Järjest enam tundub, et tänapäeva Eesti ühiskonnas on palju stalinismi ja hilisemat nõukogude aega meenutavat suhtumist ja hoovusi seetõttu, et me pole osanud või suutnud näha, läbi töötada ning leppida kaotustega, mis kaasnesid riikliku iseseisvuse taastamisega. Selline vaatenurk võib tunduda kummaline, sest on ju ometi hea, et Nõukogude võim kukutati ja juriidiliselt taastati Eesti Vabariigi järjepidevus. Siiski on meil oluline eristada tänapäevases elus ja meeletoimingutes (psüühikas) vähemalt kolme jaotust: oma mälestusi ja tajumusi isiklikust elukäigust, poliitikat ja riigikorda ning kultuuri (kõik inimese loodud materiaalne ja mittemateriaalne), mille lahutamatu osa on rahvuskultuur, sh ajalugu ja suhestumine loodusega. 

Võib olla keerukas ja kohati lausa võimatu eristada oma tundeid, isikliku elu sündmusi, noorust ja lootusi Nõukogude riigikorra ahistav-hävitavast õhustikust. Teisisõnu, meile võib tunduda, et kui tunnistame Nõukogude võimuga kaasnenud jõledusi kogu okupatsiooni ja annektsiooni vältel ajavahemikus 1940-1991, siis tuleks justkui visata prügikasti kogu oma sellesse aega jääv elu ning selle tähendused. Ometi ei pruugi see nii olla. 

Omal moel võib väita, et kõik Nõukogude Eesti elanikud, kes siin töötasid ja õppisid, teostasid ja toetasid oma tegevusega kas passiivselt või isegi aktiivselt nõukogude võimu. Seda on ilmselt väga raske tunnistada ja saab tuua palju vastuväiteid, a la „meil polnud ju valikut, me lihtsalt elasime ning soovisime olla õnnelikult nii, kuidas see siis oli võimalik“. Ka see on tõsi, kuid olime siiski vältimatus lõksus, kuna toonane eluviis oli paratamatult teatud mõttes allumine ning leppimine annektsiooniga. Võib-olla ainult poliitvangid või muul viisil represseeritud olid endaga täielikult kooskõlas.

Vastikult vastuoluline elu, kus paljud tähendused olid kuritegelikult moonutatud. Kõnelemata sõna otseses mõttes füüsilisest hävitamisest ja sellega kaasnevatest või aimatavatest ähvardustest.

Tagasivaates on see väga keerukas olukord, mis vajab seedimist ja sõõlamist (analüüsimist), kuid pole sugugi selge, kuhu nende asjaolude üle mõtlemisega võidakse jõuda ja mis välja koorub. Samas – vabalt kulgev, kultuurijuurtest rammu saav ja ajaloosündmusi järjestav-kõrvutav sisekaemus on vabanemise, vabaduse ja vaba olemise oluline suge.

Saavutasime küll iseseisvuse riigina, kuid Nõukogude Liidu annektsiooni aegse suhtelise heaolu (olgugi et vastuolulise heaolu) kaotamine võis jääda meeltesse kummitama. Enamus meist ju soovis tagasi kaotatut Eesti Vabariiki, kuid sellisena, nagu olime seda igaüks ise moel oma igatsustes kujutlenud, on see võib-olla siiani jäänud teostamata.

Julgen arvata, et eneseanalüüs eelmainitu suhtes nii isikute, perekondade kui ka ühiskonna tasandil on ka riigi ja rahvuse vabaduse ning iseseisvuse alus, sest ajaloolis-psühholoogilist järjepidevust mõtestades joonistub välja identiteet. Mida kaugemale ja sügavamale tähelepanu ning mõte ulatub; mida rohkem õnnestub sellesse n-ö suurde narratiivi lõimida nii võite kui kaotusi, alandusi ja alandlikkust, reetmisi ja heastamispüüdeid, karistusi ja andestust, süüd ja häbi, rõõmu ja kurbust; seda mitmekülgselt kindlam on identiteedi alus. Ainult võitudele ja kangelastele keskendudes ning süütunnet teistele projitseerides saame lõhestunud seisundi, mille kaitseks võime näiliselt vabalt valida oma haavu varjava ja psüühilist lagunemist ärahoidva enesemääratluse.

Tegelike või kujutluslike välismõjude survel võime identiteeti pidevalt ja kergekäeliselt vahetada, nagu ilmastikule vastavaid rõivaid, kuid isegi püsivad ja turvalised liidud ei anna veel me enesemääratlusele sisu. Küll aga võimaldab kindlatel alustel identiteet ära tunda ning nurjata potentsiaalselt ärakasutavaid eesmärke ja suhteid ning vältida neisse sattumist nõukogude okupatsiooni ja annektsiooni aegsete käitumis-, ideoloogia- ja mõtlemismustrite kaudu. 

