Kuna Eesti ajaloo- ja kultuurisaated jutustavad aastast aastasse üsna väljakujunenud lugu meie ajaloosündmustest ning neis osalenud naisi ei mainita, ei ole nende isiku ja eluloo kohta kinnistunud tõlgendust, nagu on Konstantin Pätsul või Jaan Tõnissonil. Naistest oleksid olemas olnud justkui ainult Lydia Koidula ja Marie Under.

Praegu lahvatanud arvamustorm näitab, et me ei ole Alma Ostra-Oinase pärandit veel ühiskonnana läbi mõtestanud. Seetõttu ongi tema kui ajalooline isik haavatav ebatäpsetele süüdistustele näiteks kommunismis.

Aga mida tähendas vasakpoolsus 20. sajandi alguse Eestis? Tasub ehk meenutada, et sotsiaaldemokraatidega olid tihedalt seotud näiteks Gustav Suits, Anton Hansen Tammsaare, Friedebert Tuglas, Eduard Vilde ja Linda Vilde. Kuni 1917. aastani valitses veel tsaarivõim, mida kritiseerisid nii sotsiaaldemokraadid, sotsialistid kui ka kommunistid. Seejuures ei olnud sajandi alguses need voolud nii teravalt välja joonistunud, isegi punalipp sümboliseeris töölisliikumist, mitte seda, kuidas punalippu praegu tõlgendame.

Peale areneva marksistliku-leninistliku ideoloogia andis vasakpoolsetele liikumistele indu ka vaesus, mis Vene tsaaririigis tavaliste talupidajate ja tööliste seas valitses. Tööpäevad tehastes võisid olla 16-tunnised, töötama pidid ka lapsed, polnud veel olemas sotsiaaldemokraatlikke nähtusi nagu lastehoiud või emapalk. Eesti Vabariigis tegutses Ostra-Oinas Tallinna linnavalitsuses hoolekandeosakonna juhina, mis just nende küsimustega tegeles.

Tallinna Arteri kvartalisse püstitatud ratsamonument kuulub Flo Kasearu skulptuuriseeriasse "Monumentaalne hüljatus", mis loodi algupäraselt 2023. aastal Vabamu näitusele ""Välja ahju tagant!" 150 aastat Eesti naisliikumise ajalugu", siis küll veel miniatuursete savihobustena.

Näituse kuraatorina oli mu keskne idee selles, et me oleme unustanud, et Eestis on pikk ajalugu nii naistel, kes seisavad oma õiguste eest, kui ka naistel, kes aitasid laiemalt üles ehitada Eesti demokraatiat. Eesti ajalugu on kirjutatud meestekeskselt, oluliseks on peetud meeste saavutusi ning nendes protsessides osalenud naisi ei ole hiljem enam esile toodud. Näitusele eelnenud uurimistöö on ilmunud Vikerkaares 3/2022.

Naisliikumiste ajaloo näitus kulges ärkamisajast tänapäeva ja iga ajastut esindas erinev tegelane, kellele Flo Kasearu ratsamonumendi püstitas. Need olid esimene Eesti feminist Lilli Suburg, 1872. aastal Kreenholmi tekstiilimanufaktuuri streigis osalenud naised, tsaarivastastes revolutsioonides ja Eesti Vabariigis tegutsenud Alma Ostra-Oinas, nõukogudeaegne filmirežissöör Leida Laius, iseseisvuse taastamise järel olulised Marju Lauristin ja Eha Komissarov ning 2010. aastate feminist Anna-Stina Treumund. Tulevikku vaatavalt kappas skulptuuriseerias viimasena üks ratsanikuta hobune, kellele võime projitseerida järgmise põlvkonna feministe. Need monumendid on nüüd pronksi valatult püstitatud Arteri keskuse ümber, peaukse ette kivirahnudele.

Kui näitust ette valmistasin, siis mõtlesin, kuidas esindada Eesti Vabariigi aega, mu ees oli palju valikuid. Sõdadevahelises Eestis oli väga aktiivne naisliikumine ning Ostra-Oinas oli vaid üks värvikatest tegelastest.

Juba 1907. aastal asutati Tartus esimene naisselts, kus toimusid käsitöökursused, feministlikud arutelud ja rahvusliku eneseteadvuse kasvatamine. Feministlikud püüded tähendasid samu poliitilisi ja majanduslikke õiguseid, mis on meestel, ning naiste nägemist iseseisvate, mehega võrdselt enese ja perekonna eest vastutavate inimestena, mitte ainult abikaasa ja emana. Tartu naisseltsi asutajate seas olid Marie Reisik ja Minni Kurs-Olesk, kes valiti hiljem ka Asutava Kogu liikmeteks nagu Alma Ostra-Oinaski.

Eesti Vabariigis tegutsenud naisliikumise üks peamisi missioone oli välja töötada vana balti eraseaduse asemel uus perekonnaseadus, kus naine oleks majanduslikult iseseisev oma abikaasast. Leiti, et esiteks alandab naist tema sõltuvus oma mehest ning teiseks on selline korraldus tihtipeale kahjulik perekonna rahakotile lokkava alkoholismi tõttu.

Naisliidu esindus käis aastaid kohtuministeeriumiga läbi rääkimas ning pakkus neile välja oma eelnõu, kuid Eesti Vabariik oli siiski piisavalt konservatiivne, et peale paari paragrahvi uut seadust vastu ei võetud. Tegelikult said Eesti naised de jure majandusliku iseseisvuse alles Nõukogude Liidus.

