Valitsus tahab teha Eestist tehisaru arengu lipulaeva. Juba kavandatakse AI-agentidele digitaalset identiteeti, avatakse neile ust riigi infosüsteemidesse ja otsitakse võimalusi panna tehisaru riigi teenuseid tõhusamalt toimima. Kõik see on oluline, kuid tehisaru arengul on ka teine pool: kelle kätte jõuavad meie andmed, kuidas on kaitstud meie õigused ja milliseks kujuneb tööturu tulevik?

Vaatame pilti Eestist kaugemale. Tehisaruagentide areng vajab rahvusvahelisi kokkuleppeid, mis seavad selged piirid nende tegutsemisele, määravad vastutuse ja kaitsevad inimeste andmeid ning õigusi. Ükski agent ei tohiks minna talle antud volitustest kaugemale ning inimesel peab alati säilima võimalus tema tegevust kontrollida ja vajadusel peatada.

Eestil on võimalus olla nende mängureeglite kujundaja, aga veelgi rohkem peab Eesti ise teadma, kuidas tulla toime muutustega tööelus ja majandusliku kindlustundes.

Viimastel nädalatel on Eestis teatanud suurkoondamistest Swedbank, Pipedrive, Coolbet ja Telia. Kuigi kõik mainitud koondamisotsused ei tulene tehisaru kasutuselevõtust, tunnistavad ka tööandjad ise, et tehnoloogia areng muudab üha enam ettevõtete töökorraldust ja vajadust töötajate järele, vahet pole kas räägime tõlkebüroost või sõidujagamisplatvormist.

Kõige suurem oht on siin noortele. Augustis oli Eesti 15–24-aastaste töötuse määr 27,1 protsenti. Just noortele mõeldud algtaseme töökohtade puhul on automatiseerimise mõju üks suuremaid, kuna tehisaru saab järjest paremini hakkama lihtsamate ülesannetega, mis on seni usaldatud noorte kätte, kes alles omandavad oma esimest töökogemust. Kui noortel kaovad praktikavõimalused ja esimesed töökohad, muutub neil üha keerulisemaks konkureerida ka nõudlikumatel ametikohtadel. 

Esimene tööots on noore jaoks oluline samm iseseisva elu ja majandusliku kindlustunde poole. See annab enesekindlust, õpetab vastutust võtma ja loob usu oma tulevikuvõimalustesse ja oma riiki. Kui noorel ei teki võimalust tööelu alguses kogemusi omandada, suureneb oht, et ta jääb hariduse ja tööturu vahele ning temast saab NEET-noor ehk noor, kes ei õpi, tööta ega osale koolitusel.

Tuleks luua selge raamistik tehisaru kasutuselevõtu mõju hindamiseks töötajatele. Suuremate automatiseerimisprojektide puhul peaksid tööandjad hindama, milliseid ametikohti ja oskusi muutus mõjutab, ning töötajatega varakult läbi rääkima, milliseid ümberõppe ja ettevõttesisese liikumise võimalusi saab pakkuda. Eriti oluline on see avaliku raha toel tehtavate digitaliseerimisinvesteeringute puhul.

Ümberõpe tuleb muuta kättesaadavamaks ja praktilisemaks. Töötukassa, kutse- ja kõrgkoolid ning tööandjad peavad koostöös pakkuma koolitusi, mis lähtuvad tööturu tegelikust nõudlusest. Ümberõppega tuleb alustada juba siis, kui ettevõte kavandab töökorralduse suurt muutmist, mitte alles pärast koondamist.

Vajame noortele esimese töökoha programmi ning rohkem tasustatud praktikakohti ja õpipoisiõpet. Riik võiks toetada ettevõtteid, kes annavad vähese töökogemusega noortele võimaluse omandada päris tööoskusi. Toetus peab aitama luua täiendavaid töökohti, mitte asendama olemasolevaid töötajaid.

Lõpuks peab Eesti majanduspoliitika keskenduma uute kõrge lisandväärtusega töökohtade loomisele ja selleks on vaja investeeringuid teadus- ja arendustegevusse, tehnoloogiasse, töötlevasse tööstusse ning eksportivate ettevõtete kasvu. Tehnoloogia kasutuselevõtt peab käima käsikäes uute toodete, teenuste ja ärivõimaluste loomisega.

Tehisaru võib suurendada Eesti ettevõtete tootlikkust ja aidata meil rahvusvahelises konkurentsis paremini toime tulla. Riigi ülesanne on kujundada selleks tingimused ning tagada, et tehnoloogilise arengu kõrval püsiksid inimeste õigused, tööalane kindlustunne ja võimalus muutustega kohaneda.

Tehisaruagentide identiteedi ja volituste üle arutledes ei tohiks unustada inimesi, kelle elu ja tööd see tehnoloogia kõige rohkem mõjutab. Eesti vajab lisaks tehisaru tegevuse reeglitele ka selget tööelu ja sotsiaalse turvalisuse strateegiat tehisaru ajastuks.