Eesti haridus on üks erakordselt vastupidav nähtus. Ükskõik kui palju teda ka ei reformita, suudab ta järgmiste valimiste eel jälle nii kehvas seisus olla, et vajab uut päästmist, ja siis ilmuvad poliitikud, kellel on lahendus.

Mõni soovitab koolivõrku korrastada, teine lubab õpetajaid väärtustada, kolmas leiab, et raha kulub valesse kohta. Tingimata tuleb kohtuda ka koolijuhtidega, sest kuidas muidu saaks hiljem väita, et neid on kuulatud. Kõlab lootustandvalt. Umbes sama lootustandvalt nagu eelmistel valimistel.

Olen töötanud hariduses ligi kolmkümmend aastat, neist üle tosina koolijuhina. Olen näinud tarku otsuseid ja pühendunud inimesi, aga ka reforme, mis andsid vanale probleemile uue nime. Häda on selles, et õigus otsustada ja kohustus vastutada ei ela samal aadressil.

Poliitik võib teha otsuse, ametnik selle kooskõlastada ja järgmine valitsus ümber vaadata. Koolijuht peab esmaspäeva hommikul ikka tagama, et õpetaja on klassi ees, lapsel on koht õppimiseks ja kool toimib. Kooli uksele ei saa riputada silti: "Õppetöö on peatatud, kuni poliitiline vastutus selgub."

Ajalooliste koolide taga olid julged koolijuhid

Eesti hariduse ajalugu on ka lugu inimestest, kes julgesid kaugemale mõelda. Näiteks Jakob Westholmil ja Hugo Treffneril oli ettekujutus sellest, milliseks võiks kasvada noor inimene ja millist kooli ta vajab.

Kipume nimetama ajaloolisi koole eliitkoolideks ning ootame neilt kõrgeid tulemusi, traditsioone ja uuenduslikku õpet. Soovitavalt nii, et see ei läheks kuigi palju maksma.

Jakob Westholmi gümnaasium ootas juurdeehitust ligi 30 aastat. Vahetusid valitsused ja lubadused, lapsed kasvasid suureks, kuid ruumivajadus ei kadunud. Mitmel pinnal tegutsevalt koolilt nõuti aina paremaid tulemusi. 2025. aasta detsembris algas ehitus viimaks päriselt. See väärib tunnustust, ent ei muuda eelnenud aastakümneid olematuks.

Nüüd kuuleme taas nii mõnegi erakonna eestkõnelejalt, et haridusraha läheb liiga palju betooni. Muidugi peab iga investeering olema põhjendatud ja uhke maja ei asenda head õpetajat, aga keegi ei nõua kirurgilt maailmatasemel operatsiooni, teatades, et tähtis on arst, mitte operatsioonisaal.

Hariduses suudame ometi pidada täiesti tõsist vaidlust selle üle, kas õpetamiseks vajalik keskkond on osa hariduse kvaliteedist või lihtsalt liigne luksus. Ehitamise hind paistab eelarvest kenasti välja, aga ehitamata jätmise hinda, eriti kolmekümne aasta vältel, ei oska me sama hõlpsalt kokku lüüa.

Pool tundi kuulamist, neli aastat vaikust

Olen koolijuhtide organisatsioonide kaudu kohtunud erakondade esindajatega. Oleme rääkinud õpetajatest, koolijuhtide vastutusest ja tarbetutest piirangutest. On olnud sisukaid arutelusid, aga ka pooletunniseid kohtumisi pilgud telefonides ja kalendrites. Siis tänatakse, kinnitatakse, et kõik oli väga huvitav, ja minnakse laiali. Kohtumine toimus ja linnuke on kirjas.

Aga mis muutus? Milline ettepanek jõudis programmi või seadusesse? Millisest tarbetust kohustusest loobuti? Millal öeldi koolijuhtidele: teie põhjendus oli parem, muudame oma plaani? Olen saanud vähem vastuseid kui kutseid järgmistele kohtumistele.

Meiega ei pea alati nõustuma, sest ka koolijuhid eksivad. Ent kuulamine, mis ei saa midagi muuta, on pigem viisakusrituaal kui kaasamine. Kohtumist on lihtne tõendada, kuid raskem on näidata, mida sellest õpiti.

Koolijuht peab olema strateeg, personalijuht, kriisijuht, vahel jurist ja psühholoog ning lahendama hommikuks probleemi, mida mujal on aastaid menetletud. Vastutus on juhtimise tuum, kuid sel on mõte vaid siis, kui saab tulemust mõjutada.

Avalik sektor vajab reegleid ja järelevalvet, kuid kontroll ei tohi muutuda eesmärgiks omaette. Mõnikord tundub, et mida rohkem midagi dokumenteerime, seda kindlamini usume selle olemasolusse. Koolis võib samal ajal probleem rahulikult edasi elada.

Õpetajaid nimetame professionaalideks, kellelt ootame loovust, ning palume seejärel üha üksikasjalikumalt tõendada, kuidas nad loovad. Ükski aruandlusvorm pole lapse uudishimu äratanud, seda teeb õpetaja, kellel on aega ja võimalus oma teadmisi kasutada.

Kes peaks haridust juhtima?

Koolivõrku tuleb korrastada, sest mõnes piirkonnas õpilaste arv langeb, teises napib õppekohti. Poliitikud määravad eesmärgid ja rahastuse ning professionaalid peavad saama kujundada lahendusi. Tark poliitik peab oskama küsida neilt, kes seda tööd tunnevad, ja vastusega midagi peale hakata.

Riik, omavalitsused ja haridusrahvas peaksid kokku leppima ühe koolipõlve eesmärgid koolivõrgu, õpetajate ja õppekeskkonna jaoks. Avalikud tähtajad ja vastutajad väldiksid nullist alustamist.

Koolijuht peab saama kokkulepitud piirides otsustada personali, töökorralduse ja eelarve üle. Vastutasuks hinnatagu tulemusi, mitte kooskõlastuste arvu. Iga reform vajab mõjuanalüüsi, et kes teeb töö, millise raha ja ajaga, ning milline ülesanne ära jääb. Lõpuks avaldatagu kaasamisel, millised ettepanekud vastu võeti ja miks teised kõrvale jäid.

2027. aasta riigikogu valimiste eel sooviksin erakondadelt lisaks tavapärastele lubadustele vastust hoopis ebamugavale küsimusele, et millisest otsustusõigusest olete valmis loobuma, et õpetajad saaksid õpetada ja koolijuhid juhtida.

Jakob Westholmi ja Hugo Treffnerit ei mäletata selle järgi, kui kuulekalt nad ettekirjutusi täitsid. Neid mäletatakse koolide ja võimaluste tõttu, mille nad suutsid luua. Nad julgesid otsustada ja oma otsuste eest vastutada. Miks peame sellist julgust ajalooliste koolijuhtide puhul eeskujuks, kuid tänapäeval kipume seda piirama?

Poliitikud tulevad ja lähevad. Koolijuhid jäävad. Vastutama. Aga vastutuse kõrval võiks neile viimaks ka juhtimise usaldada.