Noorsootööga seonduv on eelarves read, mille mõju on kõige suurem siis, kui midagi jääb juhtumata. Londonis tõi noortekeskuste sulgemine kaasa noorte kuritegevuse 14-protsendilist kasvu ning iga säästetud nael tuli ühiskonnale ligi kolm korda kallimana tagasi. Andmed näitavad, miks see pole kauge näide ka meile: umbes pool koolipäevadel toime pandud noorte õigusrikkumistest koondub ajale kella 14–20 ehk huvihariduse, huvitegevuse ja noorsootöö ajaaknasse.

Kärpides ei tohi unustada miks-küsimust

Aastatel 2010–2023 vähenesid Ühendkuningriigis noorteteenustele, sealhulgas noortekeskustele, tehtud kulutused 73 protsenti ehk ligikaudu ühe miljardi naela võrra. Teadlased on välja arvutanud selle hinna ühiskonnale. Näiteks aastatel 2010–2019 suleti 30 protsenti Londoni noortekeskustest. Mõjutatud piirkondades langes õppeedukus neli protsenti ja noorte kuritegevus kasvas 14 protsenti; iga säästetud nael tõi kaasa ligi kolm naela kahju (mille kandis politsei, kohtusüsteem, jne).

UNICEF-i värskeim raport paigutab Eesti laste heaolu poolest Euroopa Liidu riikide seas kõige madalamale kohale. Eriti murettekitav on noorte vaimne tervis: noorte suitsiidide näitaja on Eestis väga kõrge ning raporti järgi edestab Eestit selles vaid Uus-Meremaa.

Eesti on tabeli tagaosas ka laste ja noorte füüsilise tervise poolest. Lapsele või noorele sobiv huviring, noortekeskus või usaldusväärne noorsootöötaja võib olla koht, kus tekib kuuluvustunne, märgatakse muret ja sekkutakse enne, kui probleem jõuab tervishoiu, sotsiaalhoolekande või õiguskaitse vaatevälja.

Ennetuse väärtus seisnebki sageli selles, et kõige raskemad tagajärjed jäävad juhtumata. Eestis on kriitiline puudus vaimse tervise spetsialistidest, ent olulist tuge saavad pakkuda ka noorsootöötajad ja huviringide juhendajad, sest mõnele lapsele on keraamikaring võimalus õppida keskendumist, skatepark'is treeneri juhendamisel trikkide tegemine annab noortele tervisliku asenduse kampades adrenaliini otsingule.

Noorsootöö ja huviharidus ei lahenda kõiki noorte probleeme. Ükski huviring ei asenda kodu, kooli, vaimse tervise abi ega turvalist ühiskonda, aga mõne noore jaoks võib see olla esimene koht, kus ta ei ole probleem, vaid inimene.

Rääkides noorsootööst ja huviharidusest, kuulen sageli tõdemust, et omavalitsused on teinud ratsionaalseid valikuid eelistades pigem osta ühekordse kuluna taristut (nt spordivarustust jm), sest spetsialisti tööjõukulu on püsikulu. Ükski võimlemismatt ei asenda eeskujuks olevat täiskasvanut.

Eelarvepuuduses kipub kärpimine sageli paistma kiire ja ratsionaalse lahendusena. Kui raha napib, otsitakse ridu, mida saab vähendada või sootuks ära jätta, aga enne kärpimist tuleks küsida, miks need tegevused üldse kunagi tekkisid¹. Miks on meil haridusasutused? Miks on olemas huviringid, noortekeskused ja noorsootöötajad? Miks on ühiskond pidanud kunagi vajalikuks luua täiskasvanute juhendatud keskkondi ja tegevusi, kus noored saavad õppida, katsetada, kuuluda ja oma aega sisustada?

See "miks?" on põhjuse-tagajärje seoste mõistmise küsimus. Paljud hariduse ja noorsootöö kulud ei anna oma mõju tagasi samal eelarvereal ega samal aastal, ega isegi samale asutusele, mis need kulud kannab. Nende väärtus seisneb sageli selles, mida ei juhtu, ehk koolist väljalangemises, sotsiaalses isolatsioonis, õigusrikkumistes, vaimse tervise kriisi süvenemises või hilisemas tööturult kõrvalejäämises. Just seetõttu teevad paljudes riikides ministeeriumid omavahel teadlikult koostööd, sh rahastamisel.

Ennetus tähendab ajaliselt sihitud sekkumisi

"Innovatsioon" haridusmaastikul võib mõnikord koguni kajastuda teiste valdkondade kulureal.

Ka Eestis on mängitud ideega kehtestada neljapäevane koolinädal. Teadlased on tuvastanud, et neljapäevase koolinädala kehtestamine võib kaasa tuua kuni 20-protsendilise kasvu gümnaasiumiealiste õigusrikkumistes. Eeskätt kasvavad vargused, kuni 26 protsenti. Uuring näitab, et koolipäeva ajakava võib kaasa tuua soovimatuid tagajärgi, kui lapsed jäävad selle tõttu pikemaks ajaks järelevalveta.

