Sündide arv Eestis on umbes nagu valitsuse reiting, näib, et iga kuu tehakse eelmisega võrreldes järjekordne negatiivne rekord. Lapsi sünnib Eestis aina vähem. Keskmine eluiga, mil saadakse esimene laps, nihkub üha edasi, ületades juba 30 eluaasta piiri.

Olgu kohe öeldud, et minu hinnangul on lapsesaamine või mittesaamine sügavalt isiklik otsus ja selle otsuse tegemist või mittetegemist ei pea mitte keegi mitte kellelegi põhjendama. Küll on nähtud naisi, kes peavad tundma end halvasti, et nad ei taha lapsi, ja naisi, kes peavad tundma end halvasti, sest nad tahavad veel ühte last.

Minu jaoks on olulisem küsimus, millist uut ohtlikku mõttemustrit me oleme ühiskonnas loomas, kui otsime vastust küsimusele, miks sünnib lapsi järjest vähem.

Demograafid ja vastavad asutused on aastaid sellele küsimusele vastust otsinud. Riiklikul tasandil peabki seda kahtlemata tegema. Nii saavad ka poliitikakujundajad teada, et majandusliku kindlustunde puudumine, ebastabiilsed suhted, kallis või ebakindel eluasemeturg, raskused töö ja pere ühendamisel, hirm ajapuuduse ja läbipõlemise ees on ühed peamised põhjused, miks peret ei planeerita või lükatakse seda edasi.

Ühiskonnas oleme eriti tugevalt keskendunud just majandusküsimusele ja laste kasvatamise "hinna" arvutamisest on Eestis saanud viimase kümnendi jooksul peaaegu omaette žanr.

Sotsiaalministeeriumist teatakse öelda, et eelmisel aastal oli laste ülalpidamise keskmine kulu kuus vanematele 565 eurot. See hõlmab kulutusi toidule, riietele, jalanõudele, eluasemele, transpordile, sidele, vabale ajale, huviharidusele ja muid otseseid kulusid. Vaatasime abikaasaga seda summat, silmad suured peas, ja tõdesime, et selle matemaatika järgi ei saaks meie peres kolm last kasvada. Aga kasvab.

Samal ajal on Eestis väga tugev ühiskondlik teadmine, et "hea lapsevanem" peab lapsele palju pakkuma. Ta peab pakkuma aega, huviringe, head haridust, suuremat elamispinda ja nõnda edasi. Seda kõike ühiskonnas, kus inimene peab olema korraga ka tubli töötaja, sportlik, vaimselt tasakaalus, majanduslikult edukas ja sotsiaalselt aktiivne ning muidugi teadlik lapsevanem. Ja kui ta seda kõike ei suuda, siis jääb mulje, et midagi on valesti. Arusaadavalt tõstab see tunnetuslikku survet.

Nii on jäänud avalikus arutelus domineerima seisukohad, et lapse kasvatamine on suur majanduslik kulu ja psühholoogiline koormus.

Selliselt pole laste saamist ja kasvatamist varem käsitletud. Laps pole enam elu loomulik jätk, vaid projekt. Projekt, mille jaoks peab olema Excel. Piisavalt suur auto. Piisavalt suur korter. Õige kool. Õiged huviringid. Ja muidugi ka õige vanemlusfilosoofia. Projekt, mis suurendab halduskoormust tingimustes, kus elu elamisest on saanud pigem elu haldamine. Inimene on muutunud korraga oma elu personalijuhiks, kvaliteedikontrolöriks ja läbipõlemise ohvriks.

Võib-olla ei olegi praeguse sündimuskriisi keskmes ainult raha või ebakindlus. Võib-olla on asi selles, et me ei oska enam elu näha millegi loomulikuna. Elu peab olema põhjendatud, planeeritud ja kontrollitud ning laps ilmub sellesse maailma mitte enam saatuse või lootusena, vaid riskihinnangu objektina.

See ei tähenda, et inimesed oleksid külmaks muutunud. Võib-olla lihtsalt pole kunagi varem laste heaolust nii palju hoolitud. Aga paratamatult suurendab pidev arutelu laste kasvatamise hinna ja psühholoogilise koormuse üle paradoksaalselt seda, et pered tahavad küll lapsi, aga ei julge neid saada või lükkavad saamist aina edasi, oodates mingit õiget hetke.

Uuringud näitavad just viimast. Lapsi soovitakse, aga ei tunta piisavat valmisolekut. On tekkinud arusaam, et laps võib tulla ainult täiesti valmis ellu. Aga elu ei saabu ju kunagi valmis kujul.

Kohtasin hiljuti noort isa, kes tunnistas väikese kergendusega, et päris elu ei olegi osutunud nii hirmutavaks, nagu enne lapse sündi tundus. Jäin mõttesse, kui palju räägime me lastest läbi kulude, koormuse ja loobumiste prisma.

Mina ei oska oma lastele külge panna hinnasilti. Ja ma ei ole kunagi päriselt aru saanud ka küsimusest, kas lapsed "võtavad ära" inimese aja või elu. Inimene on tervik. Minu lapsed ei ole elu kõrvalt toimuv projekt, nad ongi minu elu. Me kasvame koos ja eraldi, aga siiski tervikuna.

Võib-olla oleme me end natuke üle optimeerinud. Harjunud mõttega, et elu peab olema põhjendatud, kontrollitud ja valmis enne, kui see võib alata. Aga elu on alati alanud pooleli olevates tingimustes.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.