Koole ning õpetajaid suruvad riiklikud tasemetööd ja eksamid - mida mõõdetakse, seda ju ka saadakse. Kui riiklike standardite saavutamiseks on vaja faktiteadmisi, siis neid ka õpetatakse. See omakorda surub aga õpilaste tunniplaani päris palju (kontroll)töid. Arusaadav on ju ka see, et kui õppetööga alustatakse kõikides ainetes üheaegselt, siis kuhjub ka töid enamalt jaolt ühte ajaperioodi.

Olukord võib koolides olla vägagi erinev, sõltudes ennekõike konkreetse kooli töökultuurist. On koole, kus kontrolltööde ajad kooskõlastatakse juba töökavade koostamisel ja joonistatakse selguse huvides lausa vastav tabel. Kindlasti on kahjuks aga ka neid koole, kus sellele erilist tähelepanu ei pöörata ja õpetajate omavaheline koostöö on alles kujunemas. Erinev võib kooliti olla ka soov või vajadus kindlasti töö õigel päeval kirjutada (ka haigena, mis võib kujuneda mitmepoolseks terviseriskiks) või kirjutamata jätta (nii-öelda meelega läbi kukkuda) ja osapoolte soov ning valmidus vigadest õppida. Olenevalt kooli ja klassi suurusest erineb ka õpetajate tööaeg kontrolltööde parandamisel.

Kas koolis peab aga kõike kontrolltöödega kontrollima? Kas tervisekaitsenõuded nt kontrolltööde suhtes on üldse praktikas rakendatavad? Kiire arvutus näitab, et kui õpilasel on keskmiselt kaksteist ainet, veerandis/kursuses (õppeperioodis) keskmiselt seitse nädalat, millest esimesel ja viimasel nädalal töid teha ei ole mõistlik ning esmaspäeva ja reede peale ei tohi suuremaid töid planeerida, siis peavad kõik kontrolltööd ära mahtuma 15 päeva peale. Seda eeldusel, et igas aines tehakse õppeperioodil üks suurem töö.

Tundub päris hirmutav, et õpilane peabki igal teisipäeval, kolmapäeval ja neljapäeval kontrolltöö kirjutama. Mõnes aines aga tõenäoliselt siis juba kohe teisel nädalal, kui teemasse veel süvenedagi pole jõutud. Samas on aineid, mis on tunniplaanis vaid kord nädalas (nii-öelda kontrolltööde keelutsoonis) esimese või viimase tunnina või nädala esimesel või viimasel päeval. Kas me ei ole oma kontrollimisega - nii koolides kontrolltööde kui riiklikult kehtestatud normide ja määrustega - veidi liiale läinud?

Seadused ja määrused kehtestavad küll õpikeskkonnale ja hindamisele esitatud nõuded, kuid õpihuvi ja õpioskustega nad tihtipeale ei arvesta ja peamine jääbki tagaplaanile. Mida suurem on õpilase huvi uusi teadmisi omandada ja oskus regulaarselt õppida, seda väiksem on stress kontrolltööle eelneval õhtul, sest vajalik on juba õppetöö käigus selgeks saanud.

Samas tuleb meeles pidada, et kindlasti on õpilase teadmiste kontrollimiseks ka teisi mooduseid kui kontrolltööd, seda eriti uue õpikäsituse võtmes, milles räägime omandatavatest oskustest ning mitte pähetuubitavatest faktiteadmistest. Teadmiste ja oskuste omandamise mõõtmisel hakkavad ilmselt suuremat rolli mängima õpimapid, projektid, loovtööd, rühmatööd, jne. Samas ei kao ka kontrolltööd päriselt ära, kuna nende ülesandeks on lisaks tagasiside saamisele vaimse keskendumise ja konkreetse väljendusoskuse harjutamine.

Seni aga, kuni kas kooli või kodu või riiklikul survel õpitakse peamiselt hinnete pärast ja uue asja selgeks saamine on vähem tähtis, saabki õppimise rõõm (lapse otsene heaolu) kahjuks kannatada. Seetõttu on ühiskonnas oluline jätkuvalt õpiteemadel arutleda ja mõista, et näiteks rääkides kontrolltöödest räägime me kindlasti kohe ka õppimisest ja õpetamisest, riiklikest ideaalidest, vajadustest ja samas ka võimalustest.