Levib ühiskondlik narratiiv, justkui oleks kliimateemad nooremate põlvkondade probleem, ainult tuleviku teema ja meie oleme need, kes selle oma südameasjaks võtnud. Selgitame, miks selles retoorikas on omajagu tõtt. Me juba elame äärmuslike ilmastikutingimuste ja kliimamuutustest tingitud sotsiaalsete probleemide keskel, mis ainult süvenevad ajas keset otsustamatust edasi ja nüüd on noorte kord öelda sõna sekka kliimakindla majanduse seaduse kohta.

Enne, kui aga üldse saame rääkida kõigest sellest, mis praeguse kliimaseaduse eelnõu variandiga halvasti või hästi on, tuleks vastata kahele kõige olulisemale küsimusele: miks ja kelle jaoks meil seda seadust vaja on?

Kellele ja milleks?

Vaatamata segastele ning eksitavatele sõnumitele kliimadebatis vajame kliimaseadust eelkõige ühiskonnana kliimamuutuste üleelamiseks. Peame kiires tempos leevendama kliimamuutusi sellisel määral, et meil oleks võimalik muutustega arvestada, ning seejärel nendega kohaneda.

Selleks tuleb meil Eestis vähendada kasvuhoonegaaside heitmeid ja suurendada süsiniku sidumist. See tähendab paratamatult piiranguid, mis mõjutavad inimeste ja ettevõtjate õigusi. Selliseid otsuseid saab teha üksnes seadusega. Selleks vajamegi kliimaseadust.

Kelle jaoks? Eelkõige tulevaste põlvkondade jaoks. Nende jaoks, kes ei saa arutelus sõna sekka öelda, sest nad on liiga noored või pole veel sündinud. Jah, kliimamuutuste mõjud on juba praegu kohal, kuid meie noortena peame kliimamuutuste tagajärgedega elama palju kauem kui need, kes praegu kliimapoliitikaga seotud otsuseid langetavad.

Pariisi leppega võtsid pea kõik maailma riigid kohustuse saavutada 2050. aastaks kliimaneutraalsuse. Kui vaadata otsuste ajahorisonti, siis kliimakindla majanduse seadust teiseks lugemiseks ettevalmistava riigikogu keskkonnakomisjoni liikmete keskmine vanus on umbes 50 eluaasta kandis. Aastal 2050, kui nende otsuste tegelik mõju selgemalt avaldub, on paljud otsustajad umbes 75-aastased.

Meie oleme siis ise alles 46-aastased. See tähendab, et otsuste tegelik mõju ja koormus nihkub ajaliselt suuresti järgmise põlvkonna eluperioodi, mitte ainult nende omasse, kes neid otsuseid täna teevad.

Kliimamuutused on juba kohal. Muuhulgas avalduvad need üha kuumemate tapvate kuumalainete¹, sagedasemate linnu pühkivate uputuste² ja saari uputava mereveetaseme tõusu³ näol. Neid inimtekkeliste kliimamuutuste mõjusid ei ole enam võimalik täielikult vältida, kuid meil on võimalik vältida nende edasist süvenemist. See on ka riigikogu liikmete otsustuskoht.

Põlvkondadevaheline õiglus

Kui me heiteid piisavalt kiiresti ei vähenda, tuleb tulevikus seda teha palju kiiremini ja palju rangemalt. See tähendab tulevastele põlvkondadele korraga topeltkoormust: ühelt poolt tuleb toime tulla järjest rängemate kuumalainete, üleujutuste, tormide ja toidunappusega, teiselt poolt tuleb täita tegemata jäänud, kuid rahvusvaheliselt võetud kliimakohustused nagu globaalse temperatuuri tõusu hoidmine alla 1,5 kraadi või kliimaneutraalsus 2050. aastaks, mis eeldab näiteks ettevõtlusvabaduse veelgi ulatuslikumat piiramist.

