2001. aasta aprillis tapeti Tartus hukkamisstiilis kolm inimest – isa, tütar ja väimehekandidaat –, mis pälvis isegi toonastel segastel aegadel palju tähelepanu, seda enam, et üks tapetu oli kõrgema sõjakooli ülem. Asi püsis aastakümneid "pime", kuni paar aastat tagasi toimus tänu DNA-le ootamatu pööre. Ometi lõpetas prokuratuur üllataval põhjusel uurimise. Lähedased küsivad – miks, kui oldi võib-olla just läbimurde lävel?

Kalmistu Rakveres ja kalmistu Laiusel. Kaks perekonda Eesti eri otstes elavad läbi ühist tragöödiat, mille haavad pole isegi aastakümneid hiljem paranenud. "Mis inimesed need olid, kes tapsid ja jätsid väikese lapse isata, vanemad pojad, õed-vennad vennata? See on ikka väga raske," ütles Urmas Aali ema Valeria Aal.

"See oli nii räige mõrv, et keegi meist ei elanud enam seda elu edasi, mis meil oli enne seda," lisas Tiina Läti õde Andra Lätt.

Jõhker kuritöö, kus kaotasid elu kolm parimates aastates inimest, on ühtaegu mõistatus, mis ei lase ka uurijatel rahulikult magada. "Selliseid kriminaalasju ei tule meil iga päev prokuröridena ette, mis jäävad kriipima, ja see vaieldamatult on üks asi, mille puhul oleks tahtnud edasi uurida," nentis riigiprokurör Mari Kartau.

"See on meie väike Eesti ja meil on selline kuritegu lahendamata. Tahes-tahtmata jõuame sinna, et kas siin ei tahetagi seda lahendada?" küsis sõbranna ja kannatanute esindaja Relika Alliksaar Williams.

Aastad enne tragöödiat

Ühenduslüli kahe perekonna vahel on Tiina Lätt ja Urmas Aal. Väikesest Uhtnast pärit kümnelapselise pere vanuselt teine poeg Urmas armastas maast madalast sõjamänge ja valis karjääri vastselt taasiseseisvunud Eesti kaitseväes, kus ta ülendati ruttu ohvitseriks, ta kirjutas mitu militaarõpikut ja tõusis kaitseväe ühendatud õppeasutuste juhi kohusetäitjaks.

2000. aasta Eesti Vabariigi aastapäeva paraadil juhtis kaitseväe ühendatud õppeasutuste rühmasid kompaniiülemana kapten Urmas Aal.

"See oli tema unistus ja hobi ning ta läks selle hobiga edasi. Väga hea tunne oli, et ta saab teha seda, mis talle meeldib," rääkis Urmase õde Ursula Aal.

"Ikka uhke! Mitte ainult mina, vaid Uhtnas olid ka mõned noormehed, kes kutsusid ruttu vaatama, et Aal on siin! Ta oli oma kandi uhkus," meenutas ema Valeria Aal.

Jõgeval sündinud Tiina oli oma pere kolmest lapsest vanim. "Tiina oli imeline inimene. Väga elurõõmus, empaatiline ja tark noor naine," ütles Lätt.

"Meie maailmavaade ja elufilosoofia klappisid. Tundsin, et ta on mu hingesugulane, õde, parim sõbranna ja pereliige," lisas Alliksaar Williams.

Tüdrukud olid pinginaabrid ja ühiselamu toakaaslased Nõo reaalgümnaasiumis. Lahutamatud sõbrannad olid muu hulgas koos kandvas rollis koolilõpu tutipeol. "Mitmed on hiljem öelnud, et kui ta tänaval kõndis, siis teda kohe märgati. Tal oli teistsugune aura ja olek. Talle vaadati tänaval järele mitte vilistades, vaid inimesed lihtsalt märkasid teda," meenutas Alliksaar Williams.

