Ootamatult olen nõus Jaak Valgega, kes kirjutas Delfis, et Alma Ostra-Oinasele omistatav Eesti-vastasus on ülekohtune. Pole küll jaksanud lugeda, kes täpselt Oinast kommunistiks kuulutas, aga loomulikult on see vähemalt suur liialdus. Alma Oinase suhted Jaan Anveltiga ja vabariigi algusaja tegemised paneb Valge oma loos ilusti paika. Kirjutan õieti selleks, et Valget ja teisi Oinase kaitsjaid täiendada.

Tähelepanuta on jäänud tema hilisemad teened.

Alustame ehk Alma Oinase abikaasast Aleksander Oinasest. Oli muidugi sotsiaaldemokraat ja nooruses ka marksist, aga oli ka vabadussõja ajal Eesti siseminister (oiniaad on tuntud, aga sugugi mitte Oinast hukka mõistev lugu), oli minister nii August Rei kui ka Konstantin Pätsi valitsuses, vangistati venelaste poolt 1941. aasta juunis ja muidugi mõisteti surma. Kas piinati enne mahalaskmist surnuks või lasti maha, pole selge, igatahes hukkus GULAG-is, arvatavasti Solikamskis 3. märtsil 1942.

Alma Oinas ise on mulle ju lapsepõlvest teada nimi, sest just tema oli üks vähestest vanema põlve poliitikutest, kes Saksa okupatsiooni ajal organiseeris ja toetas Eesti Rahvuskomiteed.

Jaan Krossi "Kallites kaasteelistes" kirjutab isa näiteks 1942 aasta kevade kohta nii:

"Aleksander Oinase naine Alma Ostra jäi tema mehe vahistamisel tabamata ja viibis Saksa okupatsiooni ajal Eestis. See oli lähemal vaatlusel õige huvitav, natuke jämedajooneline, natuke, aga mitte ülemäära maskuliinne naine, kolme või nelja tütre ema, paljude sotsiaalhoolekande ja lastekaitseasutuste juhtivaid jõude ja vähemalt ühe päris silmapaistva romaani autor. Oma nooruses oli ta olnud, nagu räägiti, Gorki sekretär ja Jaan Anvelti fiktiivne abikaasa. Ta oli koos oma hilisema mehega olnud asumisel Tobolskis ja viibinud pärast sealt põgenemist VSDTP lahknemiskongressil Londonis. Ja mulle rääkis ta, võtmata endale pikemaks sissejuhatuseks mahti: "Me vajame raha. Vastupanuliikumise finantseerimiseks."

Mulle tundub, et see oli tema, kes minu kuuldes esimest korda tarvitas sõna, mis edaspidi kujunes résistance'i eestikeelseks vasteks.

"Meie esimeseks asjaks on kasvõi kirjavahetus Soome või Rootsiga. Siin on, põhjarannikul, mõned Soome mereväe vaatluspunktid. Aga me ei saa neid igavesti ekspluateerida. Nii et meil tuleb varem-hiljem kasutada omaeneste inimesi. See tähendab kalureid ja rannarahvast. Ühesõnaga vanu piiritusevedajaid. Aga need nõuavad iga kröömi eest, mis nad üle viivad, raha."

Alma Oinas pani isa oma kuurist sinna Aleksander Oinase peidetud raha otsima, mida küll ei leitud, aga kirjavahetuse piiritusevedajate kaudu pani rahvuskomitee, juba Ernst Kull, Enn Sarv, Talgre ja Hellat, Heinrich Mark ja teised igatahes käima.

Muide, meeste Soome saatmise ja igasugu salajaste ülevedudega tegeles rahvuskomitee põrandaaluses võrgustikus väga aktiivselt Oinase tütar Tiiu Oinas, hilisem Mikiver. Tiiu ehk Tii vääriks muidugi vähemasti kahte ratsamonumenti. Tema on "Mesmeri ringi" Riina prototüüp, kes lugenud on või lugeda viitsib.

Alma Oinase arreteerisid sakslased aprillis 1944 suures Eesti rahvuslaste arreteerimise aktsioonis, samal ajal mitme EVR-i juhi, ka Jaan Krossi, Enn Sarve, Harald Tammuri jt-ga.

Tiiu Mikiver jäi vangi langemata, peamiselt tänu Saksa luures töötanud rahvuskomitee meestele, eriti endisele sõjaväeluure ülemale Kolonel Saarsenile ja 1941. aasta Tartu ülestõusu esimesele juhile Olev Reintalule (kes küll ka ise lühikest aega SD vanglas istus). Tiiu tegi siis sakslastega kauba, et läheb Riiga luurekooli õppima kui ema vabastatakse.

"Kallites krantsides" kirjutan temast pikemalt. Eluloo kokkuvõte on järgmine.

