Kirjutamisoskus kui jalgrattasõit ({{commentsTotal}})

Sõnad
Sõnad Autor/allikas: Pixabay

Me elame üha enam ja enam kirjalike tekstide maailmas, kuid meid ei õpetata neid looma, kirjutavad Anni Jürine, Ilona Tragel, Djuddah A.J. Leijen.

Eneseväljendusoskuse ja selle arendamise kohta ilmub arvamusi pidevalt. Näiteks võib tuua paar kuud tagasi ilmunud artiklid „Õpilaste kirjatöödesse ilmub netisuhtlusest tulnud vigu“ ja Laine Põldaru artikli „Ma ei oska eesti keelt“. Meie leiame, et praegu ei ole kirjutamisõpetus efektiivne, kuna keskendub liigselt õigekeelsusele ning liiga vähe tekstiloomeoskuse arengule. Kirjutamisoskus ei arene pelgalt õigekeelsuse ja grammatikareeglite õppimise kaudu, sest nii õpib koostama fraase ja lauseid, kuid mitte teksti.

Kirjutamisoskus kui jalgrattarattasõit

Nii kirjutamine kui ka jalgrattasõit on mõlemad oskused. See tähendab, et kumbki neist ei ole kaasasündinud anne ning mõlemat neist on võimalik arendada. Seejuures võib olla nii, et mõnel inimesel on eeldused need oskused paremini omandada – samamoodi nagu mõnel läheb jalgrattasõidu õppimine libedamalt kui teisel, on mõnel loomuomane anne (peale ande võivad siin rolli mängida ka harjumused, näiteks lugemisharjumus) kirjutada ladusaid ja selgeid tekste ja teisel ei tule see kohe üldse välja.

Nende kahe äärmuse vahele jääb suur hulk keskmise jalgrattasõidupotentsiaali ja kirjaliku väljendusoskusega inimesi, kelle oskusi on võimalik tulemuslikult arendada.

Oleme varem kirjutanud, et kirjutamisoskuse ja keeleoskuse vahele ei saa tõmmata võrdusmärki. Praktikas taandub kirjutamine aga sageli õigekeelsusküsimustele. Kuigi Martin Ehala* on esile toonud, et meie emakeeleõpetus on viimase paarikümne aasta jooksul pidevalt liikunud grammatika- ja õigekeelsuskeskselt õppelt funktsionaalsele keeleoskusele suunatud õppele, on see muutus olnud visa rakenduma. Kirjutamisoskust õpetades ja sageli ka kirjutamisoskust mõõtes keskendutakse peaasjalikult tahkudele, mida on lihtne mõõta ning teksti veerisel (ja õppematerjalides) välja tuua. Ühesõnaga, keele korrektsusele.

Olgu siin näiteks kas või ülalmainitud artiklis sisalduvad kommentaarid, et lause struktuuri panevad paika kirjavahemärgid ning õpilaste kehva kirjaliku eneseväljenduse sagedaim näide on algustäheortograafia vead.

Tulles tagasi jalgrattasõidu analoogia juurde – keele (korrektsele) struktuurile keskendumine on võrreldav jalgratta osade tundma õppimisega. Üksikasjalikud teadmised sellest, millest jalgratas koosneb, ei anna teadjale erilist eelist jalgrattaga sõitmise oskuse arendamisel. Samamoodi ei arenda kirjutamisoskust teadmine sellest, kas õige on tundlikkus või tundlikus (mõlemad, aga oleneb kontekstist), ega isegi sõnajärg ega kirjavahemärgistus, kus üks või teine kirjapilt võib muuta lause tähendust.

Jalgrattaga sõites tuleb tasakaalu leidmiseks vaadata kaugele ette, mitte mõelda selle peale, mida ratta osad teevad. Kirjutamisoskust arendades tuleb keele kõrval tähelepanu pöörata tervikule, kõigele, mis jääb lause tasandist kõrgemale. Siia kuulub teksti struktureerimine, lõikude ülesehitamine, väidete põhjendamine, illustreerimine näidetega jms.

