib vaidlus selle üle, millised monumendid või skulptuurid tuleks maha võtta, küll selle üle, millised juurde teha, ning kui mõni ongi juurde tehtud, siis saab vähemalt aasta jagu vaielda selle üle, et äkki tuleks see uus ka ikkagi maha võtta.

Poliitiliselt laetud monumentide asendamine on iidvana komme, sest riigikorrad vahetuvad ning uued juhid vanu juhte sageli ei salli. Vanad juhid meeldivad uutele juhtidele paremal juhul siis, kui nende traagilisest või koomilisest surmast on möödas vähemalt 50 aastat. See on sama ajaloogika kui matmiskohtade puhul: kui kaevad üpris värske haua lahti ja tassid sealt meelepärase minema, siis on see hauarööv, aga kui matmisest on möödunud vähemalt 50 aastat, siis on see arheoloogia.

Monumendid vaatavad enamasti samuti möödunud aegu ja tõlgendavad neid vastavalt hetkelistele eelistustele kas hiiglasliku pea või tõesti ratsamonumendina. Ja nimelt ratsamonumentidest, õigemini ühest sellisest, puhkeski meil järjekordne monumendisõda.

Tallinnasse püstitati Flo Kasearu valmistatud skulptuur, mis kujutab Alma Ostra-Oinast hobusel ratsutamas. Mõne arvates on inimene õige, aga hobune vale, mõne arvates hobune õige, aga inimene vale, mõne arvates on kõik õige ja mõne arvates kõik vale. Kadunud Eino Baskin oleks võib-olla eelistanud ratsanikku, kellel on hobune seljas, aga kuna tema enam sõna sekka öelda ei saa, peame ise oma variandid välja mõtlema.

Eestis pole ratsamonumente just ülearu palju, kindlasti kokku kordades vähem kui Rooma linnas, kus ajab üks ratsamonument teist taga nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Kindlasti sõnelesid roomlased või pariislased, kelle kodulinn on samuti ratsamonumendirikas, ka mõnel juhul selle üle, et kas hobune on piisavalt ilus ja ratsanik piisavalt väärikas, kuid aja jooksul on kõik paika loksunud. Meil pole lihtsalt seda võimalust veel avanenud, pole piisavalt aega olnud.

Kuna iga vaidlus ja kriis on kasulik ainult nii kaua, kui sellest õpitakse, tuleks midagi õppida ka Alma Ostra-Oinase ratsamonumendi üle käivast kohati liigagi kirglikust mõttevahetusest. Üks õppetund võiks olla see, et jätame meelde infokillu, et ehk ei olnudki kõik endisaegsed sotsiaaldemokraadid õudsed kommunistid ja Eesti omariikluse vaenlased, aga seda kahtlustasid ilmselt juba varemgi kõik koolilapsed, kes ajalootunnis veidigi kõrvad lahti hoidsid.

Olulisem õppetund tuleneb juba mainitud faktist, et Eestis on liiga vähe ratsamonumente ja kui miski on eriline ja harv, siis tababki seda üle võlli tähelepanu ja tekib tunne, et kõik see vaidlus oleks tulemuslikum ja meeleolukam, kui anda igale vaidlejale hobune alla ja piik kätte ning lasta neil ausas kahevõitluses näiteks Kiltsi lennuväljal tõde välja selgitada.

Oleks Eestis praegusest rohkem ratsamonumente, poleks Kasearu taies pooltki nii palju tähelepanu pälvinud. Iseenesest olnuks sellest isegi veidi kahju, sest unustusse vajunud oluliste inimeste meenutamine on väga tänuväärne tegevus. Siiski, nagu me iga päev kuuleme, on ajad keerulised ja rahutud ja järgmist sõda juba käimas olevate kõrvale me ei vaja.

Eestil on pikaajalised traditsioonid kampaania korras linnade ja asulate ilmestamisel. Tänu kogu riiki hõlmavale ettevõtmisele on paljud väiksemadki paigad saanud endale viimastel aastatel uue keskväljaku. Enamasti püsivad need uusrajatised ka väga heas korras, sest inimesi neil väljakutel ei käi.

Seega, kui väljakutega on Eestil ring peal, võiks alustada ratsamonumentide ringi, sest miks peavad Tallinn, Viljandi ja Tori alati kõik paremad asjad endale saama. Rakvere tarvas on iseenesest kena skulptuur, aga tema seljas võiks ju ka keegi ratsutada, Luunjaski on hobusekuju täitsa ilma ratsanikuta. Neile võiks selga meisterdada vastavalt peaministri ja presidendi ja kui need vahetuvad, muudetakse operatiivselt ka monumenti.

Paljudes Eesti paikades pole paraku tarvast ega hobust. Eesleid muidugi leidub, aga see on juba ühiskondlik, mitte skulpturaalne tõsiasi. Järgmise, ütleme 10–20 aasta jooksul jõuaks monumentaalse vea parandada ning igas linnas, alevis ja külas oleks viimaks ratsamonument. Väärikad inimesed saaksid väärika monumendi ja kunstnikud oma vaeseks petetud loomeliidule raha teenida.

Ja üleüldse ei pea ratsamonumendi kohustuslik element olema sugugi hobune ja tema seljas ei pea samuti ratsutama mõni ajalooline kangelane. Eesti on ikkagi edumeelne ja kaasaegne kunstimaa, kus võib osa inimesi teiste seljas mitte ainult ratsutada, vaid ka liugu lasta.

Kena loom, kes igasse meie linna sobiks, on doktor Dolittle'i lugudest tuttav Lüka-Tõmba. Lüka-Tõmba on kitsetaoline elukas, kelle mõlemas otsas asub pea, nii et keegi ei saa aru, kumb on tema esi- ja kumb tagaosa ning mis suunas ta üldse nüüd läheb ja kes kogu seda värki juhib. Täpselt nagu Eesti. Ratsamonumendil võikski seega olla Lüka-Tõmba ja tema seljas ehk midagi abstraktset, mingi idee või kättesaamatu ideaal, nagu näiteks multihall või Rail Baltic.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.