Riikliku iseseisvuse taastamisega läks paljude inimeste igapäevaelu vähemalt mõneks ajaks kehvemaks. Paljudel on allakäik ka jätkunud, kui mitte majanduslikult, siis kõlbeliselt. Sel võib olla mitmeid põhjuseid, kuid väärib tõsist tähelepanu, et vabaduse saavutamisega seonduvad kaotused tekitasid paljudel võimsaid sisemisi vastuolusid, mis ei taandu, kuid siiski taandatakse lihtsustatud kaalukaussidele hea-halb, kasulik-kahjulik jne. Sageli võib märgata, et iseseisvusaja muutuste hammasrataste vahele jäänute (täiskasvanud) lapsed justkui kannavad endas edasi vanemate puuduse ja ahastuse tundeid rahuldust mittepakkuvate silmapaistvate saavutuste ja edu taustal.

Iseseisvusega saabunud uued kaotused on jäänud piisava tähelepanuta. Pigem juhitakse neilt tähelepanu kõrvale, sest need on sageli vastuolus rahulolule õhutavate-kamandavate nn väikeste narratiividega (näiteks eelmine peaminister oma ametiaja alul: Eesti ei vaja suurt narratiivi) ja lihtsakoelise propagandaga a la „toome välja, mis on Eestis hästi“. Arvan, et hästi oleks siis, kui suudetakse näha ka mitmesuguseid muresid ning osatakse erinevaid külgi kõrvutades nende üle mitmepoolselt aru pidada, mitte lõhestada nähtusi ja sündmusi heaks-halvaks, õigeks-valeks ja seeläbi vastandudes rammida teisi arutelupooli või tühistada nende esitatud tõikasid. Seda nii poliitilistes ilukõnedes kui ka omavahelistes jutuajamistes igapäevaelus.

Taolisi meele koloniseerimise [vaata ka: iseenda okupeerimine presidendi kõnes -toim] jälgi märkame poliitikutes nende kõnedes ja otsuste kaudu, aga kas ka endis? Kas me pole ehk sellist lõhestamist, halvustamist, naeruvääristamist ja vaenuõhutamist nõukogude ajal nii veriselt, surmaga silmitsi, kui ka alkoholist läbi imbunud moraalitus heaolus nii palju kogenud, et see on sisimas omaseks saanud ja varjunud sini-must-valge varju end tarmukalt teostama? Muuseas, oleks huvitav teada, kas Nõukogude armeesse võetuid võis olla omal ajal aastakäigus rohkem või vähem kui tänapäeval Eesti armee ajateenistusse astujaid? Kas ehk neiski asjus kandub põlvkonniti teadvustamatult edasi suhtumine sõjaväeteenistusse ja sõtta? Ma pean siin silmas mehelikkuse traumeeritust, mis kandub edasi nii ema kui isa liini pidi.

Võib-olla saab eelnev mõistetavamaks, kui võrdsustame kodumaa suhtes kogetavad tunded lembuse, vihkamise, süütunnete ning heastamise-taastamise soovidega, mida enamus meist on tõenäoliselt kunagi tundud või tunneme siiani oma ema suhtes¹. Riigikord võiks siis olla võrreldud ema erinevate meeleseisunditega või koguni meelelaadiga, nii et hea ja hooliv riik on kui lihane ema. Tõrvjuvat, kalki ning vägivaldset ema võiks võrrelda aga kurja võõrasema või kurjast vaimust vaevatud emaga.

Ema võimalused võrreldes väeti vastsündinuga on tohutud ja enam-vähem kõikvõimsana oleme me imikueas teda ka tajunud. Toit, turvalisus ja lembus (olgu selle sügavam tähendus hingeline soojus, hoolitsemine, hoidmine, kandvus, väärtuslikus ja jätkuvus tähenduslikes seostes-suhetes nii enese kui ümbritsevaga) on annid, mida me oleme talt saanud vaid tänu oma olemasolule. Samas on me isiksus olnud elu esimestel kuudel veel nii habras, et korduvad kõrvalekalded turvalisest järjepidevusest ja ennustatavusest võisid lüüa raskesti paranevad hingehaavad, mille mõju võib ulatuda ka täiskasvanueani välja.

Esmased tõelised surmahirmukogemused jäävad just esimestesse elukuudesse, olgu surmahirmu sünonüümideks siin hirm kadumise, koostlagunemise või haihtumise ees. Hilisemas lapseeas esinevad aga hirm midagi eluliselt olulist kaotada või millestki vajalikust valulikult ilma jääda. Samuti talumatud abituse, jõuetuse ja väärtusetuse tunded, mida haavatav meel soovib iga hinna eest vältida. Vahetu vastusena taolistele ähvardavatele õudustele väljendusid meis aga väge andvad viha ja halvana tajutud ema hävitamissoov, et saaks taas esile tulla hea, me vajadusi mõistev ja neid rahuldav ema. Euroopa muinasjuttudes kirjeldatakse taolist tunnete dünaamikat näiteks kurja võõrasema hävitamisena ja oma lihase ema juurde tagasi jõudmisena. Soome-ugri juttudes aga kujutab seda ilmselt korduv surm ja taas elluärkamine.

