Sel kevadel avanes Vainupeal pilt, mida üheski Eestimaa rannas näha ei tahaks. Liival vedeles laikudena ligi tonn kleepjat masuuti, mida vabatahtlikud ja ametnikud kaitseriietuses, kummikinnaste ja kilekottidega kokku korjasid.

Samal ajal seisis Vainupeast põhja pool isetekkelisel ankrualal üle 30 tankeri, millest ligi pooled olid Euroopa Liidu, Suurbritannia või Ameerika Ühendriikide sanktsioonide all. Kas masuut pärines mõnelt neist või oli seotud droonirünnakuga Ust-Luga sadamale, ei ole kindlalt teada.

Üht see juhtum siiski näitas: õlireostuse puhul on Eestis käsuliin paigas ning väiksemas ulatuses suudame masuudireostusega riigi ja kogukonna koostöös toime tulla.

Keerulisemaks muutuks olukord aga juhul, kui merre satuks suurem kogus naftat või naftasaadusi, rääkimata muudest ohtlikest kemikaalidest, mida on märgata raskem ja mille levik on kiirem. Eesti võimekus sellise reostuse merel või rannikul kokku kogumiseks või kahjutuks tegemiseks on praegu piiratud ning vajab edasist arendamist ja järjepidevat kohandamist vastavalt riskipildile.

Selgem juhtimine ja ühine ettevalmistus

Hea uudis on see, et probleemid on üsna täpselt teada ja vähemalt osa neist saab lahendada kiiresti. Euroopa Liidu  tehnilise toe instrumendi rahastusel valmiva Eesti sinimajanduse juhtimiskava koostamise käigus on HNS (ohtlike kemikaalide) reostusele reageerimises joonistunud välja lahendamist vajavad murekohad.

Esimene murekoht on see, et 2023. detsembris kinnitatud merereostustõrje plaan katab õlireostust, kuid mitte muud keemiareostust. Nii leiame juba selle plaani sissejuhatavast osast tõdemuse: "Kuivõrd Eestis meretingimustes keemiareostuse tõrje (likvideerimise) võimekus puudub, siis käesolevas dokumendis keskendutakse eelkõige nafta ja selle saadustega seotud reostussündmuste lahendamisele ning kirjeldatakse üldiseid võimalikke keemiaõnnetustele reageerimise põhimõtteid." Plaanis kirjeldatud olukord tuleneb sellest, et keemiareostuse tõrjevõimekuse arendamiseks ei ole varem eraldatud piisavalt vahendeid.

Teine arenguvajadus on ühtse riikliku koolitusplatvormi loomine, et tugevdada valmisolekut keemiareostusele reageerimiseks. Praegu valmistub iga asutus reostusõnnetusteks eraldi ja oma vahenditega. Ühine platvorm aitaks ühtlustada väljaõpet ja pädevusi ning kujundada ühist arusaama rollidest, vastutusest ja tegutsemisprotseduuridest. Ühised koolitused ja õppused võimaldavad harjutada käsuliini toimimist, infovahetust ja asutustevahelist koostööd, et tegeliku õnnetuse korral oleks reageerimine kiirem ja paremini koordineeritud.

Suurim väljakutse on reostustõrjevõimekuse kasvatamine

HELCOM-i ehk Läänemere merekeskkonnakaitsega tegeleva komisjoni mudel näeb ette, et esmalt peab riik suutma ise reageerida ning vajadusel piirkondlikku abi küsida. Selleks on vaja piisavat varustust, laevu, personali ja selget juhtivat asutust nii merel kui ka kaldal.

Kõige suurem väljakutse on reostustõrje võimekuse kasvatamine HELCOM-i poolt ette nähtud miinimum tasemele. Naftareostuse puhul tähendab see suutlikkust koguda ööpäeva jooksul merelt vähemalt 4,5 km² ulatuses reostust. Selleks tuleks riiklikku laevastikku kümne aastaga suurendada nelja reostustõrjelaeva võrra ning hajutada võimekus üle Eesti. Praegu koondub see võimekus peamiselt Harjumaale, mistõttu võib Lääne-Eestisse, Saaremaale ja Liivi lahte jõudmine võtta 10–16 tundi. Lisaks tuleb tagada võimekus ka talvistes jääoludes ja tugevdada kaldalt reageerimise võimekust.

Keemiareostuse puhul on vaja laevadele lisaks ka sobivaid mõõteseadmeid ning meeskonnale kaitseriietust ja hingamisaparaate. Suure merereostuse korral peaks Eestil olema aastaringne, üle riigi hajutatud ja pikaajaliselt rahastatud reageerimisvõime, mis peaks olema integreeritud olemasolevate võimekustega.

Kui kiiresti oleks võimalik positiivne muutus esile kutsuda?

Käimasoleva sinimajanduse juhtimiskava projekti soovitused olemasoleva käsuliini täpsustamiseks peaks olema poole aastaga lahendatavad. HELCOM-i sihttasemeteni jõudmine võib võtta 10 järgmist aastat.

Seni, kuni Eesti enda võimekus merereostuse tõrjeks on veel piiratud, pakub olulist tuge piirkondlik koostöö. Merereostussündmustele reageerimist harjutatakse igal aastal nii Eesti ja Soome ühisõppusel "Puhas meri" kui ka laiematel Läänemere õppustel, näiteks HELCOMi õppusel "Balex Delta". Koostöö piirkondlike partneritega aitab Eestil võimalikele reostusjuhtumitele reageerida ajal, mil oma võimekust edasi arendatakse.

Valmisolek algab riskide teadvustamisest

On selge, et meie rannikuvete lähedal seisab regulaarselt kümneid aluseid ning Eesti merealadel liigub üha rohkem tankereid, mille tehniline seisukord ja vastavus rahvusvahelistele nõuetele ei pruugi alati olla laitmatu. Lisaks on Läänemere idaosa sadamad muutunud sõjategevusega seotud riskide osaks. Sellises julgeolekuolukorras ei saa merereostust käsitleda pelgalt keskkonnariskina – see on üha enam ka valmisoleku ja riigikaitse küsimus.

Järgmine reostus ei pruugi olla masuut. Eesti sadamates – Muugal, Sillamäel, Kundas ja Paldiski Lõunasadamas – käideldakse iga päev ohtlikke aineid ning nende mahud kasvavad. Seetõttu ei peaks me küsima, kas selline õnnetus võib juhtuda, vaid kuidas olla valmis selleks, kui see juhtub.