Kivisaar sõnas: "Noh, aga teiseks tuleks välja uurida, äkki tal [treeneril] oli õigus: äkki hakkasidki [ohvrid -autori märkus] kiiremini jooksma. Kui sa oled sportlane, siis on sinu jaoks sport number üks ja selle nimel oled sa valmis tegema mida iganes, ohverdama mida iganes ja see väike "tihi" pole nüüd küll mingi õudne häda. (…) Sportlased teevad ju igast imevigureid, söövad ja süstivad, sätivad ja hõõruvad ja ma-ei-tea-jumal-mida-kõike nad ära ei tee. Võibolla on asi palju lihtsam! Ei ole seal vaja doseerida ja jumal teab mida... molekulidega hullata - väike "tihi" enne võistlust, viskab lahti kõik, mis vaja, ja läheb nagu ludiseb," seletas ta vägistamises ja peksmises süüdistatava treeneri käitumist, arvates, et teeb head nalja.

Kiiresti sai antud sõnavõtust jutuaine, mis pahandas suurt hulka inimesi. Saatejuhi väljaütlemisi peeti räigeks ja tundetuks ning koostati ka pöördumine raadiojaama juhtkonnale, millele kõigest pärastlõuna jooksul kogunes internetis sadu allkirju. Allakirjutanud arvasid, et vägistamine ei ole teema, mille üle avalikus ruumis nalja heita. Naistevastane vägivald on Ugandas tõsine probleem, kuid vaid see polnud nördimuse põhjus.

Vägistamine on raske isikuvastane kuritegu ükskõik mis kontekstis, selle tagajärjed on ohvrile tõsised. Vägistatute kalduvus enesetapule kasvab, rääkimata kaasnevatest muudest pikaajalistest vaimsetest ja füüsilistest probleemidest. Kivisaar aga jäi naljale kindlaks: "Me saime kirja. Me saame kogu aeg kirju. Kogu aeg on keegi, kellele midagi ei meeldi. Alati on keegi, kes ei saa huumorist aru. See on loomulik osa meie tööst," sõnas Kivisaar telefonis veebiväljaandele Publik.

Vägistamine on naljaks hea?

Antud juhtum pani paljusid arutama, mida siis ikkagi heaks naljaks pidada. Muidugi, üle piiri nali ja must huumor on meie kultuuriruumis levinud. Kivisaare pooldajad ütlesid, et ka küüditamise üle on nalja heidetud ja seda veel rahvusringhäälingu "Tujurikkujas". Miks siis vägistamisese üle nalja ei või visata? Häh, kõik sobib naljaks, pole vaja nii tundlik olla!

Kahtlen, kas sajad pahameelt väljendanud inimesed ilma huumoritajuta on. Pöördumisele allakirjutanute hulgas oli palju meediaga seotud inimesi, saatejuhte ja arvamusliidreid. Enamik arvasid, et tegemist oli tundetu ilkumisega ja saatejuht läks liiga kaugele, tehes mitte vaimukat huumorit, vaid päriselu "onu Heinot". Küsimus polegi viletsas naljas, vaid konkreetse, suhteliselt levinud "ma ju ainult" -tüüpi vägistamist õigustava meemi edendamises.

Pealegi on küüditamine meie kollektiivne ajalugu, möödanik. Jah, on julge selle üle nalja heita ja ei saa eeldada, et see kellegi haiget ei tee. Vägistamine aga võis olla kellegi raadiokuulaja individuaalne kogemus samal ööl, kui Kivisaar selle "tihi" üle arvas heaks hommikul nalja teha. Seksuaalne vägivald on ka täna aktuaalne ja tõsine probleem.

Sõnavabadus ei tähenda vabadust solvata või suust välja ajada iga lollust, mis pähe tuleb. Sõnavõtud, mis on kedagi halvustavad, solvavad, kellegi inimõigusi piiravad või kriminaalset käitumist õigustavad, pole sõnavabadus ja oma väljaütlemiste eest peab vastutama. Miks peab kellelgi olema õigus süüdimatult teha huumorit, mis on hirmutav, vägivalda naljana näitab või seda üldse õigustab? See on nii tülgastavalt tundetu.

Kas te tunnete kedagi, keda on vägistatud? Kas teid ennast on vägistatud? Oli see naljakas?

Reklaamiostjatel tuleks korraks tõsiselt järele mõelda, mis keskkonda nad oma reklaamiraha jätavad. Ka reklaamiandjatel on õigus sõna võtta ses osas, mis nende eetikaga sobib ning mis mitte. Oleksin ma Kivisaare tööandjalt reklaami ostja, mõtleks ma korraks tõsiselt järgi, kas minu toode või teenus sobib sellise madalalaubalise mõttemaailmaga või soovib mu ettevõte olla ka sotsiaalne eeskuju.

Avalikus ruumis kõnelejatel on vastutus

Ilmselt oli saatejuhil sel hetkel meelest läinud, et neil on suur kuulajaskond ja fännirühm. Neist mitte kõik ei pruugi olla sama "hea" huumoritajuga. Vastupidi, kuulajatest nii mõnedki võivad saada staari sõnavõttudest julgustust vägivaldseks käitumiseks. Mis see väike "tihi" siis ära ei ole, ah?

Samuti pani imestama saatejuhi reaktsioon. Kommunikatsiooniinimestelt oleks oodanud, et antud pöördumisele järgneb kasvõi mingit laadi vabandus stiilis, et tõesti mindi üle piiri, tehti ehk kellelegi haiget ning et tegelikult muidugi pole vägistamine üheski kontekstis õigustatav. Ei. Järgnevas saates nenditi irooniliselt, et "nüüd peab mõnda aega ettevaatlik olema, muidu mine tea, mis grupid taas aktiveeruvad, kellel aju kinni kiilub".

Pöördumisele pole jõudnud vastata ka raadiojaama juhtkond. Rämedus on legitiimne ja lahe, pole vastuse väärilinegi.

Pöördumine pole saatejuhi vastane, vaid koostati selleks, et pakkuda kaitset ja turvatunnet või vähemalt moraalset toetust neile, kes on seksuaalvägivalla ohvriks langenud või potentsiaalselt ohvriks langeda võivad. On siis raske mõista, et vägistamist peab nimelt sellepärast halvustama, et inimestel oleks turvalisem olla?

Artiklit on täpsustatud 12.08.2020.