Kui aga päris elus ilmnes jälle meie vajadusi rahuldav ema, siis kogesime arvatavasti oma vägivaldsete tunnete ja soovide tõttu süüd ning püüdsime olnut heastada nii tegeliku emaga suhteid soojendades kui ka kujutlustes hävitatud ema taastamisega veel paremana kui enne. 

Ema juhatas meid ka isa juurde, andes algelt me tajudele tooni läbi oma suhtumise. Samuti filtreeris ja tõlgendas ema meile ka ühiskonnaelu ning me omakorda saime emaga seonduvaid tundeid üle kanda teistele inimestele ja eluolule laiemalt, ka riigikorra tajumisele. Kui ema oli heana tajutud ja paistis pealtnäha leplik, kuid varjatult kannatav ja vaenulik riigikorra suhtes, siis kandus see üle ka meisse.

Seega, seadusega ärakeelamise asemel tuleks viha pigem lähemalt uurida ja püüda mõista. Muu hulgas tuleks kindlasti vaadelda nii viha kui ka armastust annektsiooni aegsete asjade, suhete, seoste, enda ja teiste tegevuste jne suhtes. Vihatud kord kaotati, kuid halva üllatusena märkasime, et kadusid ka heana tajutud asjad-olud ja lootusrikkad tulevikuväljavaatedki. See tekitas paljudel ilmselt süütunnet ja kahetsust – näe, läkski täide, mida soovisin, kuid soovi täitumine tõi kaasa ka ilmajäämise ja muud kannatused nii enesele kui ka teistele. Ka lastele. Vabadus polnudki vaid rõõmustav ja vabastav, vaid tõi meile hoopis keerukamad küsimused kui vaid kahe poole vastandamine ja Valge Laeva ootuse ehk ihaluse hea ema-isa järele.

Me teadvustamatus meeleosas võivad enesekaitsesüsteemid üritada heastada-taastada kõik, mis võimalik ning viha (hävitamine, tühistamine ja süüdistamine) suunatakse neile, kes ei lase olnut isegi kujutluslikult säilitada ega taastada. Nõnda võib juhtuda, et loome enesele ja üritame sisendada teistelegi mingisugust omapärast kujutluslikku segu nõukogude aja isiklikest headest kogemustest ja isesisva vabariigi ihalustest.

Peaaegu uskumatu, kui võimas võib olla armastuse kogemise ja selle kaotamise ähvardusel ilmneva hävitava viha ja süütunnete mõju heastamise-taastamise kujutlustele. Ilmselt on pidev magus-valusas nostalgitsemises mõnulemine (kunagise nooruse ja heaolu hetkede taas esile manamine) seotud samuti surmahirmuga. Riigikorda ja elulaadi pole sel juhul võimalik lahutada ei teineteisest ega oma elust ning identiteedist, sest need on haavatud meeles eristamatult segunenud.

Tegelikkus ja tõelisus peidetakse ning petetakse oma meeles ära. Sobiv paralleel võiks olla rahvapärimustest tuttav linnupette manööver: kuulame hingekosutuseks ja vaimupaituseks „nõukaaegset“ armastatud muusikat, räägime tolleaegseid nalju, kasutame juurdunud käitumis- ja mõtlemismustreid, seestunud ja kohati tardunud sisemisi objekte jms, kaitstes nii end eelkirjeldatud kujuteldava surma või millegi olulise kaotusega ähvardava tegelikkuse eest. Nõnda loome moonutatud tegelikkust, sest nii raske on terasid sõkaldest eraldada. Teisisõnu petame end ja peidame ka enda eest, et vältida talumatute kaotuste tajumist, mis võiksid tuua esile tegelikkuse ja sisemise tõelisuse keerukad (rikkalikud) suhted-seosed.

Leinamata kaotusvalu on talumatu ja sunnib meelele peale dissotsiatsioone. Leinas läbi töötatud kaotused saab aga liita osaks oma identiteedist ja seeläbi isiksuse ning ka riigina kasvada.

Oletan, et kuni me ei suuda näha ülalkirjeldatud vastuolulist ja siiani hingitsevat olukorda oma meeles, jätkame seni (tahtmatult?) ka „tuttava ja turvalise“ nõukogude aja varjude elus hoidmisega. Vabadus ja selle säilitamine sõltub tõelisest ning sisulisest iseseisvusest ja isemõtlemisest, mis ei saa innustust pelgalt vastandumistest ja ülevõimu ihkavatest võitlustest, vaid võimaldab keerukamaid mõtlemisülesandeid märgata (koostada) ja üksteist vastastikku täiendades loovalt lahendada. •

 ¹  Melanie Klein, „Love, Guilt and Reparation“ (1937) e-raamatus „Love, Guilt and Reparation and Other Works 1921-1945 (Writings of Melanie Klein)“ 

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.