See ei ole kooskõlas põlvkondadevahelise õigluse põhimõttega, mille järgi peab praegune põlvkond kujundama poliitikat viisil, mis ei kahjusta tulevaste põlvkondade võimalusi kasutada oma põhiõigusi ja elada vähemalt samaväärsetes tingimustes.

See põhimõte tuleneb nii Pariisi kokkuleppest kui ka Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulist. 2021. aastal tunnistas Saksamaa konstitutsioonikohus Saksamaa kliimaseaduse osaliselt nende põhiseadusega vastuolus olevaks just seetõttu, et see jättis tulevastele põlvkondadele ebaproportsionaalselt suure heitmete vähendamise kohustuse.⁴ Sama viga ei tohiks Eesti õigusruumis korrata.

Kliimamuutused mõjutavad noori juba nüüd. Näiteks peavad paljud õppima koolimajades, mis muutuvad juuniks talumatult kuumaks. Selliste kohanemisprobleemidega tuleb meil üha enam tegeleda.

Kliimaseadus ning selle vastuvõtmise protsess peab rajanema põlvkondadevahelise õigluse põhimõttel. Selleks võiks esmalt kuulata noori. Praeguse eelnõu puhul paistab aga, et on kuulda võetud vaid väheseid praegust olukorda armastavate ettevõtjate huvigruppe.

Kelle huvides?

Tõepoolest, oleks siis värske kliimakindla majanduse seaduse suhtes kriitilised ja rahulolematud vaid noorte keskkonnaaktivistid, probleemkohti on selles läbivalt näinud pea kõik osapooled (opositsioonist Isamaa ja Keskerakond, Reformierakonna ja Eesti 200 endistest koalitsioonipartneritest sotsid, Eesti Tööandjate Keskliit, Eesti maaülikool, õiguskantsler ja paljud teised eksperdid ning huvirühmad).

Poliitilisest tagasisidest räägib tähelepanuväärselt Delfis ilmunud artikkel "Isamaa ja Keskerakond loobusid kliimaseaduse parandamisest, sotsid püüavad seda veel päästa", milles Isamaa tõi välja, et polegi mõtet üle vaadata seadust, millega rahul ei olda ning Lauri Laats Keskerakonnast lisas juurde, et negatiivne tagasiside ei tulene kliimaprobleemide eitamisest, vaid dokumendi vähesest lisandväärtusest. Sotsid tõstsid esile valdkondlikke tegevusprogramme heitkoguste vähendamiseks näiteks energeetikas, põllumajanduses ja jäätmemajanduses. Üldistest ettepanekutest oli Reformierakond nõus sellega, et kliimanõukogu roll tuleks üle vaadata.⁶

Noorte Keskkonnanõukogu panustas kliimakindla majanduse seadusesse mitmel korral kirjaliku tagasiside teel just seadusloome algfaasis (2023–2024). Lisaks tegime arvukalt kohtumisi kliimaministeeriumi esindajate ja ministritega, kus küsisime täiendavaid küsimusi. Meie liikmed olid esindatud kliimaseaduse juhtrühma koosseisus.

Seaduse peaeesmärk on meie jaoks alati olnud piirata saastavat tööstust, soodustades üleminekut tehnoloogiatele ja ühiskonnakorraldusele, mis võimaldab emiteerida praegusest palju vähem kasvuhoonegaase nii, et meie loodus saaks meie kliimamõjude tasakaalustamisega hakkama. Lisaks peab meie elukeskkond ja ühiskonnakorraldus olema ka selline, mis võimaldab juba saabuvate kliimamõjudega kohaneda.

Kliimaministeeriumi ettevalmistatud kliimakindla majanduse eelnõu ignoreerib võetud rahvusvahelisi kohustusi ega täida vajadust tõhusa kliimapoliitika järgi.

