Aga et muuta see tähelepanek kodusemaks ja meid rohkem kõnetavaks, võime Conradi ja Wells asemele panna näiteks Martini ja Ahto ning inimkonna asemele lihtsalt eestlased. Martin ütleks siis nõnda: „Meie vaheline erinevus on fundamentaalne, Ahto. Teie ei hooli eestlastest, kuid arvate, et neid annab parandada. Mina armastan eestlasi, kuid tean, et ega ei anna ikka küll!“

See fundamentaalne erinevus on õigupoolest õige väike, aga see-eest taandamatu. Küsime näiteks, kas Jakob Hurt oli rohkem Martin või Ahto, kas ta panustas eestlaste parandamisele või armastas neid nii nagu nad on?

Kui võtta tema kuulsaim ütlus, siis tuleb möönda, et Jakob Hurt on pigem Ahto kui Martini sugulane. Kutsus Hurt ju eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan: saama! Sellist üleskutset on mõttekas esitada ainult neile, kes on vaimult väiksed. Mõistagi lootuses, et nad suudavad saada vaimult suureks. Praegu ei ole, aga võiks olla.

Uskuda kellegi arenemisvõimesse on ikka riski peale minemine, sest toetutakse ju millelegi, mida veel ei ole, toetutakse usule. Sest “usk on kõige loodetava olemus, alles nähtamatute asjade olemasolu tõestus” nagu võib lugeda Pauluse kirjast heebrealastele.
 Ka praegune kliimakonverents on kokku kutsutud usus, et võimukandjad suudavad kokku leppida ja inimkond suudab teha ajaloolise pretsedendi, tähendab, käituda mõistuspärselt.

See fundamentaalne erinevus ilmneb ka siis, kui reageeritakse oma hoolealuse negatiivsele käitumisele, näiteks kaklemisele või tikkudega mängimisele.

Ahto käratab vihaselt või nördinult, et tal on nende pärast häbi. Tal on häbi, sest ta usub, et eestlane oleks võinud nõnda mitte käituda. Martini reaktsioon on aga teistsugune, tema süüdistab olusid ja moraalselt korrumpeerunud võimureid, kelle otsused panid eestlase nõnda käituma. Martin ütleb, et näete, ma ju hoiatasin, ma ju ütlesin, et ei tohi eestlast ärritada, ta hakkab ju peksma ja märatsema.


Tasub tähele panna ka seda, et kui moraliseerimise juures võtta sihikule ainult üks rahvus – no tavaliselt see oma rahvus – siis rassism-tüüpi diskrimineerimine suhtumisena siiski säilib. Isegi kui on rüütatud antirassistlikku üleskutsesse. Näiteks moralistlik süüdistushüüatus, et eestlased on rassistid, on ise rassistlik. Sest omistab rahvusele kui tervikule ühe negatiivse omaduse.

Kui natsionalist-rassist usub, et tema rahvus või rass on tegelikult ka tsiviliseeritum, targem, moraalsem ja igati parem kui teised rahvused või rassid, siis oma rahvusele või rassile kõrgemaid nõudeid esitav moralist soovib, et tekiks olukord, mil natsionalist-rassistil olekski õigus. Kujutame ette, et moralist hüüatab: „Hei, eestlased! Olge nüüd arukad, kained, sõbralikud, ausad ja moraalsed!“ ja eestlased olekski seda. Sel juhul tekiks ju olukord, kus natsionalistil-rassistil olekski õigus – eestlane olekski de facto teistest parem.

Mõistagi seda ei juhtu. Aga antirassistlik oleks siiski moraliseerida antirassistlikult. Inimindiviidide moraalne võrdsus tuleb sellest, et neile kõigile esitatakse võrdsed moraalsed nõudmised. Nii eestlaselt kui venelaselt tuleb võrdselt nõuda arusaama ajalooperspektiivide subjektiivsest paljususest, nii heledanahaline kui tumedanahaline peab suutma mõista sõnade tähenduse kultuurisõltelisust jne.


Nii Ahto kui Martin, aga ka die blonde Bestie, blond metslane – ütleme näiteks, et ta nimi on Kristiina – tohivad tegutseda ainult põhiseaduse raames. Muide, Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 12 kõlab järgmiselt:


§ 12. Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.
Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.

Aga Jakob Hurda pärand väärib põhjalikumat järele mõtlemist küll. Hurt kutsus üles eestlasi saama vaimult suureks. Rõhutan, vaimult! Tuleb saada vaimult suureks, mitte džiibilt või supermarketilt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.