Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.
Rain Kooli: mis mõttes noored ei loe ega kirjuta?

Samal ajal kui Eestis avaldatakse võidukaid lugusid PISA testi tulemuste kohta, mis justkui näitavat, et me oleme vähemalt vaimult jõudnud Euroopa viie rikkaima riigi hulka (kuigi ma ise pööraks tähelepanu ka sellele, kui õnnetutena meie lapsed end meie koolides keskmiselt tunnevad), ja Soomes plaanitakse juba haridusreformi, kuna testi tulemused polnud päris nii head, kui võinuks, esines kirjutam
"Väga hea, et PISA tulemused langevad. Need olid illusioon, mis pani meid uskuma, et kärped hariduses ei kahjusta midagi."
Nagu ajalehe Helsingin Sanomat keelehoolduse eest vastutav arvamustoimetaja Ville Eloranta Svinhufvudi "säutsu" vahendades nentis, võttis too kokku paljude mõtted - ja empiirilise arusaama -, et põhikooli õpilaste lugemisoskus muutub nõrgemaks. Oma empiiriliste uuringute põhjal võin lisada, et keskmiselt tundub lagunevat ka gümnasistide ning tudengite (vähemalt funktsionaalne) lugemisoskus ning võime mõtestatud teksti luua. Pole ka ime, sest lugemis- ja kirjutamisoskus on vähemalt sama mündi kaks poolt.
Ka mulle on seega rohkem kui korra pähe turgatanud mõte, et PISA testid ei mõõda vähemalt lugemis- ja kirjutamisoskust adekvaatselt või ei ole testide latt piisavalt kõrgemal või on mujal veel hullem. Ükski neist PISA tulemustega seotud uhkuse ning tegelikkusega seotud piinlikkuse vahet seletada püüdvatest teguritest ei kõrvalda aga fakti, et lugemis- ja kirjutamisoskusega on ka meie riigis asjad halvasti.
Ma ei ole kindlasti kõige konservatiivsem keeleinimene ning omavahel öeldes on mul raske mõista, miks keeleteadlased ripuvad kramplikult näiteks sõna "kontsert" loomuvastase käänamiskorralduse küljes, aga loomulikult on mul lugemis- ja kirjutamisoskuse üle mõtteid mõlgutades oma huvid mängus. Arvamustoimetajana leiba teenides olen ma ju huvitatud sellest, et mul oleks ka tulevikus autoreid, kes mitte ainult tunneks mõnd valdkonda, vaid suudaks luua ka mõtestatud, kujundlikku, heas keeles teksti, mille lugemine oleks mitte ainult hariv, vaid ka kultuuriliselt nauditav.
Tänapäeval aga, head sõbrad, on sellise teksti jõudmine arvamustoimetaja töölauale üha haruldasemaks muutuv nähtus.
Muidugi on osaliselt tegemist ka suundumusega, mida iseloomustab suurepäraselt suurepärase kolumnisti Vello Vikerkaare tõdemus tema viimases kirjutises: "Ma imetlen siiralt Eesti toimetajaid, kes suudavad täita ajalehed ja ajakirjad lugudega, sest raha, mida nad selle eest maksta saavad, suudab paeluda vaid neid, kes kirjutavad jumala ja isamaa nimel, või siis neid, kelle emad lõikavad artikli lehest välja ja panevad raami sees seinale."
Aga mitte ainult. Andekuse hulk ühiskonnas võib püsida konstantne, kuid oskused lihtsalt on varasemast kehvemad.
Mida siis teha?
Ville Eloranta vahendab ajalehes Helsingin Sanomat ühe võimaliku väljavaatena õpetajaid õpetavate Sirkku Myllyntausta ja Sara Routarinne raamatut "Sanahanat auki!" ehk "Sõnakraanid valla!" Selle keskne tähelepanek on, et sotsiaalmeedia suurim õpetus seisneb sotsiaalsuses eneses. Kui noored tahavad tähelepanu ja suhtlust, saavad nad hakkama nii lugemise kui kirjutamisega - nii et tegelikult loevad ja kirjutavad noored tänapäeval rohkem või vähemalt sama palju, kui nende vanaemad ja vanaisad. Iseasi, mida.
Et asjad isevooluteed ei läheks, pakuvad Myllyntausta ja Routarinne välja, et sotsiaalmeediast tuttava sotsiaalsuse võiks lugemis- ja kirjutamisoskuste asjatundliku lihvimisega ühendada. Erinevaid kirjutamisžanre ja -stiile võiks koolides treenida samal põhimõttel, millega tekste kirjastustes käsitletakse: neid loetaks koos, antaks tagasisidet ja kirjutataks üheskoos ümber.