Koos mindi edasi õppima Tartu Ülikooli – Tiina stomatoloogiat ja Relika materjaliteadust. Just ülikooli esimesel kursusel ilmus Tiina ellu Urmas Aal. "Kuskil treppidel nad üksteist märkasid ja tuttavaks said. Nad käisid koos Euroopa reisil ja kolisid kokku. Olin õhtuti nende juures väga tihe külaline. Nad naersid, et olen lapsendatud laps, kes tuleb kogu aeg sööma," rääkis Alliksaar Williams.

Tiinast kümme aastat vanemal kaptenil oli aga taak: ta oli ametlikult abielus ja toona nelja-aastase lapse isa. "See Tiinale ei meeldinud, et asjad olid lõpetamata. Ametlik abikaasa ja lapse ema tekitas suuri probleeme, kui Urmas tahtis näiteks tütart näha. Pingeid ikka oli," selgitas Alliksaar Williams.

"Ühel hetkel Tiina arvas, et kõike on liiga palju, just Urmase tütre ja tema emaga suhtlemist. Ta tahtis hingetõmbeaega võtta ning kuna korter oli olemas, mõtles ta, et teeb väikese pausi," lisas Alliksaar Williams.

2001. aasta talvel – just umbes sel ajal, kui Urmas juhtis taas paraadil üksust – kolis Tiina temast lahku ja asus elama Põllu tänava kahetoalisse korterisse, mille pere Tartus tütre õpingute jaoks soetas. Tagantjärele on teada, et Urmasel oli teisigi suhteid ja Tiinal teisi austajaid, kuid nad jäid sõbralikesse suhetesse.

48 tundi enne mõrva – ülestõusmispühad

"Tema oli selline poeg, kes helistas absoluutselt iga päev: 'Mina, Urmas! Mis teete, kuidas läheb? Kas hakkame midagi ehitama?' Me rääkisime hästi palju poliitikast ja ta ütles, et kui ajateenistus lõpeb, läheb ta kindlasti poliitikasse ja hakkab kaitsma paljulapselisi peresid. Temal oli plaan selge," meenutas ema Valeria Aal.

Viimast korda nägid lähedased Urmast 2001. aasta suurel reedel ehk 13. aprillil, kui ta oli kodus käimas. Tiina vanemate talus Laiusel tähistati samal ajal nii ülestõusmispühi kui ka noorema venna sünnipäeva. "See nädalavahetus pidin tegelikult ka mina minema Tiina juurde, pidime väikseid kodutöid tegema ja venna sünnipäeva tähistama. Mingil põhjusel otsustasin, et ma seekord ei tule," rääkis Alliksaar Williams.

"Tähistasime venna sünnipäeva ja olime kõik kodus. Ka Urmas tuli sinna õnnitlema," meenutas Andra Lätt.

"Urmas tuli sealt nende juurest läbi ja viimasel hetkel Tiina otsustas, et ta tuleb temaga Tartusse," lisas Alliksaar Williams.

"Minu õde oleks pidanud veel pühapäevani meile jääma, aga ta otsustas mingitel põhjustel siiski varem Tartusse lahkuda. See oligi viimane kord, kui teda nägime," tõdes Andra Lätt.

12 tundi mõrvani – võtmete kadumine

Laupäeva, 14. aprilli õhtul toimus Tiina teise sõbranna juures Tartus Jaama tänaval pidu, kust käis läbi mitu noort ja muu hulgas tehti ka üks foto. Kuigi kvaliteet on halb, on see viimane teadaolev kaader Tiinast. Pilt tehti 14. aprilli õhtul. Hilisemate sündmuste vaates on hästi oluline, et koosviibimise ajal, laupäeva ja pühapäeva vahelisel ööl, läks kaotsi Tiina käekott. "See on see kurikuulus käekott, mis sealt ära varastati," näitas Alliksaar Williams.

"Sõbranna korter oli Annelinna üheksakorruselise maja kaheksandal korrusel. Selle uks vajus kogu aeg lahti, kui polnud lukus. Käekott oli emba-kumba, kas ukselingil või kõrval väikese kapi peal. Ühel hetkel oli Tiina käekott kadunud," meenutas ta.

"Nad otsisid seda käekotti nelja-viiekesi väga kaua. Järsku ühel hetkel oli käekott ukselingil tagasi, aga mida ei olnud, olid võtmed," lisas Alliksaar Williams.

