Mikk Kasesalk: Euroopale järele jõudmiseks vajab Eesti tugevat kõrgharidust

Eesti majanduse liikumisel väärtusahelas ülespoole on eelduseks inimesed, kes suudavad uusi teadmisi ja tehnoloogiaid ettevõtetes rakendada ning selles on oluline roll magistriharidusel, kirjutab Mikk Kasesalk.
Eesti tööandjate keskliidu 2026. aasta manifest pakub Eesti arengu järgmiseks narratiiviks eesmärgi, mille keskmes on Eesti tööjõu tootlikkuse kasvu viimine vähemalt 110 protsendini Euroopa Liidu keskmisest. Sama sihi on riik seadnud ka strateegias "Eesti 2035".
Tööandjate hinnangul tuleb selleks areneda kaks korda kiiremini kui seni, aga kust tulevad inimesed ja ideed, mis Eesti Euroopa keskmisest mööda viivad? Allhankest teadmusmahukama majanduse poole liikumiseks ei piisa ettevõtete tööjõuvajaduste täitmisest. Vajame inimesi, kes suudavad uut tehnoloogiat kasutusele võtta, arendada ja juhtida. Selle võimekuse kujundamisel on ülikoolidel ja seal pakutaval magistriharidusel keskne roll.
Allhankega 110 protsendini ei jõua
Tööandjate manifest juhib tähelepanu sellele, et Eesti hariduskulud SKP suhtes on EL-i suurimate seas, tootlikkus on aga ajas langenud. Rakenduskõrgkoolide rektorid on kutsunud üles võtma kõrghariduse rahastamisel senisest rohkem arvesse majanduse konkurentsivõimet ja tööjõuvajadust.
Sellest ei saa järeldada, et Eesti tootlikkuse mahajäämuse põhjuseks oleks liigne akadeemiline haridus või et lahendus peituks lühemas ja rakenduslikumas kõrghariduses. Eesti ei jää Euroopast maha kõrghariduse lõpetajate arvu ega üldhariduskoolide õpitulemuste poolest. PISA 2025 uuringus oli Eesti loodusteadustes Euroopas esimesel kohal ja kõrgharidusega inimeste osakaal 25–64-aastaste seas on üle EL-i keskmise.
Mahajäämuse põhjuseid tuleb seega otsida sellestki, kuidas Eesti majandus on üles ehitatud. Paljud meie tööstusettevõtted on Põhjamaade ja Lääne-Euroopa kontsernide allhankijad, mis tähendab, et tellimus, tootearendus ja kaubamärk on välismaal, Eestisse jääb lihtsam ja vähemväärtuslikum töö.
Eesti töötlevas tööstuses on lisandväärtus töötaja kohta vaid veidi üle poole EL-i keskmisest ja umbes 42 protsenti Soome tasemest. Ka tehnoloogia kasutuselevõtus jääme maha: tööstusroboteid on meil 34 iga 10 000 töötaja kohta, EL-i keskmine on 219. Samal ajal on tööstuse osakaal Eesti majanduses umbes 12,5 protsenti, mis on võrreldav näiteks Hollandi ja Soomega, keda me kutse- ja rakenduslikuma hariduse reformimise plaani juures eeskujuks oleme seadnud.
Ülespoole liikumiseks vajame inimesi, kes oskavad uut tehnoloogiat kasutusele võtta, kohandada, juurutada ja arendada, ning juhte, kes suudavad ettevõtete ärimudeleid muuta. Kas selliseid inimesi tulevikus leidub, on eelkõige ülikoolides pakutava kõrghariduse ja selle jätkusuutlikkuse teema.
Kutsehariduse reform üksi majandust ei muuda
Sellest vaatenurgast tasub hinnata ka kutsehariduse reformimise plaani. Atraktiivne kutseharidus algab atraktiivsest ja tugevast tööstusest, mitte vastupidi.
Kutsehariduse lõpetajate võimalusi peegeldab palgaturg. Aasta pärast lõpetamist teenivad kõrgharidusega inimesed keskmiselt 70 protsenti rohkem kui kutsehariduse lõpetajad, magistriõppe lõpetajad koguni 94 protsenti rohkem. 2011. aastal oli see vahe 59 protsenti. Kui Eestis valitseks kõrgharitute ületootmine ja suur puudus oskustöölistest, peaks palgaturg näitama vastupidist.