Hmmm. Ehk mu tööl on siiski tulevikku.
Tegemist on Vikerraadio meediateemalise päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata siit.
Nagu ajalehe Helsingin Sanomat keelehoolduse eest vastutav arvamustoimetaja Ville Eloranta Svinhufvudi "säutsu" vahendades nentis, võttis too kokku paljude mõtted - ja empiirilise arusaama -, et põhikooli õpilaste lugemisoskus muutub nõrgemaks. Oma empiiriliste uuringute põhjal võin lisada, et keskmiselt tundub lagunevat ka gümnasistide ning tudengite (vähemalt funktsionaalne) lugemisoskus ning võime mõtestatud teksti luua. Pole ka ime, sest lugemis- ja kirjutamisoskus on vähemalt sama mündi kaks poolt.
Ka mulle on seega rohkem kui korra pähe turgatanud mõte, et PISA testid ei mõõda vähemalt lugemis- ja kirjutamisoskust adekvaatselt või ei ole testide latt piisavalt kõrgemal või on mujal veel hullem. Ükski neist PISA tulemustega seotud uhkuse ning tegelikkusega seotud piinlikkuse vahet seletada püüdvatest teguritest ei kõrvalda aga fakti, et lugemis- ja kirjutamisoskusega on ka meie riigis asjad halvasti.
Ma ei ole kindlasti kõige konservatiivsem keeleinimene ning omavahel öeldes on mul raske mõista, miks keeleteadlased ripuvad kramplikult näiteks sõna "kontsert" loomuvastase käänamiskorralduse küljes, aga loomulikult on mul lugemis- ja kirjutamisoskuse üle mõtteid mõlgutades oma huvid mängus. Arvamustoimetajana leiba teenides olen ma ju huvitatud sellest, et mul oleks ka tulevikus autoreid, kes mitte ainult tunneks mõnd valdkonda, vaid suudaks luua ka mõtestatud, kujundlikku, heas keeles teksti, mille lugemine oleks mitte ainult hariv, vaid ka kultuuriliselt nauditav.
Tänapäeval aga, head sõbrad, on sellise teksti jõudmine arvamustoimetaja töölauale üha haruldasemaks muutuv nähtus.
Muidugi on osaliselt tegemist ka suundumusega, mida iseloomustab suurepäraselt suurepärase kolumnisti Vello Vikerkaare tõdemus tema viimases kirjutises: "Ma imetlen siiralt Eesti toimetajaid, kes suudavad täita ajalehed ja ajakirjad lugudega, sest raha, mida nad selle eest maksta saavad, suudab paeluda vaid neid, kes kirjutavad jumala ja isamaa nimel, või siis neid, kelle emad lõikavad artikli lehest välja ja panevad raami sees seinale."
Aga mitte ainult. Andekuse hulk ühiskonnas võib püsida konstantne, kuid oskused lihtsalt on varasemast kehvemad.
Mida siis teha?
Ville Eloranta vahendab ajalehes Helsingin Sanomat ühe võimaliku väljavaatena õpetajaid õpetavate Sirkku Myllyntausta ja Sara Routarinne raamatut "Sanahanat auki!" ehk "Sõnakraanid valla!" Selle keskne tähelepanek on, et sotsiaalmeedia suurim õpetus seisneb sotsiaalsuses eneses. Kui noored tahavad tähelepanu ja suhtlust, saavad nad hakkama nii lugemise kui kirjutamisega - nii et tegelikult loevad ja kirjutavad noored tänapäeval rohkem või vähemalt sama palju, kui nende vanaemad ja vanaisad. Iseasi, mida.
Et asjad isevooluteed ei läheks, pakuvad Myllyntausta ja Routarinne välja, et sotsiaalmeediast tuttava sotsiaalsuse võiks lugemis- ja kirjutamisoskuste asjatundliku lihvimisega ühendada. Erinevaid kirjutamisžanre ja -stiile võiks koolides treenida samal põhimõttel, millega tekste kirjastustes käsitletakse: neid loetaks koos, antaks tagasisidet ja kirjutataks üheskoos ümber.
Hmmm. Ehk mu tööl on siiski tulevikku.
Tegemist on Vikerraadio meediateemalise päevakommentaariga. Kõiki päevakommentaare täismahus võib kuulata siit.