"Kotist oli ära võetud sularaha ning puudu olid ka võtmed ja Tiina ajutine juhiluba, millel oli korteri aadress. Teoorias sai keegi võtta võtmed ja teada, kuhu need sobivad," selgitas Alliksaar Williams.

"Pärast politseile helistamist öösel ootas Tiina hommikuni ja helistas siis isale, kellel oli tagavaravõti. Isa pidi kohe linna lukku vahetama tulema," rääkis Alliksaar Williams.

"Vanemad olid murelikud, et on väga halb lugu ja korter on võib-olla juba tühjaks varastatud. Isa läks sinna ja õnneks juhtus elu nii, et minu ema sinna kaasa ei läinud," meenutas Andra Lätt.

Tagantjärele on teada, et pühapäeva, 15. aprilli hommikul kella poole kaheteistkümne paiku jõudis Põllu tänavale algul Elmo ja sisenes tagavaravõtmega korterisse. Millalgi järgneva tunni jooksul jõudsid sinna ka Tiina ja Urmas, kelle neiu kaasa kutsus. Pärast seda jäi vaikus.

"Mis siin nüüd toimub, Elmo ei vasta telefonile. Hakkasime uurima ja helistama. Helistasime ilmselt üsna kiirelt ka need telefonid kõik tühjaks. Keegi ei vastanud ja me käisime emaga ilmselt kõik Tartu pubid, baarid ja restoranid läbi. Mõtlesime igasuguseid mõtteid, kuhu inimesed võisid jääda," rääkis Andra Lätt.

"Nii kui ma Tartusse jõudsin, siis ma liitusin otsingutega. Kõigepealt koputasin läbi kõik selle korruse uksed. Väga üksikud tulid ukse peale ja kui küsisin, kas nad midagi kuulsid või nägid, siis kõik raputasid ainult pead. Käisin ka politseis uurimas, kas on olnud telefonikõnesid või on keegi haiglasse viidud, aga seal öeldi ka, et ei ole," lisas Alliksaar Williams.

"Kuni õhtuni otsisime neid linnas ja siis läksime koju tagasi. Kui hakkas pimedaks minema, hakkasime hirmsamaid asju ette kujutama ja andsime loa korterisse sisse murda," ütles Andra Lätt.

12 tundi pärast mõrva – sündmuspaik

Relika helistas ühisele tuttavale Andresele, kes omakorda kupatas kohale lukumeistri.

"Lukumeister puuris südamiku läbi ja ütles, et ei taha järgmisi laipu silme ette saada. Ma tegin ukse lahti, panin koridoris tule põlema ja läksin elutuppa, mis oli Tiina tuba. Seal nägin Elmo keha. Olin šokis, nagu aegluubis. Tundsin tuttavad tossud ja esemed ära ning mõtlesin, miks nad siin on ja miks ta pikali on. Hakkasin koridori poole tagasi kõndima, selle aja peale tuli Andres köögist ja lükkas mu korterist välja, öeldes, et see pole minu silmadele," meenutas Alliksaar Williams.

"Keegi ei julgenud seda meile öelda. Minu täditütre tolleaegne mees julges lõpuks emale telefonis välja öelda, et kõik on surnud," rääkis Andra Lätt.

"Esmaspäeva, 16. aprilli hommikul kella kuue paiku helistas teine poeg, kes õppis sõjakoolis. Ta palus mul istuda ja ütles, et Tartu korterist leiti kolm surnut ning üks neist on meie Urmas," meenutas ema Aal pisaratega.

"See oli täielik šokk, lausa mitu päeva, ja on tegelikult siiamaani," lisas õde Ursula Aal.

"Karjusin üle maja, et Urmast ei ole enam. Väimees kutsus kohe kiirabi, saime süstid ja siis aeg muudkui läks," kirjeldas ema Aal.

24 tundi hiljem – versioonid

Isegi toonase kriminogeensuse foonil oli kolmikmõrv üsna erakordne, seda enam, et üks ohver oli sõjakooli ülem. Kõrge profiiliga juhtumit asus lahendama keskkriminaalpolitsei juures loodud erigrupp, kuhu kuulusid teiste seas toonane juhtivinspektor Ain Balder ja vaneminspektor Vallo Koppel.