Suur osa kutseõppe erialadest valmistab ette tööks sektorites, kus töö on lihtne ja madalalt tasustatud. Sellise töö saaks automatiseerida, selle asemel, et otsida tõhusamaid viise, kuidas sinna rohkem noori suunata.
Reformi eeskujuks toodud Soomes ja Hollandis on üle 60 protsendi keskastme õppijatest kutseõppes. Nende riikide tööstus on aga tehnoloogiliselt märksa kõrgemal tasemel ning seal asuvad rahvusvaheliste ettevõtete peakontorid ja arendusüksused. Haridustasemete osakaalude kopeerimine Eestis sama tulemust ei anna. Kõrgtehnoloogiline ettevõte, mis vajab väga spetsiifiliste oskustega töötajaid, on koht, kuhu noor tahab ise minna.
Kui majanduse struktuur ei muutu, riskime sellega, et valmistame tööjõudu ette praeguse allhankemudeli jaoks. Nõudlus hea kutsehariduse järele tekib teadmusmahukast ettevõtlusest, mitte vastupidi. Kutseharidus muutub atraktiivseks siis, kui majandus liigub väärtusahelas ülespoole ja sellesse annavad olulise panuse just ülikoolid.
Magistriharidus aitab teadmised majandusse viia
Eesti majanduse liikumisel väärtusahelas ülespoole on eelduseks inimesed, kes suudavad uusi teadmisi ja tehnoloogiaid ettevõtetes rakendada ning selles on oluline roll magistriharidusel.
Magistrikraadiga töötaja on uute ideede rakendaja, kes mõistab ka teadusmaailma loogikat, ta oskab teadusuuringuid lugeda ja kriitiliselt hinnata, otsustada, kas uus tehnoloogia sobib tema organisatsiooni, ning vajadusel juhtida selle juurutamist. Lõpetaja, kes suudab oma organisatsioonis rakendada hetke parimat valdkondlikku teadmist, on tootlikkuse seisukohalt väga väärtuslik. Just selliseid inimesi on vaja, et ettevõtted suudaksid liikuda suurema lisandväärtusega tegevuste poole.
Sellest peaks lähtuma ka kõrghariduspoliitika eesmärkide seadmisel. Praegune siht on tõsta kõrgharidusega inimeste osakaal 25–34-aastaste seas 2035. aastaks 45 protsendini. See on sisuliselt saavutatud, kuid meie konkurentsivõimet ei ole see parandanud.
Üldise osakaalu kõrval tuleks rohkem tähelepanu pöörata sellele, milline kõrgharidus inimestel on. Magistriharidusega inimeste osakaalu kasvatamine peaks saama selgeks riiklikuks eesmärgiks. Praegu on magistrikraad ligikaudu viiendikul 25–34-aastastest, pikaajaline siht võiks olla selle osakaalu kahekordistamine.
Kõrghariduse jätkusuutlik rahastamine on investeering
Hariduse mõju tootlikkusele avaldub viivitusega, seetõttu peab kõrghariduse rahastamine olema piisav ja pikaajaliselt kindel. Riigi valikud ei ole seda olnud.
Haridus- ja teadusminister ning rektorid leppisid kevadel kokku, et täiendavate õppekohtade loomiseks vajab kõrgharidus nelja aasta jooksul 146 miljonit eurot. Minister on sellest kokkuleppest taganenud. Samamoodi ei realiseerunud täies mahus 2023. aastal kokku lepitud kõrghariduse rahastusvajaku katmine. Riigikogu võttis 14. oktoobril 65 poolthäälega vastu otsuse "Kõrghariduse toetuseks", kuid 11. novembril riigieelarve teisel lugemisel ei jäänud ka need 65 rahvasaadikut oma sõnadele kindlaks.
Avalik arutelu kõrghariduse üle on kahetsusväärselt taandunud küsimusele, kui palju see maksab. Olulisem küsimus on, millist väärtust kõrgharidus ühiskonnale annab ja mis juhtuks, kui selle kättesaadavus väheneks või ülikoole sootuks enam ei oleks.
Ülikoolid on valmis tegema kõike, milles halduslepingutega on kokku lepitud. Riigilt ootame, et kokkulepete juurde tuleks ka raha. Kui Eesti tahab jõuda tootlikkuses Euroopa Liidu keskmisest ette, siis on vaja inimesi, kes suudavad uusi teadmisi ja tehnoloogiaid rakendada ning aidata Eesti ettevõtetel väärtusahelas ülespoole liikuda.
Toimetaja: Kaupo Meiel




