Kui siiani oleme Euroopa Liidu eeskujul ka siseriiklikus poliitikakujundamises kasutusele võtnud rohelised ja valged raamatud, siis nüüd näib olevat saabunud teekaartide aeg. Riigikogu menetluses oleva kliimaseaduse eelnõu näeb kliimaeesmärkide saavutamiseks ette teekaartide koostamise. Eelmisel nädalal kinnitas valitsus protokollilise otsusena "Eesti mehitamata sõidukite sektori arengu lähtealused ja teekaardi 2026–2030".

Teekaarte on muidugi varemgi koostatud nii asutuste kui ka valdkondade tegevuse planeerimiseks. Kuid minule teadaolevalt on mehitamata sõidukite ehk droonide paber esimene valitsuse heaks kiidetud teekaart. Sellise protokollilise otsuse õiguslik tähendus on seejuures üsna segane.

Rahvusvahelises kasutuses on teekaart pikaajalise eesmärgi saavutamiseks koostatud, sageli mitmeid osapooli hõlmav samm-sammuline tegevuskava. Tegemist on vabatahtliku strateegilise dokumendiga, mis aitab tegevusi selgitada, avalikustada ja koordineerida, kuid ei ole õiguslikult siduv ega anna kellelegi õigusi või kohustusi. Samas eeldatakse, et riigiasutused lähtuvad teekaartidest oma tegevuste ja eelarve planeerimisel.

Teekaardid võivad olla poliitiliselt ja administratiivselt olulised, kuid nende tähendust üle erinevate valitsuste mandaatide ei pruugita tunnustada. Mittetäitmise eest kedagi vastutusele võtta ei saa. Dokumendi teekaardiks nimetamine ei tee seda erilisemaks tegevuskavast, siduvamaks valgest raamatust ega erinevaks tavalisest poliitilisest kokkuleppest.

Kõige olulisem poliitiline kokkulepe, kuid õiguslikult pea väärtusetu dokument on siiski koalitsioonileping. Olemuslikult on tegemist eraõiguslike osapoolte vahelise hea tahte leppega, mis saab siduv olla vaid selle allkirjastajatele. Varasemalt allkirjastasid koalitsioonilepingu erakondade esimehed. Siis sai see olla erakondade kui mittetulundusühingute vaheline kokkulepe. Viimasel ajal on kombeks, et lepingule kirjutavad alla kõik koalitsioonierakondade parlamendisaadikud. Seda saavad nad teha üksnes eraisikutena. Ei riigikogu ega Vabariigi Valitsust institutsioonina ei saa koalitsioonileping millekski kohustada.

Ükski õigusakt ei näe ette koalitsioonilepingu sõlmimist. See võib, aga ei pea sisaldama erakondade valimislubadusi. Kui peaministrikandidaat riigikogule valitsuse moodustamise aluste kohta ettekande teeb, siis tal võib, aga ei pea koalitsioonilepingu alge taskus olla. Ometi määrab just koalitsioonilepe suure osa sellest, milliseid seadusi koostatakse, milliseid reforme algatatakse ja millised teemad poliitilisse päevakorda jõuavad.

Koalitsioonileping omandab praktilise tähenduse alles Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi kaudu, mille valitsus korraldusega kinnitab. Kui muude õigusaktide või strateegiate koostamisel on ette nähtud reeglid algatamiseks, läbipaistvuseks, mõjude analüüsiks, põhiseaduspärasuse hindamiseks ja osapoolte kaasamiseks, siis koalitsioonilepingusse ning sealt edasi tegevusprogrammi jõuavad tegevused sageli teadmata põhjustel ja teadmata allikatest, ilma rakendatavuse, põhiseaduspärasuse või tegelike mõjude sisulise hindamiseta. Koalitsioonileppesse võib igasugu asju kirja panna, aga see ei tähenda, et plaan on hea või maailm selliselt tegelikult toimib.

Et koalitsioonipartnerid lepivad valitsuse moodustamiseks tegevustes kokku või erinevad osapooled koostavad eesmärkide saavutamiseks teekaardi, on igati arusaadav ja vajalik. Probleemid algavad siis, kui eeldatakse, et otsused tuleb vastu võtta üksnes seetõttu, et need on juba koalitsioonilepingus või mõnes teekaardis kirjas. Kui koalitsioonilepingust või teekaardist saab tagauks õigusriigis kokku lepitud poliitikakujundamise protsessi eiramiseks, on tegemist ebademokraatliku ja halva valitsemisega.

Selle tulemusena, et koalitsioonilepingu punktidele antakse valitsusasutustes kriitikata kiirtee, näeme selgi nädalal parlamendis arutlusel mitut eelnõu, mille menetlus on läinud üle kivide ja kändude, sest kokkulepped oluliste osapooltega puuduvad või mõjuanalüüs ei ole olnud piisavalt erapooletu ja põhjalik.

Ühiskond, eriti aga ametnikud, kelle kohus on eelnõusid ette valmistada, peavad olema nõudlikud ja tähelepanelikud ka siis, kui otsuse peamiseks õigustuseks on vaid valitsuse tegevusprogrammi silt. Ja poliitikud ei peaks pahandama, kui põhjalikuma analüüsi tulemusel selgub, et mõnda koalitsioonilepingu punkti pole võimalik plaanitult ellu viia.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.