Mu üks silm naerab, teine nutab, kui ma praegu rektorina ülikoolis magistridiplomeid kätte annan. Ühelt poolt näen noori spetsialiste, kes on valmis looma uusi tehnoloogiaid, arendama tehisintellekti, ehitama kestlikumat majandust ja lahendama ühiskonna keerulisi probleeme. Teisalt tean, et liiga paljud noored sulgevad endale tee nende võimalusteni juba koolis, loobudes laiast matemaatikast enne, kui nad on jõudnud avastada oma tegelikud võimed ja huvid. Seetõttu olen lõpetajaid õnnitlemise kõrval palunud, et nad läheksid meie vilistlastena  oma kodukoolidesse ja aitaksid õpilastel mõista matemaatika tegelikku väärtust.

Samal ajal, kui ülikoolides tähistame lõpetajate saavutusi, vaatame otsa tänavustele matemaatika riigieksami tulemustele. Üldpilt on eelmise aastaga võrreldes üsna sarnane ning suuri muutusi ei ole. Pikemas vaates võib täheldada isegi kerget ja stabiilset tõusutrendi. Ometi teeb murelikuks asjaolu, et tänavu langes kitsa matemaatika eksami keskmine tulemus 3,7 punkti võrra sajast. Numbriliselt ei pruugi see tunduda suur muutus –  kõigest 3,7% – , kuid suur probleem on see, et kitsa matemaatika keskmine tulemus on aastast aastasse alla 50% –  tänavu 35,4 punkti sajast. Igal aastal lisandub meile tuhandeid noori, kelle oskused on kesised ning taas tuleb küsida, miks me sellisel kujul kitsast matemaatikat gümnaasiumis õpetame. Laiemalt viitab see viitab jätkuvale probleemile: liiga paljud noored valivad haridustee, mis sulgeb neile hiljem osa võimalusi kõrghariduses ja tööturul.

Tegelik küsimus on aga palju sügavam. Kas Eesti noored mõistavad juba veidi paremini matemaatika väärtust? Viimastel aastatel on selle nimel palju tehtud. Kaks üleriigilist e-rehkendust on toonud kümned tuhanded inimesed matemaatika juurde, reaalainete tähtsust on rõhutanud nii koolid, ülikoolid kui ka ettevõtted ning avalik arutelu matemaatika rolli üle on olnud aktiivsem kui kunagi varem. Ometi ei ole me veel jõudnud olukorrani, kus matemaatikat nähtaks eelkõige võimaluse, mitte takistusena.

Kaks vastandlikku kogukonda

Mulle tundub, et õpilased on küll üks kogukond, kuid matemaatika õppijate kogukond jaguneb Eestis üha enam kaheks. Ühed valivad laia matemaatika, hoides enda ees avatuna tee inseneeria, tehnoloogia, loodusteaduste ja paljude teiste kõrghariduse valdkondade juurde. Teised valivad kitsa matemaatika, sageli lootuses vähendada koolikoormust või vältida raskemat väljakutset.

Paraku tähendab see sageli ka seda, et nende võimalused jätkata õpinguid mitmetel kõrgema lisandväärtusega erialadel ahenevad juba enne, kui nad on jõudnud oma tegelikke võimeid ja huvisid avastada. Seetõttu pöördusin tänavustel Inseneriteaduskonna, aga ka Eesti Mereakadeemia lõpuaktustel meie lõpetajate poole üleskutsega, mida võiks liigitada lausa moraalseks kohustuseks.

Ütlesin nii: "Aidake muuta reaalained Eestis hinnatuks ja ihaldusväärseks. Sekkuge enne, kui noor on otsustanud, et matemaatika pole tema jaoks. Näidake oma eeskujuga, et see on võimas tööriist maailma mõistmiseks ja muutmiseks."

Tegin kümnetele ja kümnetele magistritele ettepaneku minna diplomeerituna oma kodukoolidesse. Selgitada õpilastele, kuidas matemaatika abil projekteeritakse sildu, juhitakse energiasüsteeme, luuakse robootikat, arendatakse kosmosetehnoloogiat ning lahendatakse probleeme, millest sõltub inimeste heaolu.

Veelgi enam, rääkida tuleks ka sellest, kuidas matemaatikast tulenevad teadmised aitavad päästa elusid, leida vastuseid kliimaväljakutsetele ja tugevdada riigikaitset.