Veelgi kõnekam näide puudutab õpetajate streike. Tavaliselt kardetakse nende puhul eeskätt õpilünkade süvenemist, õppimise katkemist või n-ö rumaluse kasvu. Ent uuringud osutavad, et õpetajate streigil võib olla väga kiire mõju – sel ajal võib noorte varavastaste õigusrikkumiste arv tõusta koguni 14 protsenti.

Eesti inimarengu aruandes avasime noorte õigusrikkumiste ööpäevaringse mustri. Päevade lõikes on kõige enim rikkumisi reedeti ja kui räägitakse neljapäevasest koolinädalast, siis enamasti on see nn iseseisva töö päev just reede.

Õigusrikkumiste ja ohvriks langemise risk on suurim esimesel tunnil pärast koolipäeva lõppu, seda näitavad Eesti andmed, ent kinnitavad ka rahvusvahelised uuringud. Umbes pool kõigist koolipäevadel toime pandud õigusrikkumistest toimub kella 14–20. Eriti tihe on rikkumiste koondumine kella 14 ja 18 vahel, mil registreeritakse ligikaudu kolmandik kogu päeva rikkumistest. Seega ühtib noorte õigusrikkumiste riskiaken huvihariduse, huvitegevuse ja laiemalt noorsootöö ajaaknaga. Ja siin ongi vastus küsimusele "miks?".

Seda riskiakent võib osaliselt selgitada perestruktuuri ja järelevalvega seotud teguritega. Kõigil peredel ei ole pärast koolipäeva lõppu ühesugust võimalust lapse ajakasutust toetada või jälgida. Rolli võib mängida see, kas last kasvatab üks või mitu vanemat, millise tööajaga vanemad töötavad, kas töö on vahetustega või eeldab mitmel töökohal töötamist.

Ühes peres võib lapsevanem saada keset tööpäeva oma kaheksa-aastase lapse koolist huviringi viia, oodata trenni lõppu ja tuua ta seejärel koju. Teises peres võivad vanemad olla hilisõhtuni tööl või töötada vahetustega. Sel juhul läheb laps pärast kooli ise koju, valmistab endale süüa, teeb võimalusel koolitöid ja veedab mitu tundi täiskasvanu vahetu toeta.

Koolipäevadel on igal rikkumisliigil oma tüüpiline tippaeg. Liiklusrikkumisi esineb enim kella 13–15. Varavastased rikkumised koonduvad peamiselt ajavahemikku 14–20, eriti vahetult pärast koolipäeva lõppu. Sõltuvusainetega seotud rikkumised nihkuvad hilisõhtusse, ligi pool juhtumitest toimub kella 21–00. Vägivaldseid õigusrikkumisi esineb enim kella 11–14, mil rolli võivad mängida lõunavaheajad, koolipäeva lõpp, nõrgem järelevalve ja noortevahelised pinged.

Õigusrikkumiste ajamuster muutub ka vanusega. 7–12-aastaste laste puhul on rikkumised koondunud koolitundide ajale (kella 8–14), samas kui 13–17-aastaste noorte puhul koolijärgsele ehk huvihariduse ajale (kella 14–20). Just 13–17-aastased noored osalevad Eestis huvihariduses² kõige vähem, ent nende õigusrikkumiste muster on hajusam, iseseisvus suurem ja riskifaktorid mitmekesisemad.

Kvaliteetne ehk noori kõnetav huviharidus ja noorsootöö aitab noorte õigusrikkumisi vähendada kahe olulise mehhanismi kaudu. Esiteks loob see kohe turvalise keskkonna ja järelevalve just kriitilistel pärastlõunatundidel, mil riskikäitumine kipub sagenema, ning teiseks toetab see noorte väärtushinnangute ja sotsiaalsete oskuste arengut, aidates kujundada sisemist motivatsiooni ja kuuluvustunnet, mõju, mis ajas kasvab.

Kärbete asemel on tarvis kasvatada Eestis julgust ja andmetarkust

Eestis tekib osa väga kalleid probleeme seetõttu, et me ei märka neid ajal, mil need on veel ennetatavad. Me näeme sageli tagajärge: koolist väljalangemist, noorte õigusrikkumisi, vaimse tervise probleeme, tööturult kõrvale jäämist.

Hariduslõhe on selle kohta hea näide. Ühekordse andmete seostamise kaudu on olnud võimalik näha, et aastatel 2017–2021 oli Tallinnas vanemate sissetuleku ja lapse põhikooli matemaatikatulemuste seos ligi kaks korda tugevam kui mujal Eestis.

Selline teadmine peaks olema poliitikakujunduse alguspunkt, mitte juhuslikult sündinud ühekordne vaade. Ja see teadmine oleks pidanud Eestis olemas olema juba kümme aastat tagasi. Kui me teame, et mõnes omavalitsuses, koolivõrgus või vanuserühmas kasvab hariduslik ebavõrdsus kiiremini, saab sinna suunata tuge enne, kui probleem jõuab väljalangemise, õigusrikkumiste või sotsiaalkulude statistikasse.

Praegu võib see Eesti inimarengu aruandes kuvatud hariduslõhe vaade aga jäädagi ühekordseks. Siin tulebki küsida väga praktiline küsimus: mis takistab meil kuvamast kord aastas statistikaameti või mõne teise avaliku andmelaua kaudu hariduslõhet Eesti, maakonna ja omavalitsuse vaates? Mitte üksikisiku tasandil, mitte lapsi või peresid tuvastades, vaid üldistatult ja turvaliselt agregeeritud kujul.

Mitmes riigis (Island, Soome, Iirimaa, Austraalia jne) on liigutud just selles suunas, kus laste ja noorte heaolu, hariduse ja riskide jälgimiseks kasutatakse andmelaudu või regulaarseid seiremudeleid. Laste ja noorte heaolu seiratakse ka rahvusvahelisel tasandil, nt OECD, UNICEF andmelauad.

Eestis on andmeid palju, aga need on killustunud, projektipõhised ja eri ministeeriumide vahel laiali. Selle tulemusel dubleerime tööd, toodame lihtsaid andmelaudu ja näeme üksikuid näitajaid, aga mitte seoseid. Laste ja noorte heaolu seisu kaardistamiseks tuleb ringelda Tervise Arengu Instituudi, harno, minuomavalitsus.ee, HTM (Haridussilm), statistikaameti jpt kodulehtedel.

Praegused andmelauad on kaunis lihtsad, kuvades reeglina tulpdiagramme vaid ühe näitaja lõikes. Poliitikakujunduses on tarvis mõista seoseid (nt matemaatikatulemuste ja vanemate sissetulekute seos või matemaatikatulemuste seos aineõpetaja puudusega), mitte üksiknäitajat (nt kooliti keskmised matemaatikatulemused).

Ennetades kriitikat, et "seos ei ole põhjuslikkus", tuleb rõhutada, et seirelaud ei asenda põhjusanalüüsi ega anna lõplikku vastust selle kohta, mis mida põhjustab. Selle väärtus on varajases märkamises ning see kaardistab, kus on vaja süvaanalüüsi, lisatuge või kiiremat sekkumist.

Kardan, et takistus ei ole üksnes andmekaitses, kuigi just see on esimene põhjus, mida kuulen, kui laste ja noorte heaolu andmelaua ideest räägin. Sama palju võivad pidurdada napp julgus, nõrk poliitiline tahe ja madal andmevõimekus.

Selle asemel et iga ministeerium või allasutus looks eraldi andmelaudu ja andmebaase, võiks pigem statistikaameti juures olla üks koht, kust näeb seoseid, mitte üksikuid tulpdiagramme. Seal, kus on andmevõimekus ja andmekaitsepädevus, peaks olema ka nii olulised andmelauad.

Eesti võiks alustada väga konkreetselt ja luua iga-aastaselt uuenev hariduslõhe ja noorte heaolu seire, mis näitab riigi, maakonna ja kohaliku omavalitsuse tasandil, kus riskid kasvavad. Selle põhjal saaks otsustada, kuhu suunata huvihariduse toetused, kus on vaja lisatuge matemaatikaõppes, millistes koolides vajatakse tugevamaid tugiteenuseid, jne.

Sellisel kujul, et ka omavalitsuse haridusvaldkonna juht või ametnik, kellel ei ole andmeanalüütika tausta, saaks kiiresti ühte andmelauda külastades aru, milline on olukord, kus riskid kasvavad ja millal on vaja reageerida.

Praegu ja ka lähiaastatel räägime üha rohkem julgeolekust. Ja õigusega. Maailm meie ümber ei ole muutunud turvalisemaks ning avalik raha liigub paratamatult sinna, kus ohud tunduvad kõige nähtavamad. Aga noored ei kao sellepärast kuhugi. Nende mured ei muutu väiksemaks ainult seetõttu, et mõni teine kriis on suurem või valjem.

Noortevaldkonna suurim risk on aeglane nähtamatuks muutumine. See, et huviring jääb ära, noortekeskus on harvem lahti, huviringi hind tõuseb, noorsootöötaja koormus kasvab või mõni tugiteenus lükkub edasi, ei tekita kohe suurt poliitilist kriisi. Aga just nii tekivadki hilisemad arved eriti vaikselt, eri asutuste eelarveridade vahel laiali, ilma et keegi tunneks end lõpuni vastutavana.

Andmekorratus teeb selle olukorra ka mugavaks. Kui tervikpilti ei ole, on lihtsam öelda, et seosed pole tõestatud, mõju pole selge ja otsustamiseks on vaja veel aega. Kui tervikpilti ei ole, on lihtsam otsustada mitte otsustada.

OECD kohaselt süvendavad meie praegused silotornide põhised andmelahendused killustatust ja takistavad valdkondadeülest valitsemist. Andmepõhine ja ajaliselt sihitud ennetus, ministeeriumide koostöö ning ühine arusaam sellest, milliseid tulevasi kulusid noorsootöö ja huviharidus aitavad ära hoida, võimaldaks ka piiratud vahenditega teha märksa rohkem ja eeskätt palju nutikamalt kui praegu.