Margit Sutrop: lahkarvamuste paljususel ei tohiks lasta end murda ({{commentsTotal}})

Margit Sutrop
Margit Sutrop Autor/allikas: Sven Paulus / ERR Novaator

Mida teha, kui lahkarvamuste paljusus näib meid enda alla matvat? Kuidas elada, kui tundub, et ühiskonnast on kadumas igasugune koosmeel?

Inimesed vaidlevad paljude asjade üle. Nad vaidlevad selle üle, kas vaniljejäätis maitseb paremini kui šokolaadijäätis, kas seelikud peaksid olema pikad või lühikesed, kas püksisääred peaksid olema laiad või kitsad. On ka vaidlusi tõsisemate küsimuste üle: kas hea laps kasvab vitsaga või vitsata, kas loomi võib süüa, kas valetamine on teatud juhtudel lubatud? Bioeetikud vaidlevad selle üle kas surrogaatemadus, kloonimine, embrüodega katsete tegemine peaks olema lubatud.

Moraali, poliitika ja religiooni küsimuste üle toimuvates arutlustes näivad mõned lahkarvamused olevat olemuslikult lahendamatud. Näib, et siin ei aita tavapärane retsept - võtta rohkem aega kaalutlemiseks, jälgida, et arutluskäigus pole tehtud vigu ning kontrollida üle faktid, millel arvamused põhinevad. Nii filosoofias kui ka igapäevases arutlevas demokraatias on ikka ja jälle tõdetud, et kõik see ei pruugi aidata vastandlikke pooli leppimisele lähemale.

Tõdemus, et on küsimusi, kus lahkarvamusi ei saagi lahendada, tekitab ühelt poolt küsimuse moraali objektiivusest ning teisalt praktilise küsimuse: mismoodi korraldada kooselu nendega, kelle arvamustega me ei nõustu.

Lahendust on nähtud sallivuses või koguni pandud ette, et lepime lihtsalt kokku, et me ei lepi milleski kokku. Inglise keeles kõlab see eriti ilmekalt: “Let us agree that we disagree!

Nõustumine, et me ei nõustu, võib küll tagada rahu, aga praktilises mõttes me ikkagi ei tea, kuidas ühiselu korraldada - kas lubada aborti, eutanaasiat, surrogaatemadust, kas lubada omasoolistel kooselu registreerida, kas võtta vastu pagulasi, kas burkade kandmine keelustada jne.

Mida teha?

Mida siis teha, kui lahkarvamuste paljusus näib meid enda alla matvat? Arvan, et ei tohiks liiga kergesti alla anda. Tuleks täpsemalt uurida, millel lahkarvamused põhinevad ja püüda ikkagi leida võimalusi neid lahendada.

Kindlasti on osasid arvamusi võimalik ümber lükata, näidates, et nad põhinevad valedel alustel. Mõnikord on võimalik paljastada loogikavigu. Kui sai teatavaks, et üks Pariisi terroristidest oli tulnud maale koos pagulastega, hakati rääkima, et kõik pagulased on potentsiaalsed terroristid. Kui sinna juurde tuleb uskumus, et kõik välismaalased on pagulased, siis jõutakse varsti järeldusele, et kõik välismaalased on potentsiaalsed terroristid!

Enamasti ei saa kuumalt pulbitsevates debattides ratsionaalse arutlemisega aga kuigi kaugele. Mõned sotsiaalteadlased (nt Jonathan Haidt 2012) on väitnud, et moraali ja poliitika küsimustes on tegemist mitte-ratsionaalsete lahkarvamustega, mis põhinevad emotsioonidel ja intuitsioonil, mistõttu nad ei allu ratsionaalsetele argumentidele.

Minu arust ei pea emotsioonidel põhinevad lahkarvamused olema aga tingimata mitte-ratsionaalsed. Kõik oleneb sellest, kuidas me emotsioonide olemust mõistame. Tegelen emotsioonide olemusega igapäevaselt meie IUTi teadusprojektis „Lahkarvamused: filosoofiline analüüs.“

Emotsioonide narratiivne struktuur

Toetun Peter Goldie (2001, 2014) väitele, mille järgi osad emotsioonid, nt viha, hirm, kadedus, armukadedus, lein ja kaastunne on väga komplekssed, pikka aega kestvad emotsioonid, millele on omane narratiivne ehk jutustav struktuur. Narratiivid on lood, mis mõtestavad juhtunut teatud perspektiivist, väljendades jutustaja viisi asju näha. Taoline pikka aega kestev emotsioon võib olla seotud mälestuste, kujutluste ja laiemalt enesemõistmisega.

Sellest lähtuvalt olen välja arendanud oma filosoofilise teooria. Selle keskne tees on, et kui selgub, et mõnes moraali, poliitika või religiooni küsimuses on tegemist emotsioonidest laetud eriarvamusega, ei peaks panustama ainult argumentidele, vaid peaks püüdma selle poole, et muutuks emotsioon. Täpsemalt, et muutuks narratiivne struktuur ehk lugu, millega emotsioon koos käib.

Meie emotsioonid on seotud meie vaatega elule. Seetõttu, rääkides ühest ja samast probleemist, reageerime täiesti erinevalt. Kõik oleneb sellest, millele meie tähelepanu on suunatud ja millele mõtleme. Kui mõtleme sellele, et pagulased tahavad saada osa meie heaolusüsteemist, räägivad arusaamatut keelt, neil on teistsugune nahavärv ja nad on oht julgeolekule, suhtume neisse vaenulikult.

Kui mõtleme sellele, kuidas nad oma elu ohtu seades kodumaalt põgenesid, jäid ilma oma kodust ja kõigest, mis oli neile kallis, mõtleme neist pigem kaastunde ja hoolivusega.

Hiljuti olin tunnistajaks vaidlusele, kus üks noor mees rääkis uhkusega sellest, kuidas ta kõik pagulased maalt välja suitsetab. Tema väide oli, et Eesti pole siiani nõukogude okupatsioonist toibunud ja me ei saa endale lubada, et meie vähest heaolu jälle mingite võõrastega jagatakse. Et igale võõrast keelt kõnelevale inimesele tuleb näidata, et ta pole siia oodatud.

Noor naine tema vastas küsis, kas ta tahab kuulda ühte lugu. “Paari nädala eest kohtusin ühe teismelise tüdrukuga, kelle pere on Eestilt saanud pagulase staatuse. Tüdruk on väga andekas. Selles väikeses Eesti paigas, kus tema vanemad on tööd saanud, ei ole kooli, kus tütar saaks oma annet arendada. Nii otsustas pere lasta tal minna õppima suurde linna. Kuigi tema eesti keele oskus on vähene, saab ta koolis hakkama ja läheb igal hommikul kooli tund enne teisi, et eesti keelt õppida. Probleemid algasid aga sellest, et tema klassikaaslased ei võtnud teda omaks, sisistades talle isegi, et mingu tagasi sinna, kust tuli. Kiusamine käis nii koolis kui õhtuti kooli ühiselemus.

Ühiselamu on linna servas. Kui koolitükid tehtud, läheb tüdruk kesklinna jalutama, vaatab tuledes säravaid maju ja imetleb poodide vitriine. Sisse ta ei lähe, sest raha, et midagi osta, tal nagunii pole. Kõige hullem on öösiti, sest unes näeb ta ikka pommirusudes linna, suitsu, verd ja karjumist. Tüdruk räägib, kui õnnetu ta on, sest pidi põlevasse kodulinna jätma oma vanaema-vanaisa, kassi ja lapsepõlve Barbie-nukkude kollektsiooni.”

Noor mees, kes enne oli uhke, et kaitseb oma maad pagulaste eest, langetas pilgu ja küsis, kas ta võib tüdrukule uue Barbie nuku osta.

Jutustamise võluvägi aitab muuta emotsioone

Sellele jutuajamisele mõeldes pakun välja oma retsepti lahkarvamuste lahendamiseks. Seal, kus su vestluskaaslane ei taha kuulda argumente, vaid lähtub mingist võimsast tundest, tuleb mitte teist ümber veenda, vaid tegelda emotsioonidega. Täpsemalt, tuleb püüda muuta seda narratiivset struktuuri või lugu, millega emotsioon koos käib.

Kõigepealt on oluline kuulata - siira sooviga teist inimest mõista. Millised on teise inimese tunded? Millisest perspektiivist ta olukorda näeb, mis teda häirib, mis temas selle emotsiooni tekitab?

Ütle, et saad temast aru. Ja siis räägi, kuidas sina olukorda näed, milline on sinu lugu. Võib juhtuda, et su vestluspartner kuulab ka sind ja hakkab kaasa elama. Nüüd oskab ta olukorda vaadata ka sinu pakutud perspektiivist ja tal võib sinu lugu kuuldes tekkida sinuga sarnane emotsioon. Ja te leiate, et teie arvamused polegi nii erinevad.

Tuleb näha vaeva, et jõuda teisega samale lainepikkusele. Tuleb kannustada vastaspoole kujutlusvõimet, aidata tal mõttes astuda teise kingadesse, et jõuda koosmeelele.

Võib-olla ongi ainus, mida lahkarvamustest tulvil ühiskonnas teha saame, kuulata ise ja teha ka ennast teisele kuuldavaks. Rääkida nii, et viha asemel pääseksid mõjule inimlik mõistmine ja kaastunne.

Artikkel põhineb TÜ eetikakeskuse ja ERRi 27. novembril 2015 Tallinnas korraldatud konverentsil „Elu eriarvamuste keskel. Kuidas kujuneb kaalutletud avalikkus?“ peetud ettekandel.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: