Kätlin Konstabel: miks peaks me tahtma Eesti ja eestluse kestmist? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut.
Kätin Konstabel on psühholoog ja pereterapeut. Autor/allikas: erakogu

Natuke vähem kui sada aastat tagasi juhtus midagi kummalist: üks rahvas, kelle pärisorjadest esiisasid ja -emasid veel loetud põlved tagasi võis sarnaselt koerte ja puhvetkappidega müüa, osta ja vahetada, leidis korraga endas mitte ainult unistuse seada end sisse teistega võrdväärse iseseisva kultuurrahva ja riigina, vaid tegi selle unistuse ka teoks. Tegi teoks senini suurima sõja sees ja selle sõja keeristuultes rebenevate suurte isandriikide kiuste.

See võib ajuti tunduda meile küll olulise, ent triviaalseks kulunud ajaloofaktina, ent vaadakem sellele faktile korraks otsa nende väljakutsetega seoses, mis on meil ees praegu, aastal 2016. Hirm, usaldamatus ja ebakindlus ümberringi ning meie eneste sees. Euroopa taas ragisemas ja vaat et rebenemaski.

Aga ärme vaatame minevikus ainult kuivi fakte. Vaatame pigem neile eestlastele – päris inimestele – seal saja ja rohkema aasta taga silma ja südamesse.

Mis oli neis sellist, mis võimaldas sooritada lühikese aja jooksul hiigelsuure mentaalse hüppe – pärisorjadest ülikeerulistes rahvusvahelistes oludes omaenda riigi loojateks? Võibolla saame selle vaatamise tulemusel aimu ressursist, mis on eestlastel olemas olnud, on praegugi ja millest võiks palju kasu saada, kui seda vaid meelde tuletada?

Eesti võib seada sihiks saamise uueks Põhjamaaks, sallivaks, rikkaks, terveks või mida iganes veel – arengukavasid ja programme meil on. Kõigi nende sihtide saavutamise hädatarvilik eeldus on aga usk muutuse võimalikkusse ja oskus end ette antud taustandmetest, raamidest, vajadusel ka lahti tõugata. Ka riigina, ent eelkõige igaüks inimesena eraldi – sest muidu ei saa muutuda midagi riigis.

Kel on usk, et temal pole matemaatika- või poliitikaareenile teistega võrdsena asja – sest sinna saavad vaid sünnilt ja päritolult võimekad –, see ka ei pinguta kogu hingest, edu saavutamisest rääkimata.

Kui räägime üksikisikutest, siis õnneks on see usk üsna lihtsalt õpitav – aga eeskujudest saame jõudu. Meie esivanematel pidi seda usku olema. Usku, mis ei sättinud neid innovatsiooni kuulutama ja imet ootama, vaid pani võimaluse tekkides usinalt ja ehk praeguse europõlglikuma maitse jaoks natuke narrikaltki kopeerima juba teadaolevat – saksalikku elukorraldust, seltsiliikumist, ajakirjandust – aga kopeerima nii, et sellest kõigest tekkis uus kvaliteet ja lõpuks ka uus riik.

Saksaliku laulukoorikombe järeletegemisel sündis üks eestlaste identiteedi aluseks olevaid traditsioone. Võeti šnitti kogenumatelt, et oma asi saaks aetud. Seda võiks muide meelde tuletada siis, kui me teinekord euroopalike asjade järeletegemise pärast ülearu muretsema kipume.

Mille nimel see kõik?

Ent kui me usume edasiliikumisse ja arengusse, siis ei pääse me küsimusest, et mille nimel see kõik? Miks peame me – igaüks eraldi ja kõik koos, riigina – tahtma olla edumeelsed, põhjamaised, avatud, sallivad, tegusad jne? Mis on sel pistmist iseäranis just Eestiga, selliseid riike maailmas on teisigi?

Jah, põhiseadus annab selge vastuse – Eesti riigi ülesanne on tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Ent esitame endale raskema küsimuse – miks peaks me midagi sellist üldse tahtma? Säilitada ühte rahvust ja kultuuri, neid on ju palju? Kas meis on midagi nii erilist ja kui, siis mis?

Mul on sügav veendumus, et see ei saa olla Eesti e-edu ega tublidus eelarve tasakaalus hoidmisel; see ei saa olla äpp, märk või kuitahes tore toode made in Estonia. See peab olema midagi, mil on pistmist meie essentsi, põhisisu, olemusega – sest äppe saab teha igal pool, märgid on soovi korral ümber tõstetavad, eesti meki saab külge panna Hiinas valmistatud asjale.

Kui 1918. aasta veebruarikuus seadis „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“ sihi olla vääriliseks liikmeks kultuurrahvaste peres, siis võiks nüüd sadakond aastat hiljem – olles uuesti keerulistesse oludesse sattunud – võtta julgus kokku, mõelda samm edasi ja sooritada järgmine vaimne hüpe.

Võrdsena võrdsete hulgas me riigina seisame, häbenema väga ei pea. Mõtleme ja sõnastame endale ja teistele nüüd selle, mis on meis, eestlastes ja Eesti riigis, täiesti erilist ja ainuomast. Midagi sellist, mis paneks meid endid ja ka teistest rahvustest inimesi ütlema uhkelt „olen eestlane“ – nii nagu on nimetatud end Rooma kodanikuks, berliinlaseks või Charlieks. Midagi sellist, mis paneks meid endid ja neid meiega võrdseid kogu maailmas tahtma panustada Eesti ja eestlaste säilimisse – ja seda mitte Realpolitik’i kainete kaalutluste, vennaarmu, harjumuse, laiskuse või viisakuse tõttu, vaid just millegi meile ainuomase ja väärtusliku pärast. Et meid, eestlasi, armastataks ja hinnataks just meie endi erilisuse pärast ja tahetaks, et me olemas oleme.

Et me ise armastaks ja hindaks end selle oma erilisuse pärast ja mitte selle alusel, kuidas me edetabelites paistame.

Suur väljakutse? Jah. Aga vaatame saja ja kahesaja aasta taha, peame natuke nõu ja me teeme selle ära.

Elagu Eesti!

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: