Tallinna linnapea Peeter Raudsepp tegi intrigeeriva ettepaneku loobuda linnaehituses arhitektuurivõistluste korraldamisest ja arhitektide palkamisest, eesmärgiga linna raha kokku hoida. Kuigi probleem on täiesti arusaadav, siis pakutud lahendus ei tundu pikemas perspektiivis ikkagi mõistlik.

Olles ise arhitekt, mõtlen üsna tihti sellele, mis on siis täpsemalt see minu loodav väärtus, mida ma pakun. Mis on minu roll? Seda nii ühiskonnas laiemalt, ehitusprotsessis kui ka väga kitsalt oma loomekollektiivis. Arhitektuur vist valdkonnana enam kui mõni teine püstitab seda küsimust enda jaoks üha uuesti ja uuesti. See on teema, mille üle arhitektidel endil meeldib arutada.

Tööd tehes leian end üsna tihti olukorrast, kus minu poole vaadatakse sel hetkel, kui on vaja midagi otsustada. Ollakse teelahkmel ja küsitakse kuhu minna. Et mis me siis teeme? Kuidas lahendame selle probleemi? Arhitekt ongi natuke nagu probleemide lahendaja. Ruumiliste probleemide lahendaja. Ta oskab neid hästi sõnastada ja oskab neid lahendada.

Arhitektuurivõistlus on samuti probleemide püstitamine ja neile lahenduste otsimine.

Kui ma mõtlen kahele erialale – arstid ja advokaadid –, mida arhitektiametiga tihti samale pulgale pannakse, siis oleks keeruline ette kujutada, et paluksin arstil diagnoosi panemise vahele jätta ja asuda kohe ravi juurde. Või paluda advokaadilt kaitsekõnet, ilma et ta kaasuse üksikasjadesse väga süüviks. Mõlemal juhul saaks kokku hoida aega ja raha. Aga see ei ole kunagi arsti või advokaadi poole pöördudes see esimene eesmärk.

Arhitektuurivõistlus on diagnoosi panemine ja kaasusega tutvumine. See on probleemile lahenduse otsimine. Kui probleemiks on alakasutatud linnaruum või keerulise kujuga kinnistu või on kinnistul palju väärtuslikku kõrghaljastust või soovitakse hoonet tulevikus laiendada või vastupidi kokku tõmmata ja teisaldada. Kõik need on probleemid, mida arhitektuurivõistlusel lahendada.

Võib-olla soovitakse kõige väiksema ehitisealuse pinnaga kõige rohkem kasutatavat pinda või insolatsiooni nõude täitmist teiste majade varjus. Võib-olla on teevad muret kõrged ehituskulud või ekspluatatsioonikulud, siis ka neile otsitakse lahendusi arhitektuurivõistlusel. Hästi korraldatud arhitektuurivõistlus annab sellistele probleemidele palju erinevaid lahendusi, mille hulgast saab tellija valida kõige parema. Või kõige soodsama või kõige ilusama.

Standardlahendused ei ole kindlasti oma olemuselt halvad, igapäevaselt eelistame oma kollektiivis samuti enamasti äraproovitud lahendusi ja valmistooteid. Küll aga näitab senine praktika, et kohtades, kuhu esmalt pakume standardlahenduse, ujub projekteerimisprotsessi jooksul pinnale nii palju erinõudeid, erisoove, parandusettepanekuid, kärpeid ja lisandusi, et lõpuks jääb standardsest projektist ikkagi vähe alles.

Seevastu arhitektuurivõistlus on hea selleks, et ehitusstandardit luua ja hoida. Näiteks Salto projekteeritud ja 2013. aastal ehitatud Viljandi riigigümnaasium. Arhitektuurivõistlusel sõnastas Salto enese jaoks ruumilised probleemid ja leidis neile lahendused, mis jõudsid edaspidi lähteülesannetena ka järgimistele sarnastele võistlustele.

Kui loobume võistlustest, loobume ka võimalusest leida kõige paremaid lahendusi ning sellest oleks kahju. Seda enam, et ehitatud keskkonda ei loo me enda ümber mitte paariks aastaks, vaid ikka paarikümneks või isegi paarisajaks.

Kõige odavam on ehitada paberil. Kõige kallim on ehitatut pärast ringi teha. Ärme viska veel arhitektuurivõistlust koos arhitektiga põõsasse, vaid mõtleme koos, kuidas saaks kõige parema tulemuse.