Üks praktilisi probleeme, millega pea igal kevadel kas juhendaja või lihtsalt õppejõuna kokku puutun, on viitamine. Kuigi kõik teavad, et teiste autorite töödele tuleb viidata ning sageli käib ka meeleheitlik viidatud allikate kokkulugemine (et kas töö viitetaust näitab ikka piisavalt rikkalikku lugemust), on mitmeid, kellel on endiselt raskusi viitamise korrektsusega.

Tsitaat või parafraas?

Väga sageli läheb isegi püüdlikel viitajatel segamini, mis on tsitaat ja mis parafraas. Kordame siis veel korra üle. Parafraas on mõne teise autori mõtte ümberjutustus oma sõnadega. Tsitaat aga teise autori mõtte kirjapanek algses sõnastuses ehk kasutades tolle autori sõnu.

Tsitaadi autor on alati keegi teine kui tsiteerija. Akadeemilises maailmas me eeldame, et viidatud saavad mõlemad – parafraaside puhul tuleks ikka märkida, milliselt autorilt mõte algselt pärineb või kes sama mõtet veel väljendanud on, tsitaatide puhul kehtivad aga samad reeglid nagu ka näiteks ajakirjanduses – lisaks ütleja nimetamisele tuleks tsitaat markeerida ka jutumärkidega.

Just nende tsitaatidega ongi rohkelt probleeme – sageli leiab tudengitöödest lõikude kaupa mõne teise autori teksti, mille puhul on küll viidatud algsele allikale, kuid seda on tehtud nii nagu eeldaks parafraasi puhul. Jutumärgid on puudu jäänud. Või siis on puudu jäänud hoopis viitsimisest mõtteid oma sõnadega väljendada. Teise autori loomingu kasutamine enda oma pähe (autorit ja tsiteerijat pole võimalik eristada) kannab aga hoopis kurjakuulutavamat nime - plagiaat.

Kust see praktika külge on jäänud?

Kuna ma ise püüan rakendada nulltolerantsi ka osalise plagieerimise suhtes – hindan plagiaaditunnustega töid ka oma ainetes null punktiga –, siis olen saanud lugeda päris paljusid vabandavaid või ka õigustavaid kirju. Küll vabandatakse end sellega, et keskkooli ajal said kõik uurimistööd nii kirjutatud ja keegi ei öelnud midagi, on ette tulnud selliseidki väiteid, et teistes ainetes on sellist praktikat võimaldatud. Mis on osalt ehk isegi tõsi – kindlasti jääb minulgi mõni patune kahe silma vahele, sest mu tööülesanne on ikkagi hinnata tudengi teadmiste väljenduse sisulist aspekti, mitte tegeleda detektiivindusega.

Kaugem mõju sellele, kuidas loeme, kirjutame, ning ka autorsust hindame, johtub aga ilmselt internetist. Isegi mõiste, mida plagiaadi kohta mõnikord kasutame, pärineb arvutisõnavarast – copy-paste.

Ning eks selline tehnika on kolinud paljudesse eluvaldkondadesse. Kõige selgemalt ehk online-meediasse, kus pressiteadete kopeerimisest ning ajakirjaniku või väljaande nime all avaldamisest on saanud igati aktsepteeritud praktika. Autorsus on veebimeedia ajastul selgelt devalveerunud nähtus.

Plagiaat poliitikas

Kuid kuidas on lood poliitikaga? Postimees avaldas loo sellest, kuidas riigikogu liige Erki Savisaar luges riigikogu puldist ilma igasuguse viiteta ette Postimehe kolumnisti Avo-Rein Terepingi arvamusartikli. Kuigi nii markantsed näited on ehk haruldased, on ebaselget autorsust poliitikas siiski palju. Meenub Vilja Kiisleri kunagine kolumn Äripäevas mõjukamatest Eesti suhtekorraldajatest, kes kirjutavad nii sageli poliitikute eest arvamusartikleid, et kogenud toimetaja tunneb lugude originaalautoreid juba sõnakasutusest.

Osalt on mõtete kopeerimisest saanud isegi tunnustatud praktika. Üha rohkem eestkostet ja lobitööd seondub sellega, et kohaldada oma sõnumit poliitikule võimalikult suupäraseks. Ehk võtab mõne ülla eesmärgi eest seisev vabaühendus oma teksti copy-paste’i pigem kui hea töö tulemust ega käsitle intellektuaalse vargusena.

Põhimõtteliselt võiks ka Avo-Rein Terepingile soovitada, et tunne heameelt, et arvamusartikkel on jõudnud sammu võrra lähemale probleemi poliitilisel tasandil lahendamisele. On ju poliitikas eesmärk pigem idee elluviimine kui autorsuse tunnustamine.

Ent ühe kriisini kipub selline praktika meid ikka viima. Autorsuse kriisini. Originaalsete mõtete kriisini. Kui poliitika muutub lihtsalt anonüümsete mõttekäikude kordamiseks või suhtekorraldajate valmis kirjutatud artiklite tiražeerimiseks, siis kannatab kogu mõtteprotsess probleemi formuleerimisest lahenduse leidmiseni.

Tervikkäsitluste asemel saame kokku kopeeritud rosolje, oma sõnade ja tegude eest vastutava poliitiku ideede asemel ilusas sõnastuses tapeedi. Ja ka oskused, mida väärtustame poliitikute puhul, ei pruugi sel juhul enam seonduda originaalsete ideede ja nende väljendamisoskusega, visioonikusega, vaid millegi muuga.

Rääkimata eeskujust, mida see annab homsetele Eesti elu suunajatele.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.