Esimene Eesti naiskongress peeti 1917. aastal ja ning 1920. aastal asutati naisorganisatsioonide liit, mis maakondlikele naisseltsidele katuseks oleks. Naisliikumise juhid olid ka Eesti demokraatia ehitamise juures, neist mitu valiti 1919. aastal Asutavasse Kogusse, mis kuulutas välja Eesti põhiseaduse ning töötas välja maaseaduse, millega baltisaksa mõisnike maad riigistati ehk pandi alus baltisaksa ülemvõimu lõpule Eestimaal.

Alma Ostra-Oinas osales maaseaduse väljatöötamisel ning seisis näiteks vastu Jaan Tõnissoni Rahvaerakonna ettepanekule jätta rüütlimõisate südamed baltisaksa mõisnikele alles. Asutavasse Kogusse kuulusid Alma Ostra-Oinas, Emma Asson, Helmi Press-Jansen, Marie Aul, Minni Kurs-Olesk ja asendusliikmena Alma Ast-Ani Eesti Sotsiaaldemokraatlikust Tööliste Parteist, samuti Marie Reisik Rahvaerakonnast ning Johanna Päts ja asendusliikmetena Anna Tellmann Tööerakonnast. Neist igaüks vääriks monumenti. 

Eestis on vasakpoolsetel liikumistel kirev ajalugu, kuid sellest on tänapäeval raske rääkida. Kohe küsitakse, et kuidas võime pärast Stalini repressioone ja viiskümmend aastat kestnud Nõukogude okupatsiooni mäletada ja mälestada inimesi, kelle poliitilised vaated olid vasakpoolsed. Eriti veel n-ö praeguses julgeolekuolukorras.

See vastuolu sunnib võluvitsana vait ja tuimestab nüansitaju. Enne seda, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, jõudis veel 20. sajandil toimuda 1905. aasta revolutsioon, esimene maailmasõda, tsaaririigi kukutamine ja revolutsioonid 1917. aastal, vabadussõda ning demokraatlikule Eesti Vabariigile aluse panemine ja selle ülesehitamine. Praeguste vestluste pinnalt jääb mulje, et 1900. aastate aatelised tsaarivastased pidid teadma, mis hakkab juhtuma 20 või 40 aasta pärast.

Ostra-Oinase suhteid Jaan Anvelti ja Viktor Kingissepaga täpsustas veenvalt Jaak Valge, kirjutades, et polnud ime, et "enne Eesti iseseisvumist tsaarivõimu vastu võidelnud vasakpoolsed olid omavahel tuttavad" ning et "sotsiaaldemokraadid, kaasa arvatud Ostra-Oinas olid Eesti iseseisvuse poolt, kommunistid vastu."

Ostra-Oinase järeltulijad on meenutanud, et kokkupuude Kingissepaga oli üürike, kui viimane ilmus hullunult ja verisena Oinaste ukse taha. Hea inimesena lappis Alma ta kokku, kuid "oinaadi skandaali" tekitas Kingissepp ise, kui ta kinni võeti ning ta abielupaari süüdistas. Kommunistide riigipöördekatse toimus alles viis aastat pärast seda.

Anveltiga oli Ostra fiktiivabielus ühe aasta (1909–1910), kui Anvelti nimi oli veel "aus ja lugupeetud" ning Anvelti bolševikuks hakkamiseni oli jäänud seitse-kaheksa aastat. Kuna Ostra oli osalenud 1905. aasta revolutsioonis, ei saanud ta oma nime all Eestisse tulla, aga ta tahtis keskkooli lõpetada.

Soovituse Anvelti abil uus nimi saada olevat tulnud Aleksander Oinaselt, kes oli juba siis Alma kallim, nii et igasugused spekulatsioonid, et abielu ei olnud fiktiivne, on autorite fantaasia. Kusjuures Ostra oli juba enne fiktiivabielu, 1907. aasta paiku loobunud poliitilisest tegevusest, kui ta oli 21-aastane, kuna talle ei meeldinud bolševike kasvav mõjujõud.

Nende sündmuste ületähtsustamine Ostra-Oinase eluloos on kontekstivõõras. Oleme ehk unustanud, et pool Asutava Kogu ja isegi rohkem kui pool Eesti Vabariigi esimese riigikogu koosseisu saadikutest olid pärit sotsiaaldemokraatlikest ja sotsialistlikest parteidest. Ehk peeti seda silmas kommentaarides, et vaba Eesti oli vasakpoolsete projekt.

Kusjuures Asutava Kogu valimistel osales 80 protsenti valimisõiguslikest Eesti kodanikest ning kolmandik saadikukohtadest läks Eesti Sotsiaaldemokraatlikule Tööliste Parteile, kuhu kuulusid ka Alma Ostra-Oinas ja tema abikaasa Aleksander Oinas. Asutav Kogu valis oma esimeheks sotsiaaldemokraadi August Rei, kes oli samuti kuulunud Venemaa Sotsiaaldemokraatlikku Tööliste Parteisse. Reist sai hiljem riigivanem ning Nõukogude okupatsiooni ajal teenis ta peaministrina Eesti Vabariigi presidendi ülesannetes eksiilis ehk hoidis alal Eesti juriidilist järjepidevust.

Alma Ostra-Oinase ratsamonumendi juhtum näitab, et me peame mõtestama ühiskonnana ka naiste ja vasakpoolsete rolli demokraatliku Eesti kujundamises. 

Piret Karro-Arrak oli näituse ""Välja ahju tagant!" 150 aastat Eesti naisliikumiste ajalugu" (Vabamus 8.03.2023–10.03.2024) kuraator.