"See oli ikkagi üle riigi sündmus number üks," ütles Balder.

"Kui mõelda tagasi 90-ndatele, siis oli selliseid mõrvu üle Eesti hulgi ja ka Tartus oli mitme inimese tapmisega lõppenud juhtumeid. See juhtum eristus teistest just ohvrite tausta poolest – tudeng ja kaitseväelane polnud tavapärane," lisas Koppel.

Kõrge profiiliga juhtumit asus lahendama keskkriminaalpolitsei juures loodud erigrupp, kuhu kuulusid teiste seas tollane juhtivinspektor Ain Balder ja vaneminspektor Vallo Koppel.

"Korteris oli pilt tavainimese jaoks ilmselt šokeeriv – väga ilus ja puhas korter. Ei midagi sellist, mis annaks lävelt mõista, mida sealt tubades edasi liikudes leida võib. Puudusid võitlusjäljed ja segadus, mis tavaliselt mõrvapaika iseloomustavad. Esmapilgul tekkis mulje, nagu oleks surnukehad kuskilt mujalt toodud ja puhtasse korterisse asetatud," rääkis Balder 2002. aasta saates "Avatud toimik".

"Kui korterisse sisse läksime, oli kõik nii puhas ja korras, nagu Tiina korter alati oli. Koridor oli samasugune, jalanõud täpselt nii nagu alati," meenutas Alliksaar Williams.

Tartu politsei ei pidanud algul tõenäoliseks, et kolmikmõrv on seotud Urmas Aali isikuga. Ajakirjanduses käis läbi teooriaid alates armukolmnurgast ja hapuks läinud laenusuhetest kuni seosteni kaitseväega, kuid kõige enam tõusis esile untsu läinud varguse versioon: ohvrid jalutasid sisse just siis, kui Tiinalt eelmisel ööl varastatud võtmetega korterit tühjendati. Paljud teemasse pühendatud seda siiski ei uskunud, sest roim jättis professionaalse mulje. Kuigi tulistati viis lasku, ei kuulnud naabrid midagi, mis viitab summutiga relvale.

"Kui palju meil Tartus oli selliseid tavalisi pikanäpumehi, kes käisid ringi summutiga relv vöö vahel ja olid valmis iga hetk pererahvast ära tapma?" arutles Koppel.

"Kust sa selle summutiga relva saad ja kuidas sa oskad niimoodi lasta?" küsib ka Alliksaar Williams.

Erakordsele külmaverelisusele viitab, et mõlemale mehele tulistati algul rindu, siis kontroll-lask kuklasse, neiule üks kuul oimukohta. Mingeid võõraid sõrme- või DNA-jälgi polnud, padrunihülsid korjati kokku ja uks keerati väljudes lukku.

"See ei olnud lihtne varas ega narkomaan, see oli täiesti hukkamine," sõnas Ursula Aal.

"Arvestades, kui professionaalselt ja külmavereliselt korteris toimetati, ei olnud see kindlasti röövel, kes arvas, et leiab sealt mingeid esemeid," lisas Andra Lätt.

"See, mis toimus, oli kalgilt kalkuleeritud, ette planeeritud ja oskustega inimese tehtud," arvas Alliksaar Williams.

"Kas ta nüüd professionaalne, külm ja kaalutletud oli, need on natukene poeetilised hinnangud, aga esmapilgul ei jäänud muljet olmetülist või kiremõrvast. Ma pigem kasutaksin sõna "puhas"," ütles Balder.

"Hülsside kokkukorjamine ja ukse lukku keeramine viitavad isiksuseomadustele ja närvikavale. Praktiliselt puudusid ka sõrmejäljed ja DNA. Ju siis kanti kindaid või oldi piisavalt ettevaatlikud, et mitte jälgi jätta. Ei saanud siis ega saa ka praegu välistada, et tegemist polnud selle inimese esimese tapatööga," selgitas Balder.