Vaevalt keegi kahtleb, et mitmekesine ja kvaliteetne huviharidus – tehnikaringid, sport, muusika ja palju muud – on koolilastele täisväärtuslikuks arenguks sisuliselt sama vajalik, kui koolitunnid ise. Väga hästi seletab huvihariduse tähtsuse lahti viimane Eesti inimarengu aruanne.

Laialdaselt kättesaadavat ja erinevat huviharidust on vaja selleks, et noortel oleks pärast koolipäeva midagi sisukat teha ja nad ei satuks halvale teele. Samuti selleks, et huviringides proovimise kaudu leiaksid noored üles oma tugevused ja oskaksid teha häid edasiõppimis- ja karjäärivalikuid.

Eelnevale tuleb lisada ka vaimse tervise aspekt, sest huviharidus ravib nutisõltuvusena tõlgendatud sihitut digisisu tarbimist, pöörates tehnoloogia kasutamise tihti hoopis püsivuse ja keskendumise arendamise teenistusse. Huviringis on noored näost-näkku koos, suhtlevad, tegutsevad tiimidena. Sealjuures palju vabamas vormis ja rohkem igaüks isiksusena, kui koolitunnis.

Seega, mida rohkem ja erinevat huviharidust on igale Eesti koolilapsele talle mugavalt kättesaadav, seda parem meile kõigile. Seetõttu vajabki kiiret lahendamist sel sügisel ilmnenud tõsine probleem, et üle Eesti pannakse aina enam koolide uksi huviringide eest sisuliselt lukku.

Olemas on noorte seas populaarsed õppeprogrammid, õpetajad ning huvilised noored ja lastevanemad, aga lihtsalt füüsiliselt ei lubata huviringe korraldada pärast tunde koolimajas. Kuidas see esmapilgul absurdne olukord tekkis ja kuidas seda lahendada?

Päästame koolijuhid ebainimliku surve alt

Üks kurja juur on selgelt koolide ülekoormamine. Asju, mida korraldada, tuleb juurde, aga inimesi mitte. Haridussüsteemis on stressi allikaks näiteks täielikult eestikeelsele haridusele üleminek, jätkuvad mured kaasava haridusega või vajadus üleüldse kedagi klassi ette leida, kui hinnad tõusevad õpetajate palkadest märksa kiiremini.

Samal ajal on Eestis ka aina enam väga erineva tausta ja kvaliteeditasemega huvihariduse pakkujaid. Kuna valdkond ei ole kuigi rangelt reguleeritud, on tase paratamatult kõikuv. Ebameeldiv kogemus võib kergesti tekitada koolijuhis reaktsiooni, et ah, mul muresid niigi palju, ei viitsi nende huvikoolidega jännata.

Ilmselgelt tuleb koolijuhtide olukorda leevendada. Nii huvihariduse kättesaadavuse jaoks kui ka laiemaltki selleks, et võtmeisikud, kellest oluliselt sõltub Eesti laste haridustee, saaks teha oma tööd parimas vormis, mitte läbipõlemise veerel.

Seadusega on ühemõtteliselt antud igale koolilapsele õigus tegeleda huvitegevusega just oma kooli ruumides. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab: "Õpilasel on õigus kasutada õppekavavälises tegevuses tasuta oma kooli rajatisi, ruume, raamatukogu, õppe-, spordi-, tehnilisi ja muid vahendeid kooli kodukorras sätestatud korras." Märgata tuleb sõna "tasuta", mis tähendab, et oma kooli õpilastele ei tohi kehtestada otse ega kaude rendi maksmise kohtustust.

Ilmselgelt, kui õpilastel on selline õigus, on neil ka õigus saada potentsiaalselt oma koolimajas läbiviidavate huviringide kohta infot (nt plakat teadetetahvlil või infokiri e-Koolis või Stuudiumis) ning õigus sellele, et kooli lastele huvitegevust läbi viiv juhendaja tuleb koolimajja. Vastasel juhul kaotaks seaduse norm oma sisulise mõtte.

Ei tahaks ilmselt ka ükski koolijuht ega lapsevanem, et näiteks varateismelised veedaksid koolijärgseid tunde koolimajas omapäi kambakesi igavledes ja ise omale "huviharidust" leiutades. Jutt käib ikka ette organiseeritud ja täiskasvanu juhendatud huviharidusest.

Ometi on, nagu öeldud, laste seda õigust just hiljuti hakatud mitmel pool piirama. Põhjused on inimlikult arusaadavad, kuid olukorraga ei saa leppida. Lapsed peavad nii vaimse tervise, pahategudest hoidumise kui ka oma tugevuste avastamise jaoks saama mitmekesist huviharidust.

Huvikoole saab ja tuleks usaldada

Kaks olulist sammu saavad astuda paljud nende ridade lugejad lastevanematena. Tasub olla nõudlik. Kas kool lubab pakkuda lastele pärast tunde kõiki kättesaadavaid huvihariduse võimalusi või jätab häid pakkujaid hoopis ukse taha?

Samal ajal tuleks ka mõelda, kas me ise lastevanematena oleme koolile head partnerid, kellega koos on lihtsam laste haridusteed korraldada. Ega me ole kogemata ise täiendavaks koormaks?

Kooli-, õppe- ja huvijuhtidele soovitan n-ö rusikareeglit, kuidas kohati uputavalt paljude huvihariduse pakkujate seast vahet teha, kellega tasub asju ajada. Sõel on lihtne: kas see pakkuja kuulub oma valdkonna huvikoolide erialaliitu?

Erialaliidud kui muuhulgas ka riigiga suhtlevad esindusorganisatsioonid koondavad huvihariduse pakkujate teadlikumat ja vastutustundlikumat osa. Samuti näitab liikmeks olemine, et tegu on aktiivsete ja laiemalt kaasamõtlevate inimestega. Erialaliitu kuulujaid saab usaldada, kuna nemad sisustavad sinu kooli laste pärastlõuna kvaliteetselt ära.

Need on sammud, mida saame ühiselt astuda, et tuua olukorda kiiret leevendust. Pikemas plaanis vajab huviharidus muidugi riigi tasemel tõsist tähelepanu. Kas igal Eesti lapsel on kodust kõige enam 30 minuti kaugusel mitmekesine huviharidus päriselt kättesaadav? Kas riigi ja omavalitsuste reeglid moodustavad loogilise süsteemi või räägivad üksteisele vastu? Loodetavasti ei jää ka need teemad peatsetel riigikogu valimistel tähelepanuta.