Tiiu Oinas-Mikiver (1917–1980). Sündis Tallinnas mitmekordse ministri Aleksander Oinase ja riigikogu liikme Alma Ostra-Oinase tütrena. Hüüdnimi Tii. Lõpetas 1937 Tallinna 1. tütarlaste gümnaasiumi. Õppis 1937–1942 Tartu Ülikoolis õigusteadust. 1942–1944 Postimehe tõlk Tartus. Abielus Ilmar Mikiveriga. Oli Ernst Kulli organisatsiooni liige. 1944 õppis Eesti Vabariigi Rahvuskomitee ülesandel Abwehri luurekoolides Riias ja Königsbergis, et jääda vajadusel Eestisse vastupanuradistiks.

1944. aasta novembris vahistati Tallinnas SMERŠ-i poolt, vabanes, vahistati uuesti 1945. aastal, NKVD Erinõupidamine määras talle 12.01.1946 10 aastat. Ta toodi Pagari keldrist Patareisse 30.05.1946 ja saadeti edasi laagrisse 5.11.1947. Laagris istus Oinas alul Uhtižemlagis Uhtas, ilmselt alates 1948. aastast kuni 1954. aastani Intas. Edasi asumisel samas kuni aastani 1960.

1956 abiellus Intas soomepoiss Arno Hallikuga. Muide, tema esimene mees Ilmar Mikiver (Imps) abiellus hiljem USA-s Otto Tiefi tütrega ja oli pikalt Ameerika Hääle Eesti toimetuse juhataja. Imps Mikiver läks 1943 Soome nendesamade piiritusevedajate abiga Tii ja muu EVR-i salga kanaleid kasutades.

Tiid venelased pärast laagrit ja asumist Eestisse elama ei lubanud, nii et ta elas kuni surmani illegaalselt Tallinnas. Tii oli Jaan Krossi sõnul "võibolla kõige sillerdavam ja fantastilisem isik kogu vastupanuliikumise naisväe seas." Kuulus Eesti Naisüliõpilaste Seltsi. Ta suri 22. veebruaril 1980 Tallinnas ja on maetud Rahumäe kalmistule.

Muide, 1944 sügisel proovis Tii koos EÜS-i põrandaaluse esimehe ja EVR-i kaastöölise Karl Aunaga veel Patareis istuvate EVR-i meeste ja naiste vabastamist (Alma Oinase sai ta sealt augustis 1944 kätte). Võimalik, et just see pingutus tõi kaasa suurema osa meeste vabastamise 19.09.1944 ilma igasugu dokumente vormistamata.

Tii juures kodus oli EVR-i relvaladu, ta jagas ise meestele automaate. Samuti korraldas ta raadiosidet läänega, päästis EVR-i mehe ja radisti Ovid Avarsoo Soome jne. Isa kohtus Tiiga 1947 Konsatninogradskaja tapivanglas, kui Tii oli teel Uhtasse ja tema Sevzheldorlagi. Seda kuhu keegi sattub nad siis muidugi veel ei teadnud.

Alma Oinase vangistasid venelased oktoobris 1944 ehk siis peaaegu kohe. Sai paragrahvi 58-3 alusel viis aastat (detski srok küll, aga näiteks Tiefile anti samal ajal kaheksa, kohe pärast sõda olid karistused veel sellised, 25+5 tuli laiemalt kasutusel umbes 1948. aastal).

Alma istus GULAG-is aastatel 1945–1949 Uljanovski oblastis. 1949 asus Krasnojarski kraisse küüditatud tütar Aino-Liis (Tipa) Hanso juurde (1928–1990).

Tipa väärib ka eraldi mäletamist. Ta oli Estonia teatri baleriin. Õppis Tallinnas balletistuudios, oli 1945–1949 Estonia teatris tantsija. Abiellus novembris 1946 soomepoiss Uno Hansoga. Küüditati venelaste poolt märtsis 1949 kui "natsionalisti perekonnaliige" ja määrati erinõupidamise 23.07.1949 otsusega sundasumisele Krasnojarski kraisse Šira rajooni.

Hansod saadeti Balahtšini kullakaevandusse. Tipa töötas kaevanduses kullaproovide võtjana ja kartograafina. Tema seal 1952. aastal sündinud tütar on Leigo talu perenaine Tiiu-Mall Tamm.

1955. aasta lõpus tulid Alma ja Tipa Intasse, kus oli sundasumisel GULAG-ist vabanenud Tii. Tipa vabanes 12.02.1960. Ülo Tiimaniga abiellus 1959. aastal. Ehitasid maja Alma Ostra sünnikodu kohale Vastse-Kuuste vallas Padari külas.

Alma juurde tagasi tulles. Tema määrasid venelased sundasumisele ja ta elaski elu lõpuni Inta ilguses. Suri 2 novembril 1960 Intas ehk kuulus Vene võimu arvates nende kõige ohtlikumate vaenlaste hulka, keda Eestisse tagasi lasta ei saanud.

Nii et jah. Nii Alma Ostra-Oinas kui ka tema tütred väärivad nii ratsamonumente kui ka üldse meie igakülgset ja sügavat lugupidamist ja meelespidamist.