Esiteks ei sea eelnõu tõhusaid heite vähendamise eesmärke. Eelnõus seatud eesmärgid ei aita meil täita Pariisi leppega võetud kohustust anda oma proportsionaalne panus hoidmaks üleilmset soojenemist 1,5 kraadi piires. Sama kohustavad riigikohtu hinnangul tegema ka põhiseaduse paragrahvid 5 ja 53.⁷

Eelnõus toodud kliimaeesmärgid on praegu kehtivatest eesmärkidest veelgi leebemad. Seda viga annaks parandada, kui eesmärkide seadmisel lähtuda kliimaministeeriumi tellitud ja TalTechi teadlaste välja arvutatud Eesti kasvuhoonegaaside eelarvest.⁸ Vastasel juhul pärandame noortele negatiivse eelarve.

Teiseks pole ette võetud tegevused kuidagi õiguslikult siduvad. Seadus ei kohusta ettevõtjaid millekski. Kui keegi millekski kohustatud pole, ei pruugi ka keegi seatud eesmärke täita. See ei paku noortele tulevikuks kindlust.

Kolmandaks puuduvad seaduses valdkondlikud heitmete vähendamise eesmärgid, mille seadmise kohustusele on samuti riigikohus viidanud. Jällegi ei saa eelnõu järgi kohustada ühtegi sektorit oma heitmeid koomale tõmbama, mis ühtlasi toob erinevatele keskkonnalube väljastavatele haldusorganitele tulevikus kaasa mitmeid kalleid kohtuvaidluseid, mille peavad kinni maksma nii praegused kui ka tulevased maksumaksjad. Kõik need puudujäägid on ühtlasi vastuolus ka põlvkondadevahelise õigluse põhimõttega.

Ellujäämiseks vajalik miinimum

Kliimaseadus koos piisavalt ambitsioonikate heite vähendamise eesmärkidega pole tippsport, nagu mõni endisest sõudjast poliitik on üritanud väita. Tegu on ellujäämiseks vajaliku miinimumiga.

Kliimaeesmärgid peab seaduse tasandil kehtestama praegune riigikogu koosseis, sest seniselt jätkates ületab maailm 1,5 kraadi soojenemise künnise juba 2030. aastaks.⁹ Enne seda peame jõudma vastavad eesmärgid nii kehtestada kui ka täita.

Samuti hääletas 2023. aasta riigikogu valimistel valijate enamus Reformierakonna, Eesti 200, sotsiaaldemokraatide ja Keskerakond poolt, kes lubasid kliimaseaduse vastu võtta.

Noorte nimel palume riigikogu liikmeid, et nad võtaksid kliimaseadust tehes tulevaste põlvkondade huve arvesse.

Kahekümne viie aasta pärast istuvad riigikogu saalis ilmselt suuresti praegused noored. Meie peame siis tegelema nende probleemidega, mille lahendamine on praegu veel võimalik. Meie põlvkonnal tuleb siis otsustada, kust leida raha kliimakahjudega võitlemiseks.

Juba praegu on noorte seas levimas idee, et see raha võiks tulla praeguste otsustajate pensionite arvelt. Lühiajalise kasu nimel tehtud otsused võivad praegustele otsustajatele seega väga kalliks maksma minna. Kui nemad tulevaste põlvkondade õigustega praegu ei arvesta, siis miks peaksime tulevikus seda tegema nende omadega?

Hiljuti lõppesid jalgpalli maailmameistrivõistlused. Valijad on oma söödu andnud. Riigikogulaste jaoks tiksuvad kliimaseaduse puhul lisaaja viimased minutid. Pall on nüüd nende käes.

Noorte Keskkonnanõukogu on kliimaministeeriumi juurde loodud nõuandev otsustuskogu, mis esindab noorte ja noorteorganisatsioonide keskkonnaalaseid huve nii kohalikul kui rahvusvahelisel tasandil. Nõukogu eesmärk on kaasata noori keskkonnateemalistesse aruteludesse ja keskkonnapoliitika kujundamisse.