Mul elab üks sõber Venemaal Lõuna-Siberis. Aeg-ajalt ikka suhtleme ja ta kirjutab mulle viimastest uudistest. Viimati kirjutas, et venemaalased on sõjast väsinud, samas inimesed kardavad sõja lõppu. Esiteks ei tea keegi, kuidas Ukraina-Venemaa sõda lõppeb, teiseks on paljud venemaalased teinud sõjast sissetulekuallika – igat masti riiklikke toetusi naudib järjest suurem hulk inimesi ja selle külluse lõppu ei taha paljud näha.

Ma olen praegu Gruusias Bathumis ning Venemaal leiduv küllus on otsaga ka siia sattunud. Rand on täis vene turiste, palju näeb ka Gruusiasse kolinud venemaalasi (näiteks Gruusia numbrimärkidega autodel). Samas mul on tunne, et paljudel grusiinidel on venelastest vaikselt kõrini. Näiteks olen ma mitu korda kokku puutunud sellega, et poes teenindatakse vaid gruusia keeles. Teisalt, venelasi teenindavad aga vene keeles kõik, kes venelaste raha tahavad kätte saada. Nii turul kui ka apteegis, igal pool on võimalik saada venekeelset teenindust.

Bathumis paistab silma paar paradoksi. Kui Thbilisis toimub rahvusvaheline suhtlemine järjest kasvavalt inglise keeles, siis Bathumi on traditsiooniliselt olnud venekeelne linn, kus isegi paljude grusiinide esimene keel on vene keel. Ja teine asi tuletab meelde nõukogude aega: hoolimata sellest, et mitmed teenindajad räägivad klientidega vastu tahtmist vene keeles, siis nad on ikkagi sundseisus – lihtsalt ei osata inglise keelt piisavalt, et sellele üle minna.

Ma kõndisin mööda linna ja kuulasin üht Gruusia poliitikast rääkivat ingliskeelset taskuhäälingut. Selgus, et Gruusia poliitikas on vahepeal toimunud huvitavaid asju; parlamendis läksid saadikud omavahel rusikatega kokku ja Euroopa Liit kuulutati nüüd samasuguseks Gruusia vaenlaseks nagu Venemaa. Mis teeb olukorra jälle huvitavaks, sest Euroopa Liiduga liitumise agendat pole ametlikult päevakorrast maha võetud.

Üks uus asi on lisaks. Veel aasta tagasi ei pärinud poemüüjad, mis kaardiga ma maksan. Nüüd aga on siin venemaalased oma Mir-kaartidega ja vist seetõttu peab ka süsteemi maksmisel ümber lülitama. Peab aga ütlema, et kusagil kaugel Thbilisis toimuvatest tinglikest ja päriskaklustest ei lase siin suurt keegi ennast häirida. Turismihooaeg on tipul, raha tahab teenimist ning raha teadupärast ei haise. Kui nii kolm aastat tagasi ei oodatud vene turiste kui kroonilisi kitsipungi kuhugi, siis nüüdseks on Venemaa turistid taastanud oma raha loopiva käitumise ning esmapilgul maksavad ilma tingimata.

Venemaa raha kõrval on oodatud ka eurooplaste raha. Üks mu tuttav näiteks jutustas, et ta töötab mägedes Saksa ehitusfirmas, kes ehitab teed. Ma tahan homme mägedesse minna ja eks seal näeb, kas tegemist on Euroopa Liidu poolt finantseeritud projektiga või mitte. Üldse on Euroopa Liit just siia Türgi piiri äärsesse Adžaaria rajooni silmanähtavalt palju investeerinud: näiteks pisikeste linnade ja külade pisikestel hotellidel on tihti silt, mis teatab, et objekti ehitamist toetasid eurorahad.

Üldiselt on kontrast Bathumi ja Thbilisi vahel just politiseerituselt silmanähtav. Kui Thbilisis siiani kestavad igapäevased protestimarsid, siis selle hipsterhotelli, kus ma peatun, noor personal vaatab telefonist Venemaa jutusaateid. Gruusias tekib mul järjest rohkem paralleele Kasahstaniga. Ka Gruusias on Venemaa kultuuri- ja inforuumi massiivne kohalolek nii näha kui ka kuulda. Paljudes taksodes mängib Venemaa popmuusika, näha on nii opositsiooniliste kui ka võimule lojaalsete Venemaa artistide kontsertide plakateid, poodides on külluslikult Venemaa kaupasid. Ning praegusega pole näha, et need mitteformaalsed sidemed Venemaaga nõrgeneksid tulevikus.

Mul on ümber nurga mõned Vene emigrantide kohvikud ning linnas ringi käies avastasin ma uusi venelaste kohti. Sama pidada olema olukord ka Thbilisis: uued venelaste baarid suruvad välja alternatiivkohti, ka opositsiooniliste venelaste kohvikuid. Ehk siis gentrifitseerimine on Gruusias väga paljus venekeelne.

Teine pool gentrifitseerumist on aga Bathumi-spetsiifiliselt türgi- ja araabiakeelne. Umbes praegu on kõrgpunktis Iraanist tulev turism, aga kuuldavasti soetavad Lähis-Ida ja Türgi inimesed just Bathumisse kinnisvara. Seda on muide näha ka linna laienemisest, mis jõudsalt kasvab Türgi piiri poole.

Jälle üks huvitav paradoks: kui taskuhääling rääkis korruptsiooniskandaalidest Gruusia võimuladvikus, siis mind lennujaamast hotelli toonud Türkmenistanis üles kasvanud grusiinist taksojuht kiitis Gruusiat kui riiki, kus praktiliselt pole korruptsiooni. Mis kõik ütleb Türkmenistani kohta rohkem kui Gruusia kohta.

Peab ütlema, et Gruusia on hea näide sellest, kuidas turistid ja turism elab ühes maailmas, kohalike igapäevaelu eksisteerib aga teises maailmas.