 Oma teekonda tutvustavad insenerid

Eesti vajab mitte ainult rohkem insenere, vaid ka rohkem neid insenere, kes aitavad kasvatada järgmist põlvkonda. Võib isegi väita, et mitte kunagi varem pole see olnud nii oluline kui praegu. Huvi tehnikaülikooli valdkondade vastu kasvab. Tänavu on esitatud juba 22% rohkem avaldusi kui eelmisel aastal. Mitmel erialal kandideerib ühele õppekohale rohkem noori kui kunagi varem, kuna just praegu jõuavad ülikoolidesse arvukad gümnaasiumilõpetajate aastakäigud. Kümne aasta pärast võib lõpetajaid olla aga hinnanguliselt veerandi kuni kolmandiku võrra vähem. Seetõttu ei saa Eesti tulevikku rajada eeldusele, et noori jätkub samamoodi nagu täna. Mismoodi leiame küllaldasel hulgal uusi õppijaid viie ja enama aasta pärast?

Ka tööturg muutub kiiremini kui kunagi varem. Hiljuti avaldatud CV.ee tööturu-uuringust selgus, et 35% Eesti töötajatest usub, et tehisintellekt võib nende töö tulevikus üle võtta. Olenemata sellest, kas see hirm saab tõeks või mitte, näitab see, et inimesed tunnetavad muutuse kiirust. Just siin peitub üks matemaatika suurimaid väärtusi. Matemaatika ei õpeta üksnes arvutama, vaid arendab loogilist mõtlemist, probleemide lahendamise oskust, süsteemset analüüsi ja võimet mõista keerukaid protsesse – oskusi, mida vajavad nii insenerid, arendajad, andmeteadlased kui ka tehisintellekti loojad ja kasutajad. Kui osa tänastest tööülesannetest võib tulevikus automatiseeruda, siis vajadus inimeste järele, kes suudavad tehnoloogiat mõista, juhtida ja selle abil uusi lahendusi luua, kasvab tõenäoliselt veelgi.

Meie kõigi ülesanne on pingutada, et logisevad matemaatikateadmised ei peletaks noori eemale enne, kui nad on jõudnud avastada oma tegelikud võimed ja võimalused. Samavõrd oluline on aidata neil mõista, et tehisintellekt ei ole pelgalt konkurent, vaid võimas tööriist, mille targaks kasutamiseks on vaja just neid oskusi, mida matemaatika aitab arendada. Tee inseneeria, tehnoloogia, teaduse ja üha enam ka tehisintellekti mõtestatud rakendamiseni algab sageli ühest matemaatikatunnist. Tee ülikooli algab samuti sageli just sealt.

Ülikoolis mõttekam, koolis põnevam

Tallinna Tehnikaülikool astub selgeid samme õppe suunas, mis valmistaks ette päriseluliste probleemide lahendamiseks ja võimaldaks õppida rakendama omandatud teadmisi läbi väljakutsete. Ülikooli partner – ettevõtja, avaliku või kolmanda sektori esindaja – tuleb oma probleemiga, ülikool paneb kokku õppejõududest ja tudengitest meeskonna, kes selgitab väljakutse olemuse ja otsustab edasise lahendamise viisid. See õpetab nii loovust, kriitilist mõtlemist kui ka meeskonnatööd ning loob tugeva seose ülikoolis õpitu ja tööturul ning ühiskonnas laiemalt eesootavate väljakutsete vahel.

Olen veendunud, et sama põhimõte peaks jõudma ka põhikoolidesse ja gümnaasiumidesse, et matemaatika poleks ainuüksi aine, vaid mõtlemise viis ja mudel, kuidas erinevate valdkondade probleeme lahendada. Just seoste ja konteksti loomine on eksamiteks treenimise kõrval täna üheks suureks väljakutseks, kuna paljud noored ei taju, miks ja kus tal tulevikus õpitut vaja võiks minna. Õnneks toetab meid loomuomane instinkt tahta juba lapseeast alates teha päris asju: ehitada, katsetada, avastada. Just nii, läbi uudishimu, sünnib tõeline huvi teadmiste vastu.

Ja just seepärast kutsungi tänaseid insenere, aga ka arhitekte, ettevõtjaid, IT spetsialiste, tehisintellekti asjatundjaid, finantssektori töötajaid ja kõiki teisi, kes oma töös reaalainetele tuginevad, üles minema tagasi oma koolidesse ja rääkima noortele mitte ainult oma ametist, vaid ka matemaatikast kui võimaluste keelest, selle seostest oma valdkonna ja tööga.

Kui tahame, et Eesti oleks ka tulevikus inseneeria-, tehnoloogia- ja teadmusmahuka majanduse riik, peame aitama noortel näha reaalaineid mitte väravana, mis sulgub, vaid uksena, mis avab võimalusi. Selle ukse juurde jõudmiseks vajame õpetajaid, lapsevanemaid, ülikoole ja insenere. Ning vahel piisab ühest eeskujust, kes ütleb noorele õigel hetkel: pingutus on raske, aga see on seda väärt