Harjutamine teeb meistriks

Nii nagu jalgrattaga sõitmise oskust arendab ainult jalgrattasõit, arendab ka kirjutamisoskust ainult kirjutamine ise. Kuid seejuures ei tohi õppijat selles protsessis üksi jätta. Kirjaliku teksti koostamine ülesandena, mille tagasisidestamisel keskendutakse peamiselt õigekeelsusele, ei arenda kirjutamisoskust, vastupidi, see võib tekitada hoopis kirjutamiskrambi. Kehva kirjutamisoskuse põhjuseid avab hästi õpetaja Laine Põldaru, kes märgib, et tunde, nagu ta ei oskaks eesti keelt, on talle sisendanud hirm kirjutades eksida. See hirm sai alguse emakeele tunnis, kus oma pooliku töö õpetajale näitamisega seotud ebamugavust süvendas range õpetaja kujundatud pingeline õhkkond.

Sellist suhtumist kirjalikku tekstiloomesse tekitab igasugune liialt tulemusele (sealhulgas õigekeelsusele) keskenduv metoodika, ka siis kui õpetaja metoodika ei põhine hirmutamisel.

Kirjutamise õpetamisel aitab protsessikeskne lähenemine kirjutamisele, mida iseloomustab turvaline, õppimist toetav õhkkond, kus keskendutakse kirjutamisprotsessile, mitte tulemusele: oluline on see, mida õpilane protsessi käigus õpib. Õpetamise algusetappidel ei hinnata õigekeelsust, vaid vaadatakse teksti laiemalt, näiteks selle struktuuri ja mõtte selget väljendamist. Seejuures on olulisel kohal mustandid (jah, mitmuses) ja tagasiside mustanditele. Selline metoodika ei eelda teksti hindamist enne, kui on jõutud protsessi lõpptulemuseni, valmis tekstini. Vaid nii saame luua õhkkonna, kus õpilane ei karda eksida ega lähe oma õigekeelsusoskuse tõttu krampi.

Kirjutamine on ka selles mõttes nagu jalgrattasõit, et kui see on korra selgeks saadud, ei unune see ära. See ei tähenda, et kirjutamist saab ühekorraga selgeks õpetada. Vastupidi, selle oskuse arengut tuleb toetada algkoolist ülikoolini. Pidev harjutamine teeb algajast autorist meistri ning võimaldab varem omandatud baasoskusi rakendada teistes registrites, žanrides ja keeltes. Tänapäeval, kus kirjalikus vormis sõnumeid (olgu need tekstsõnumid, e-kirjad, kirjandid, bakalaureusetööd või töökeskkonnas kasutatavad tekstid) on meie igapäevaelus tohutult palju, on selliste baasoskuste arendamine olulisem kui kunagi varem.

Kas sõita saab ratta ehitust sootuks tundmata?

Jalgratta pikema eluea huvides on mõistlik tema osadel silm peal hoida ja seda tasub aeg-ajalt hooldamas käia, kuid selleks on olemas oma ala professionaalid ja rattaga sõitmist see otseselt ei puuduta. Niisamuti on kirjutamisel õigekeelsusega – kui autor ei tunne ennast keeleküsimustes kindlalt, saab ta lasta oma teksti hiljem keeletoimetajal üle vaadata. Teksti loomist ei tohiks see aga takistada.

Kui jalgrattasõit on selge ja sellega tuleb tihti tegelda, saavad selgemaks ka jalgratta osad ning tekib selgem arusaam nende kasutamisest ja hooldusest. Õnneks on see paratamatult nii, kuid on raske ette kujutada vastupidist arengut, st et ratta osi ja selle funktsioone hoolega õppides tekib kuidagi ilma praktikata arusaam, kuidas rattaga sõita.

Niisamuti on kirjutamisega – kogenud autoritel on tavaliselt lihtsam ennast korrektselt väljendada, sest õigekeelsusoskus areneb koos tekstiloomeoskusega. Samas ei aita pelgalt õigekeelsuse põhitõdede teadmine kehval kirjutajal ennast kuigivõrd selgemalt väljendada.

Nüüd, kus jalgrattasõiduhooaeg hakkab enamiku inimeste jaoks läbi saama, kutsume kõiki üles kirjutama, et selle läbi oma lennukad mõtted ja olulised arvamused kas endale ja lähikondsetele või miks mitte ka Eestile 100. sünnipäevaks arusaadavaks sõita!

* Ehala, Martin (2017). Emakeeleõpetuse metoodika ja riigieksami tulemused. Academia.edu, lk 1–19.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: